Reset ehk Igaviku nupp

Ott Karulin

Lavastajat on huvitanud Gilgameši inimlik kolmandik, see osa kangelasest, mis on avatud hirmule surelikkuse ees.        Von Krahli teatri „Gilgameš ehk Igaviku nupp”, idee autor ja lavastaja Peeter Jalakas, dramaturg Tarmo Jüristo, tehniliste lahenduste autor Enar Tarmo, muusik Erkki Hõbe, videokunstnik Emer Värk, kunstnik Liisi Eelmaa, valguskujundaja Oliver Kulpsoo ja helikujundaja Renzo van Steenbergen. Mängivad Juhan Ulfsak, Erki Laur, Mart Koldits, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Riina Maidre ja Liina  Vahtrik. Esietendus 17. VIII Katla augus.        „Gilgameš ehk Igaviku nupp” jätkab Von Krahli teatri eelkristlike lugude sarja, pakkudes neile, kel huvi ja tahtmist, võimaluse tutvuda suure kristliku narratiivi, mis meie lääne mõttemaailma  domineerib, eellugudega. Kui „The End’i” (2010) filosoofilis-religioosseks lähtepunktiks oli muinasiraani zoroastrism, mida peetakse üheks vanemaks monoteistlikuks usundiks, siis „Gilgameš ehk Igaviku nupp” jutustab vanu sumeri lugusid praeguse Iraagi lõunaosast. Aastatuhandeid kadunud olnud legendid Gilgamešist, kes oli kaks osa jumalik ja üks osa inimene, avastati XIX sajandi keskpaigas ning pakkusid uue aja läänlastele huvi eelkõige seetõttu,  et seal on juttu suurest uputusest, mis hävitas kogu inimkonna. Jumalatelt igavese elu saanud Uta-napišti – üks jumalaist käskis tal enne suurt uputust laeva ehitada ja kogu elu seemne sinna kaasa võtta, täpselt nagu nüüd teame Noa teinud olevat – juures lõpeb Peeter Jalakagi lavastuse kangelase teekond. Enamjaolt järgibki Von Krahli teatri lavastuse süžee iidse eepose akkadikeelset kanoonilist versiooni, puudu on kangelase võitlus taevase  härjaga, Uta-napišti antud ülesannete ebaõnnestunud täitmine ning eepose kaheteistkümnest tahvlist viimasel olev, (taas)kohtumine allmaailmast naasnud sõbra hingega.     

Tahtmata mõõta „Gilgameši ehk Igaviku nuppu” „The End’i” (selle loomemeeskonda Jalakas ei kuulunud) esteetiliste valikute järgi (vt minu artiklit TMK 2010, nr 12) – kartuses, et nii muutuks siinne arvustus numbrimaagia, tugevalt läbitöötatud ringjutustuse ja lavaloomulikkuse (mis kõik tegid „The End’ist” väga  hea lavastuse) jälgede ajamiseks ega võimaldaks Jalaka lavastuse esteetilistel tõekspidamistel olla piisavalt valjuhäälsed –, olgu vaid öeldud, et kui zoroastrismi valitseb number kuus kui väikseim täiuslik arv, siis Gilgameši lugude filosoofilis-õpetlik selgroog on arvus seitse.   

Nagu varemgi viidatud, oli Gilgameš kaks osa jumalik ja üks osa inimene, kuid ei osanud selles koosluses sisemist rahu leida, mis omakorda  viis väepealiku hirmuvalitsemiseni ning sundis ta rahva jumalate poole pöörduma, et viimased saadaksid Gilgamešile väärilise vastase, kes teda taltsutaks. Nii sündis Enkidu – üks osa inimest ja kaks osa looma. Ei leia Enkidugi rahu, kui ta lõpuks naise läbi (mitte küll siivsa õunaampsu, vaid nädalase hooramise järel) oma inimlikkusest teadlikuks saab. Alles omavahel kohtudes liituvad kummagi kolm osa ning tänu seitsmendale, ühendavale osisele  moodustub Gilgamešist ja Enkidust vaimu ja keha tervik. Sellest ühesusest lähtub ka Von Krahli teatri lavastus, kus mõlemad mehed (vastavalt Juhan Ulfsak ja Erki Laur) on sarnaselt riietatud (klassikaline must ülikond kui kunagise raudrüü tsiviliseeritud teisend) või siis riietest vabastatud, kui ühe keha oma eksistentsi lõpetab, riisudes nii elujõu teise hingeltki. Jalakas ei huvitu lavastajana siiski niivõrd iidsest filosoofiast kui kangelaslikkusest ja selle võimalustest tänapäeval. Nii alustab „Gilgameš ehk Igaviku nupp” olmeparoodiaga, kiskudes suurteks teemadeks eelhäälestunud vaataja anonüümse koosolekulaua taha ning sidudes lavastuse kohe mängukoha poliitikast räsitud ajalooga. Sarvraamidega prilliklaaside tagant publikut piidlevat puhmaskulmudega silmapaari ekraanile siiski ei kuvata (nagu lavastuses „The Rise and Fall of Estonia” teatris NO99), kuigi ühe teatraalse suurkogu toob  algusstseen meelde küll. Õnneks liigub lavastus olmetasandilt kiirelt edasi (naastes hiljem selle juurde juba kunstiliselt mitmetasandlikumalt, kui alasti Gilgameš lavastuse mõjuvaimas stseenis oma surnud sõpra lagunevas ja kangesti mahajäetud templeid meenutavas Kultuurikatlas ringi tassib) ning püsib edaspidi eepose süžeerööpal.       

  See lineaarsus, palistatuna repliikide otseütlevusest, mõjub nüüdseks kunstis peavooluks saanud verbaalgümnastika ja viiterohkuse taustal häirivalt ning sunnib otsima põhjendusi. Ei Gilgameši ennast põlistav kõne lambakarjale, mõtisklus Enkidu surmastseenis ega rääkivate tarkpeade kollaaž ekraanilt ole  dramaturgiliselt huvipakkuvad sõnaseaded, jäädes näidatava üleliigseteks kirjeldusteks (dramaturg Tarmo Jüristo). Ehk oleme tõesti juba võimetud lihtsaid mõtteid tõsiselt võtma ja vajame olmesõnumitegi kohalejõudmiseks irooniamuigega ümberütlemist, nagu võiks järeldada Jalaka viimaste aastate postmodernismi surma kuulutavatest sõnavõttudest. Või kirjutanuks ehk kogenum dramaturg rohkem kaasa mõtlema ärgitava teksti? Kaldun uskuma  pigem viimast, sest kriitilisemast dramaturgi kõrvalpilgust võitnuks ka lavastuse kujutav pool, kus mõnigi kujund ei mänginud end üldplaanis oluliseks.   

    Üüratu suures lavaruumis, mis küll visuaalselt efektselt kasutatud ja täidetud, ei suutnud  isegi ekraanipilt alati tribüüni tagaossa suure plaanina jõuda, rääkimata siis laval askeldavatest näitlejatest. Näitlikustan. Samas koosolekustseenis kostub korraga kauge signaal, mispeale üks naistest püsti tõuseb, õuna hambusse võtab ja minema jalutab. Teiste pikalt saatev järelpilk lubab aimata, et kuhugi, kust tagasi ei tulda. Samasugust minemajalutamist näeb vaataja etenduse jooksul veel korra. Hiljem, kui Gilgameš on seedrimetsa maharaiumisega  paljastanud jumalate elukoha, näeme jumalannasid inimkäsi närimas ning ühel liual on ka inimpea (puuvili suus?). Et kostuv kutsung meenutab laevasireeni ning sadam on mängukohast vaid mõnesaja meetri kaugusel, teenib see viitevinjett reaalsusesse vaatajailt äratundmis-mühatuse (kuigi sadamast lahkuv laev laseb alati kolm pikka signaali, nagu teame kõik, kes me Kalamajas elame). Seos aplate jumalate ja lambakarjana nende söögilauale jalutavate maalaste vahel tundub tagantjärele, kodus lavastust silme eest läbi lastes, samuti mõõdukalt selge, aga … Kuna „Gilgamešiski” on just naine see, kes avab mehe silmad inimlikkusele – templihoorana, kes veedab nädala Enkiduga, misjärel viimane isukalt peolauas õuna krõpsutab, muutes nii võimatuks eirata paralleeli Aadama ja Eeva paradiisist langemisega –, peaks olema tähenduslik seegi, et vaid naised on need, kes Von Krahli teatri lavastuses lammastena,  õun suus, jumalatele toiduks sammuvad. Kui mees on naisest jumalapelglikum, siis miks peaksid end ohverdama eevatütred, kel austusväärne elu Ištari templites? Tähenduslikult on ummiktee ka jahimehe kujutamine saksa kultuuriruumist tuntud jäägrina – vaevalt siin taheti viidata baltisakslaste rollile Eesti ajaloos. Seega jääb vaid üle arvata, et tegijad (kunstnik Liisi Eelmaa) valisid lihtsalt kõige kergemini dešifreeritava märgi. Vaatemängule,  show’le ja isegi suurlavastusele, nagu seda teost mujal nimetakse, on see kiirtarbitavus ehk sobivgi, kuid vähendab lavastuse kunstilist pretensioonikust. Ilmselt pole keeruline süüdistada mind siinkohal ülemõtlemises, semiootikahulluses ja postmodernistliku kunstikäsitluse kummardamises, kuid kui arvestada, et „Gilgameš” on nagu enamik iidseid eeposi mõistulugu, kuhu koguti aastasadadega talletanud (rahvuslik) maailmapilt, siis  peaks tõlgenduse tähendusselguse nõudmine olema piisavalt põhjendatud.   

Üldtasandil on lavastuse teemad siiski selgelt loetavad ning toetatud ka esteetiliste valikuga. Ülihoogsate Hollywoodi kangelaslugudega harjunud nüüdisvaatajale võib „Gilgameši ehk Igaviku nupu” hõljuv tempo vastukarvagi käia, kuid annab hästi edasi Jalaka suhtumist  kangelaslikkusesse siin ja praegu. Lavastajat on ennekõike huvitanud Gilgameši inimlik kolmandik, see osa kangelasest, mis kahtleb ja on avatud hirmule oma surelikkuse ees. Kuna pole põhjust kahelda kangelase jumaliku osa võimes tulla teele sattuvate jõuproovidega kenasti toime, ongi lavastusest välja jäänud peategelase võitlus taevase härjaga ning seedrimetsa valvurist Humbabast on tehtud tuulemehike (esietendusel takerdusid tal ka käed kuhugi riidekuhilasse ja nii ta seal seisis, perse uppis, ja ootas oma paratamatut saatust). Iidsete kangelaste saatuse juhuslikkust ja sõltuvust nende inimlikust loomusest (nt kärsitus) näitab ka unenägude vaatamise stseen enne võitlust Humbabaga. Enkidu ei jõua kuidagi ennustuse lõpuni, sest ärkab enne unenägude lõpplahendust muudkui üles. Seesama stseen nõuab ka omajagu lavaaega; eeposed on tavaliselt kirja pandud kulminatsioonide  paraadidena, kuid Jalaka kangelane, olles eelkõige inimene, ei saa vähem tegevuslikke osi vahele jätta. Nii on see Gilgameš samamoodi lõplikult oma inimsusse vangistatud, nagu ei oska jumalad enam midagi pihta hakata enda looduga – inimesega. Ega lavastusest päriselt välja tulegi, miks inimesed neid jumalaid siis ikka veel usaldavad ja end neile ohverdavad, eriti pärast seda, kui Gilgameš on nad seedrimetsa langetamisega ja Ištari armastuse tagasilükkamisega  paljastanud. Siiski, kangelase pöördumine teadvuseta eelinimlikkusesse, animaalsesse, ja seeläbi kogu inimlikku unustades oma sõbraga taas vaimus ja kehas üheks saades, nagu lubab järeldada lavastuse lõpp, maalib inimkonna tulevikuvõimalustest üheselt troostitu pildi – ainus lahendus on alustada uuesti, vajutada reset-nupule.