Renate Valme äratab lava

Katrin Talts

?Mesta? jätkab Valme omas laadis, mis on kujunenud tema ?kaubamärgiks?. Idee, lavastus, kujundus ja koreograafia Renate Valme (Keerd), esitus Renate Valme, Helgur Rosental, video ja foto Villem Valme, Renate Valme, tekst Valdur Mikita. Esietendus 30. mai

Viljandi kultuuriakadeemia koreograafia õppetooli lõpetamisest saati on Renate Valme oma lavastustega tähelepanu äratanud nii Eesti kaasaegse tantsu maastikul kui välismaal. Juba esimeses avalikkuse ette jõudnud diplomitöös ?Salapärased kõlad nii norskavas öös? (2002) oli noore koreograafi eripärast lavastajakätt ning eelmine lavastus ?mobile home? (2003) kinnitas omakorda, et tegemist on tähelepanuväärse loojaga, kes sageli esineb ka välisfestivalidel.

26. mail Kiievis esietendunud uuslavastusega ?Mesta? jätkab Valme omas laadis, mis on kujunenud tema ?kaubamärgiks?. Nimelt huvitab Valmet tantsu ja teatri süntees, kus lisaks liikumisele on sama olulisel kohal ka visuaalne ja verbaalne väljendusviis. Kõigis kolmes lavastuses on koreograaf lavale toonud kaks tegelast. Mehe ja naise monoloogide ja duettide kaudu avanevad teemad, mis Valmele olulised.  

Nii debüütlavastuses ?Salapärased kõlad nii norskavas öös? kui ka ?Mesta?s? on Valme lavapartneriks näitleja Helgur Rosental. Olles ise alati üks kahest tegelasest laval, annab Valme oma omapärase liikumiskeele abil kõige paremini edasi maailma, millesse ta vaatajaid kutsuda tahab. Ta avab ukse nii olevikku kui minevikku, aga eelkõige inimese sisemaailma.

Lavastuses ?mobile home? aitas Valme partnerina koduteemat avada Päär Pärenson ning tegi seda meeldejäävalt, kuna Pärensoni plastikat vaadates tekkis paratamatult võrdlus plastiliiniga ? põhjuseks viis, kuidas ta oma kehaga erineva ?vormi võttis?. Valme ja Pärensoni duett oli eelkõige mänguline ja lapsemeelne. Tantsu olid kaasatud ka kummikud, mis ei olnud enam ainult jalavarjud, vaid vahend ajas rändamiseks. Põrandale puistatud kakao ning tants selle sees aga tõi vaatajateni lõhna, mis tekitas nii nostalgiat kui igatsust lapsepõlve järele.

Juba selles lavastuses ilmnes Valme leidlikkus video kasutamisel oma lavamaailma loomiseks: tüdruk näitas kodutundega seotud pilte ning poiss (rändaja) asetas end seinale projitseeritud piltidele kui külateel kõndija, kivil istuja, aknast sisse piiluja jne.

 

Valme uuslavastus

 

Valme ?Mesta? on aga lavastus, mis ei kanna nii kindlat läbivat teemat, vaid on täis erinevaid pildikesi, mida ühendas pealkirja pakutud assotsiatsioon. Koreograaf räägib kohast igas tähenduses. Selleks võib olla nii koht, kus koos istuda, aga ka koht inimese sees see, mis teeb haiget või paneb omamoodi käituma. Niisiis, me näeme soolosid ja duette, mis kohateema kohased. Meeleolud on nii naljakad kui mõtlikud, lennukad kui sissevaatavad. Näiteks püüab poiss oma kohutavalt naksuvatest-raksuvates liigestest trenni tehes üle olla, tüdruk aga on näo mässinud rätikusse ning väljendab end ainult keha kaudu, oma nägu teistele näitamata.  

Ka projitseeritud maailmad saavad tegelaste abiga reaalseks. Üks koht läheb teiseks üle. Siin ei ole lavastaja püüdnud video- ja lavamaailma üheks sulandada, vaid pannud need teineteisega suhtlema. Kõik, mis on helendaval linal, on hetke pärast ka reaalsena meie ees. Ei puudu ka samaaegsed eksisteerimised: poiss ja tüdruk videol ning laval tegutsevad samas ruumis, jagavad ühte kohta. Kuid kui eelmises lavastuses oli videol kindel lugu rääkida, tegemist oli rännakuga koduga seotud paikadesse, siis ?Mesta?s? on see hea vahend meeleolu loomisel ja publiku häälestamisel. Videoprojektsioonid ei ole fikseeritud kindlale ekraanile, vaid kantud riidetükkidele, mida tantsijad vajaduse korral kas hoiavad või liigutavad. Nii näitab poiss meile riidel noodipulti ja juba hetke pärast ilmub sealt ka päris pult välja ning algab tants. Kostub Schuberti muusika ja tantsijad hakkavad püüdlikult nooti jälgides liigutusi tegema, õigemini teineteist noodipuldist võimalikult kaugele tõstma. See stseen on lavastuse üks humoorikamaid, sest tantsijate püüd noodist tantsida, pilk pidevalt noodikirjal, viib eelkõige tõuklemise ja rapsimiseni, et õigel ajal muusikataktid ära täita. Valme koreograafia annab eriti tabavalt edasi stseeni koomilisust ja absurdust. Hetkiti tekib kahe tantsija suhetes ka tajutav konkurents, et kes kellele ära teeb, kes teatud takti paremini sooritab.

Kuid kuna Valme loob lavamaailma, milles tonaalsused vahelduvad, siis juba järgmises stseenis on kahe tantsija partnerlus hoopis teineteisest sõltuv ja toetav. Uni on püha, seda ei tohi segada. Tüdruk magab ning poiss hoiab tema pead, mis unenägudest raske. Tüdruk liigub unes, kuid nii, et keha ainsaks toetuspunktiks on padi ehk poisi käsi. Kui käsi pea alt ära võetakse, peaks järgnema äratav kukkumine. Aga seda ei juhtu. See stseen on tõeline proovikivi tantsijatele, sest koreograafia aluseks on teineteise sajaprotsendiline usaldamine.

Nii nagu muutuvad meeleolud, vaheldub lavastuse jooksul ka Valme koreograafia. Igas stseenis näeme erinevat liikumismustrit, mis on algimpulsi saanud helist. Kui noodist tantsimisel on põhielemendiks tõsted ja hüpped ehk püüd kerguse poole, siis uni surub kõik maadligi ning horisontaalne kehaasend saab määravaks.

Kuid see ei oleks Renate Valme lavastus, kui see ei lõpeks puändiga: teatrimaagia ja illusioon kergitab tüdruku hoopis õhku, gravitatsioonile antakse ninanips.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming