Reportaaž hilissuviselt Hämemaalt

Meelis Oidsalu *

Matti tahab rahu ja vaikust, ausat töömeheelu, mitte mõisa ja metsa ja peremehe tütart.Bertolt Brecht, „Härra Punttila ja tema sulane Matti”. Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi. Laulusõnade autor Merca. Tõlkinud Debora Vaarandi, lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Peeter Tammearu, Indrek Sammul, Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste,  Carita Vaikjärv, Anne Valge, Peeter Jürgens, Jaanus Kask, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Tabun, Janek Vadi jt. Esietendus Ugala tiigi kaldal 19. VI.        Saabun Ugalasse, et pilet kassast kätte saada. Fuajees võtavad mind vastu kaunid keskealised daamid, ilmselt teatritöötajad. Istuvad, mekivad veini ja torti. Kellegi sünnipäev. Uurivad pilgud, siis öeldakse kõva selge häälega: „Kirikuõpetaja!”. Vastan, et ei ole kirikuõpetaja, kriitik hoopis. Juhatatakse kassasse. Enne etendust tabab Viljandit tugev vihmahoog. Õnneks on mul keep kaasas ja kohapeal antakse kuiv vakstutükk istumise alla. Etenduse  alguseks sadu lakkab. Jumal tänatud.

Ugala tiigi kaldale on kämping üles löödud. Keset kämpinguplatsi seisab post, mille küljes on postkast. Vasakul paikneb suvemajake, mis kõrtsina kasutusel, sellest paremale jääb „küla”: neli kolmnurkset välitualette meenutavat puitehitist, sildid katusel („Loomaarst”, „Apteek” jne), nagu näidend ette näeb. Vaatevälja keskel seisab aga esemetega üle kuhjatud majake, Punttila häärber avatud  tubade ja eri tasanditega: köök, kust viib trepp üles kabinetti (seal on raamaturiiulid, seif, kirjutuslaud, tühi õllekast), ja selle peal omakorda tornilaadne moodustis koos katuse ja katuseaknaga. Paremale jääb terrass „ampiirstiilis” postamentide ja kujukestega. Katusematerjalina on kasutatud odavat läbipaistvat plastikprofiili. Vaatevälja paremas nurgas on saunamajake, kipsist kurg katusel. Mõisaesisel õuel lesib kaks lõvikuju (ühe suust võtab Punttila  hiljem möödaminnes märjukesepudeli). Nagu vaataks pilte Kroonika kodu-erist. Tiigikallas taustal on ilus. Part soputab tiibu. Suured lookas puud. Omal kombel võluv on see Viljandi-Hämemaa. Tegelased astuvad lavale laulu ja lõõtspillimuusika saatel. Naisterahvad on korralikult üle võõbatud, õõtsutavad end agaralt – tõeline külasimman.

Merca laulutekstide eesmärk võiks ehk olla enam brechtlikku ühiskonnatundlikkust  siin ja praegu, kui ainult vemmalvärsside sisu enam kannaks ja tekitaks võõritust võõristuse asemel: paarist hilisemast salmist jääb kõrva sõna „tuss”, meenub „Võsareporteri” lauluvõistlus. Purjus Punttila (Peeter T ammearu) alustab jauramist. Kõlarid tekitavad häiriva kaja. Tammearu liigub kõrtsist mänguplatsi keskele, aga hääl kõmab eri suunast: üks kõlar on mõisatoas, teine sauna katuse all, kolmas „küla” pool. Tammearu ei ole laval kuigi veenev purjutaja: sõnad susisevad, kuid keel pole kange, tasakaalukesegi purjutaja kohta kahtlaselt paigas. Kohtunik (Arvi Mägi) magab posti kõrval õndsat purjutajaund, ta on end kõvasti täis kaaninud ja mõmiseb aeg-ajalt midagi Punttila ja tema sulase Matti (Indrek Sammul) keskustelu vahele. Autojuht Matti saabumine lööb lavapildi klaarimaks. Mattil on pärast teist päeva kõrtsi ees autoroolis peremehe ootamist mõõt täis. 

Sammuli keskendunud, kaine, nullstiili-lähedane kohalolek on kontrastiks üldisele jantlikule mängulaadile. Närib lillekest – vaba mees, vaba olek. Sirge selg, endas kindel. Must nahktagi, säärsaapad ja soni. Sõnades mõte, hääles nüansid, silmis vaatlev, otsiv helk. Liigutused täpsed, ilmekad, vaoshoitud. Tammearu on hoopis jõulisemalt, nõudlikumalt kohal. Punttila tütar Eva (Carita Vaikjärv) jookseb närviliselt ringi. Pirtsakas preili unustab  end Mattiga rääkides korraks, muutub õrnaks, tundeliseks, huvitatuks, kuid lülitub siis kohe tagasi mõisapreili veidi kunstlikusse hoiakusse. Siiski on Matti mehelikkuse mõju teda teise vaatuse eksamistseeniks niivõrd küpsetanud, et peenest ja pepsist preilist saab hetkeks ehe töölisnaine (kostüümgi rahvariidepärane): istub, jalad harkis, ja võtab lustlikult ette kõik kodutööd. Eva muutumine on tore, sellest naisest saab veel asja, mõtleb Matti. Vaatajagi  arvab sama. Eva peigmees, atašee Eino (Aarne Soro), näib oma heleda ruudulise pintsaku ja beeži soniga pesuehtsa homona. Pehme ja veidrik noormees, kellel vaevalt tüdrukutega kunagi midagi pistmist on olnud. Nõksutab puusi ja põlvi, laiutab ja väänutab käsi, susistab s-i: „Eva on minu vastu pisut jahe …” – seda öeldes jõuab kolm korda puusi nõksutada ja käsi igas ilmakaares õieli ajada.

Kahtlustan populaarse  geiparoodia „Brüno” mõju, atašee Eino sobib igati Austria gei-TV püstolreporteriks. Punttila kihutab varahommikul külasse viina järele. Tema murutraktor Studebaker sõidab vastu puuposti. „Käi eest, sina postinäru, ära tolkne Punttilal jalus, kes sa õige oled? Kas on sinul metsa, on sul lehmi?” karjub Punttila. Kahju veidi, et posti osatäitmine nii pehmeks jääb, oleks oodanud suuremat, teatraalsemat kohtumist. Loomaarst (Janek Vadi), kelle juurde Punttila läheb nõutama viinaretsepti oma „sarlakis lehmadele”, ilmub ise üleelusuurusi punaseid sarlakitäppe täis näo ja peavalu leevendava rätikuga, mis kujutabki endast stseeni suurimat „nalja”. Selle varju jääb Punttila suur ja  siiras hool oma loomade eest. Lüpsitüdrukul (Kadri L epp), keda Punttila külas kohtab, on elu sees. Ta on leidnud Punttila varahommikusele küsimusele, kuhu tee viib, vastamiseks õige tooni ning põrutab hoogsa elurõõmu ja -himuga: „Lüpsma!”. Koomiline ülepaisutus annab kehastusele tugevust, sarmi ja soojust. Ta põsed õhetavad „päriselt”, hääl on rammus ja värske nagu rõõsk piim.  Seevastu pikk ja kiitsakas telefonipreili (Triinu Meriste) oma mustaraamiliste prillide, tumeda krunni ja patsi, erkpunase suu ja käekotiga peab ilmselt kujutama kiprakuivanud vanatüdrukut, kes pikka patsi silitades Punttilale ligi tikub ja jämeda kähinaga oma elust pajatab. Hirm tuleb peale. Kodus tagasi, ootab Punttilat Eva ja Matti salasepitsus.

Noorte suhe on lavastuse kõige suurem mõistatus. On seal armastust või  mitte? Matti justkui mängiks Eva ja armastusega, korra armastab, siis jälle lihtsalt narrib. Noored otsustavad atašeest lahtisaamiseks Punttilale asja piltlikult selgeks teha ning nii atašeele kui ka peremehele „vahele jääda”, väljudes koos saunast. Huvitav on jälgida selle ettevalmistamist. Arutatakse läbi kõikvõimalikud viisid, et atašeele võimalikult veenvalt mõista anda, „kuidas asjad tegelikult on”. Üks lahendus teise järel heidetakse kõrvale, sest ka  kõige ilmselgemaid vihjeid võidakse ju tõlgendada kuidagi teisiti, omatahtsi, mitte nii, nagu neid paista lasta soovitakse. Selles arutelus on tajuda tegelaskujude teadlikkust oma tegelaseks olemisest, külajandi kulgemise loogikast ja sellele allumise lõbust. Saunastseeni ajal tekib suvelaval huvitav paralleelne kõne: sauna sees sosistavad Eva ja Matti üksteisele mängujuhiseid, aeg-ajalt kõmiseb Matti mehehääl ja Eval õnnestub veenvalt kiljatada, õuel püüab aga Punttila hoogsalt vaigistada atašee kahtlusi, nagu võiks saunast kostvad helid kuidagi Evaga seotud olla. Tegu on tehniliselt hästi teostatud kaksikdialoogiga, mille efekt võlub. Saunast väljuval Eval on kleidisaba üles jäänud. Valged sukad,  siredad sääred. Ilus. Hmm … kas neid kaht stseeni – alguses jooksis sulane paljalt saunast välja – võib pidada rahvalavastuse kõrgpunktiks?

Elevus ei taha kuidagi lahtuda, eriti eakamate daamide seas. Kui Punttila on järgmise katsumusena õuelt ära ajanud talle külla trüginud pruudid, seisab ees Eva kihlamine atašeega. Punttila jääb üha enam purju. Vaistlik põlgus uuristab tema südant. Üha pinevamalt usutleb ta kohtunikku:  „Kas sulle meeldib see [atašee] sihverplaat?”. Aarne Soro atašee on seekord riietunud frakki, mis sobib tema vibaliku olemise ja kergatslikkusega. Ta ei võta Punttila vihjeid kuidagi kuulda, tõlgendab neid ikka omatahtsi, justkui keeldudes allumast loo loogikale, kuni Punttila plahvatab: „Rohutirts frakis!”. Solvunud ja maani täis Eino lahkumine lavalt on geniaalselt mängitud. Järsku kõik sobib: purjus inimese ebakindel hoiak, nõtkumine ja kaldumine,  solvatusest pingule venitatud nõtke keha. Lava kõrvale kihluspeoks käruga toimetatud suur küps siga jääb purjakil noorsandile ette, ta komistab ja lausub samal ajal: „Oi, kui brutaalne!”. Relvituks tegevalt perversne. Kaovad igasugused protestimõtted teemal: miks peab nõmemeest ilmtingimata mängima homo-võtmes? Kuigi, pean tunnistama, et atašee homolikkus jääb sedavõrd domineerima, et tahes-tahtmata tekib küsimus, miks ikkagi  Punttila purjuspäi nii kirglikult Matti hingeõnarusi rammib …

Ja kas Punttila põlgus naiseliku atašee vastu ei vii mõtteid hästi lukustatud kapiustele, mille avanemist iga hinna eest vältida püütakse? Ehmatan isegi sest madalast mõttekäigust ja lohutan end sellega, et ehk ma polegi nii rikutud, kõik ju puha Soro ja Kalju Komissarovi süü … Tammearu Punttilaga näib olevat see häda, et päris kaineks ta ei saagi. Näeme hoogsat, südamlikku purjus Tammearu või siis pohmeliitikut, kellest kõige nähtavam osa on peavalu leevendamiseks pähe seotud valge rätt. Jooma- ja kainuslaine tipud, kahe maailma poeetilisuse sümmeetria ei paljastu piisavalt. Jääb mõistatuseks, milline on see teine, kaine Punttila, see miljonär Bruce Wayne, kelle teine mina öösel nahkhiirekostüümis küla peal heategusid sooritamas käib. Samas ei lähe Tammearu kordagi oma rollis „kaduma”, vastupidi:  tema isik on lavastuse energeetiline tüvi, millele ülejäänud palagani toetada saab, kartmata kogu krempli kokkukukkumist. Tammearu Punttila annab lavastusele energilise, emotsionaalse, Sammuli Matti aga mõttelise kandvuse. Lõpuks otsustab purjakil Punttila kihlata oma tütre hoopis Mattiga. Lavastuse ilusamaid stseene on Eva perenaiseeksam. Matti tahab teada, kas mõisapreili ka temasugusele töölisele  naiseks sobib. Eval kästakse sokikanda paigata.

Punttila elab tütre ponnistustele nii kõvasti kaasa, et haarab ise nõela. Muidu pusserdaks Eva ju üksi nurgas. Sünnib lausa kujund: Punttila tahe Evat Mattile mehele aidata on nii suur, et ta tantsib ise, niidiots käes, soki juurde ja eemale. Vahva. Järgmiseski eksamiülesandes leidub võluv lavastuslik võte: Eva haarab töölt koju jõudnud Matti kerge vaevaga sülle – nagu sulepadja.  Lõpukulminatsioon mõjub. Punttila tõuseb raamaturiiuleid redelina kasutades üles katuse alla, katuseaknast sirutab end välja joodikpoeet, luuleline mõisaomanik, kelle järved ja metsad ja lehmamullikad ja külanaised ongi tema looming. Külajantlikkus kaob kui võluväel, vahepeal kriitiku kintsude kallale kippunud õhtukülm ununeb. Kui Punttila magama läheb, pakib Matti asjad. Ei taha enam kaine Punttila süüdistusi  kuulata, ei jaksa Punttila kahe maailma vahel käskjalaks olla. Tahab rahu ja vaikust, ausat töömeheelu, mitte mõisa ja metsa ja peremehe tütart ja kõike muud, mida Punttila talle joomatuuride ajal kokku kingib ning mille röövimise pärast kaine peaga kohtu alla annab. Aitab. Kurb on see Matti öine lahkumine. Sammuli distantseeritud, kommenteeriv, eemaldumiseks võimalusi otsinud mäng võtab sellelt käigult üllatuslikkuse. Tema tegelane on algusest  peale olnud teadlik oma valikutest, teadlik mängust ja sellest väljaastumise võimalusest.

Kuulu järgi meeldinuks Wuolijoele rohkem näidendi õnnelik lõpp, Eva ja Matti teineteiseleidmine. Mattile selline lõpp ei meeldi, tema ei otsi armastust ega kaasavara, vaid iseennast. Seepärast lahkubki ta enne, kui jant oma loogilise lõpu leiab, astub mängust välja, suundub järgmisi lavastajaid, järgmisi näitemänge, järgmist publikut otsima. Annaks jumal, et ta sinna  Ugala tiigi kaldale tagasi jõuab oma otsinguis. Ja et ta järgmine kord end seal nii üksildasena tundma ei peaks.

* Sarnaselt näidendiga, mille Brecht kirjutas Hella Wuolijoe jutustuse ja näidendikavandi alusel, on arvustuse kirjutamisel kasutatud ka Eva-Liisa Linderi etenduse ajal tehtud märkmeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming