Remonti vajava teatri hollywoodlik peredraama

Ireene Viktor

„Remondimehe” puhul ei ole küsimus niivõrd teemas, kuivõrd selle pinnapealses käsitlemises. Vanemuise „Remondimees”, teksti autor, lavastaja ja lavakujundaja Urmas Lennuk, helikujundaja Taavi Toom ja valguskunstnik Andres Sarv. Mängivad Külliki Saldre, Maria Soomets ja Tanel Jonas. Esietendus 24. XI 2012 Sadamateatris. Urmas Lennuk kirjutab lavastuse kavalehel inimlikkusest ja mõistmisest, soovib päikest ning paneb sellele tekstile pealkirjaks „Klišeesid trotsides”. Mina lahkun piinlikkustundega taas klišeesid täis Vanemuise lavastuse etenduselt ning peas keerleb paratamatult küsimus „mis peaks olema teatri funktsioon?”. Funktsioone on, teadagi, palju, neist igaüks ühel või teisel viisil oluline ja põhjendatud. Ma ei ole vaatajana ühe kindla funktsiooni ega ka teatristiili pooldaja, kuigi, näiteks muusikalid mind ei paelu. Arvan siiski, et need toimivad hea meelelahutusena suurepäraselt. Ma ei eelda, et teater peab pakkuma vaid nn kõrget kunsti, avangardi või julgeid katsetusi. Eeldan aga, et teater ei pea vaatajat lolliks, et teater ei alahinda vaatajat. Lennuki „Remondimees” on väga armas lugu keskealisest üksikemast Laurast (Külliki Saldre) ja tema kolmekümneaastasest tütrest Retist (Maria Soomets), kes elab endiselt kodus ning kellel pole tänini õnnestunud leida armastust. Nagu sellistel puhkudel ikka, on omavahelised suhted pingelised. Päev-päevalt võõranduvad nad teineteisest üha enam, kuni hetkeni, mil deus ex machina’na saabub nende korterisse salapärane remondimees Nikolas (Tanel Jonas). Olgu ta siis tiivuline kaitseingel, lahke jõuluvana või lihtsalt oskuslik remondimees, igal juhul hakkab ta lisaks katki läinud asjadele putitama ka katki läinud hingi. Ta räägib ilust ja armastusest, tõstes nende õnnetute naiste eneseusku ning pannes nad taas teineteisest hoolima.

Südamlik, kas pole? Jah, loomulikult igati oluline teema, millesse süüvides saaksime kõik paremateks inimesteks, ilma naljata. Ning kõik olekski korras, kui sedasama probleemistikku ei näeks igal õhtul televiisorist igas teises seriaalis. Või kui 90% Hollywoodi filmidest ei leierdaks sama ainestikku ikka ja jälle: võõrandunud inimsuhted, siis keegi, kes sellele osutab, väike tüli, happy end. „Remondimeest” vaadates tulid esimese asjana silme ette romantilised komöödiad, kus peaosalisteks Diane Keaton või Meryl Streep. Need ongi väga toredad ja omas žanris toimivad filmid, mida ongi mõnus vaadata, kui on soov kerge meelelahutuse seltsis aega veeta. Aga miks peaks sellist asja teatris vaatama, kui seda saab igal õhtul diivanil teha? Kas teater ei peaks sammukese edasi astuma, et vaataja pisutki nende tüüpiliste mõttemustrite mugavustsoonist välja tuua? Kui vaataja on juba nii palju vaeva näinud ja end diivanilt teatrisse vedanud, kas siis ei oleks õiglasem pakkuda talle midagi pisutki teistsugust, midagi, mis erineks sellest lihtsusetulvast, millega tänapäeva meelelahutusmaailm meid niikuinii üle külvab? Kui tahan ajutöö välja lülitada, siis vaatan televiisorit, teatrisse minnes ootan midagi enamat. Kui seda iga kord ei tulegi, pole hullu, kui seda aga järjekindlalt ei tule ja kui teater järjekindlalt eeldab, et tema vaataja ongi rahul keskmise teleseriaali tasemega, siis on see probleem.

Eesti kontekstis on juba „Remondimehe” näidenditekst ebausutav, ebamugav. Kui tegemist oleks mõne West Endi või Broadway well made play’ga, oleks seda kergem vastu võtta, sellega kergem leppida. Veider on uskuda situatsiooni, kus lihtsale eesti naisele tuleb külla remondimees, kes hakkab puhtsüdamlikult rääkima armastuse olulisusest, ilma igasuguse tagamõtteta, lihtsalt kuna ta näeb, et just see pere vajab tema päikeselisi sõnu. Tanel Jonase mäng on seejuures pehme, õrn ning tundlik, paneb naistele kaasa tundma, ent oma liigses aususes on see tegelane juba tekstitasandil võõristav.

„Remondimehe” puhul ei ole küsimus isegi niivõrd teemas, kuivõrd selle pinnapealses käsitlemises. Võrdluseks võib tuua näiteks Uku Uusbergi eelmisel kevadel Vanemuises esietendunud „Karjääri”, kus on ju samuti tegemist inimestevahelise võõrandumisega, kuid seda nii, et vaatajal on huvitav,  nii et vaataja mõtlemisvõimet ei alahinnata, et kõiki kaarte ei avata, säilitatakse salapära, sügavus. Just Uusbergi nimega seotakse palju kirutud uussiirust, mis nunnutab vaataja väidetavalt roosa mannavahuna väikese lapse tasemele. Uusbergi puhul ma ei saa sellega nõustuda, tema lihtsuse ja siiruse taga peitub vertikaalne mõõde, mis tõepoolest juhibki tähelepanu olemise talumatule kergusele ning mida lisaks raamib alati leidlik sõnakasutus, metatasandi lavakeel ja näitlejamängu inspireeriv keskkond. Lennuki viimase aja lavastused aga kalduvad juba küll sinna mannavahu poole, kus siirusest saab klišee, ilust läägus ning lihtsusest lihtsameelsus. Sinna suunda kisub ka 2012. aasta alguses lavastatud „Tappa laulurästas”, mis oma lillelisuses võib paeluda teismelist õnnishinge, aga kus selle klassikalise teose teravus on ka lihvitud lastelavastuse tasemele. Sealt on välja lõigatud kõige olulisem ehk see, mille võimuses oleks olnud panna vaataja mõtlema ja arutlema.

„Remondimees” on siiski tänuväärne selles osas, et keskmes on naistegelased ning seeläbi on saanud vahelduseks ka Vanemuise näitlejannad võimaluse silma paista. Ja seda nad ka teevad, nii palju kui tekst lubab. Maria Soometsa Reti on oma nurgelisuses ning kergelt poisilikult uljas lähenemises usutav üksikhing, kes peletab mehed liigse innukuse ja pealehakkamisega eemale. Külliki Saldre Lauras peituvad erisugused kihid, mis näitavad teda kord urgitseva kanaemana, kord eneseusu kaotanud vananeva naisena, kord eluraskustele vaatamata endiselt õnne võimalikkusesse uskuva inimesena. Siinkohal tahan meenutada aga Eva Klemetsi lavastust „Kogutud teosed” (Vanemuine, 2008), kus keskenduti samuti kahe eri vanuses naise omavahelistele keerulistele suhetele, kuid mis oli piisavalt nüansirohke ning mille peenekoeline psühholoogiline mäng lubas näitlejatel luua mitmekülgsed ja mitmetasandilised tegelaskujud. Mäletan siiani Saldret jõulise, veenva ning pingelise sisseelamisega mängitud Ruth Steinerina, kelle iga liigutus või pilk oli tähenduslik, andes võimaluse põhjalikuks rollianalüüsiks.

Olgugi et „Remondimehes” on peatähelepanu all naised ja nende omavahelised suhted, ei lasta neil iseseisvalt õnneni jõuda. Lõpuks on ikkagi tark, kena ja tasakaalukas mees see, kes näitab ette, kuidas õigesti elada, kes avab naiste südamed, kes sütitab nende enesekindluse. See liin lihtsustab tegelaskujusid ning paneb käe ette nende arengule, muutes ühtlasi lavastuse üldise taseme ühetasandiliseks, takistades ka vaataja arengut ja mõttetööd. Lavastuse lõpus ei jäägi muud üle kui kaastundlikult naeratada. Kõik on justkui ilus ja hea, aga ometi pole me näinud midagi uut, midagi sütitavat või midagi, mis väärinuks kodust televiisori tagant lahkumist.

Teatri funktsioon ei peaks olema vaatajale tunnustavalt õlale patsutamine lihtsalt selle eest, et ta on kohale tulnud ja nõustunud lavastust vastu võtma. Vanemuise oskuslik turundus hoiab külastatavuse kõrge olenemata lavastuste tegelikust tasemest. Kas poleks juba aeg seda olukorda ära kasutades teha julgemaid valikuid ja otsuseid, pisutki raputada zombistuma kippuva vaataja meeli?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming