Remondieelse Ugala remondimeelsed lavastused

Ugala uuslavastuste „Kaheksajalg“ ja „Teie ebaõnn on teie endi kätes“ lavalistest lülidest on kõige tugevamad näitlejatööd.

RAIT AVESTIK

Viljandi Ugala „Kaheksajalg“, autor ja lavastaja Martin Algus, kunstnik Illimar Vihmar, liikumisjuht Oleg Titov, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Vallo Kirs, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Tanel Ingi ja Andres Tabun. Esietendus 18. IV Ugala suures saalis.

Viljandi Ugala „Teie ebaõnn on teie endi kätes“, dramaturg Marite H. Butkaite, lavastaja Lennart Peep, kunstnik Martin Veisman, valguskunstnik Ivar Piterskihh, helikujundaja Harlet Orasmaa. Mängivad Rait Õunapuu, Marika Palm ja Kristian Põldma. Esietendus 18. IV Grand Hotel Viljandi konverentsisaalis.

Eesti üks tõsiseltvõetavamaid komöödianäitlejaid Aarne Soro kehastab Villet, kes on mõnevõrra hädine nii majaremondis, suhetes kui ka kirjanikuna.

Eesti üks tõsiseltvõetavamaid komöödianäitlejaid Aarne Soro kehastab Villet, kes on mõnevõrra hädine nii majaremondis, suhetes kui ka kirjanikuna.

Andres Keil

Kas see on juhuslik või mitte, aga kohe teatrimajas suuremat remonti alustava Ugala kaks uuslavastust on pandud vähem või rohkem suhestuma eelseisva, möödapääsmatuid organisatoorseid muutusi kaasa toova olukorraga. „Remont“ nii otsesemas kui ka kaudsemas tähenduses ning ühtaegu sisus ja vormis on üks peamisi märksõnu nii Martin Alguse kirjutatud ja lavastatud „Kaheksajalas“, aga ka Viljandi teatrikooli diplomandi Lennart Peebu lavastuses „Teie ebaõnn on teie endi kätes“. Ugala inimhingede insenerid lasevad läbi tugeva komöödiafiltri olulisi ja vähem olulisi mõtteid ja situatsioone, nii et vaataja saab vajadusel teha positiivseid järeldusi või korrektiive ka oma keeruliseks kiskunud elus.

Kuigi mõlemad lavastused pakuvad tõesti mõningal määral ka taltumist esile kutsuvaid mõttearendusi, tunduvad need olevat siiski ajutiselt asendusruumi ja/või ratastele koliva teatri „keerulisema olukorra lavastused“, mis täidavad oma kunstilis-tehnilise pretensioonitusega seda ülesannet ilmselt väga hästi. Lavastuste puhul võib märgata selles olukorras sümptomaatilist mobiilsuse või säästlikkuse painet, mis avaldub mõlemas lavaloos küll eelkõige ruumi puutuvates ehk lavatehnilistes, õigemini kujunduslikes nüanssides. Kui teatritegemiseks mitte mõeldud ruumi lavastatud minimalistlik „Teie ebaõnn …“ on oma koolitusparoodilisuse ja estraadlikkusega omal kohal, siis märksa pretensioonikama „Kaheksajala“ mänguruum (kunstnik Illimar Vihmar) on justkui loodud juba keerulisemaid (ja mingis mõttes lihtsamaid) olusid ja mõningast vähenõudlikkust silmas pidades.

Teisest küljest ei saa välistada kooskõla autori-lavastaja Alguse kontseptsiooniga: elimineerida eos igasugune tähenduste tekkimine, mille lavakujundus võiks esile kutsuda. Sest nii võib komöödialavastuste justkui lahutamatu laud-tool-uksed-lavaruum sillutada teed hoopiski teksti ja idee peenemate nüanssideni jõudmisele, kuna neid pole Alguse varasemate näidenditega võrreldes „Kaheksajalas“ võib-olla üleliia palju. Ei peagi olema, sest tulemus on just selline, nagu lavastajana debüteerinud näitekirjanik Algus on soovinud: pärast eelmisi raskema teemaga näidendeid tundus lõõgastumiseks ja enese proovilepanekuks komöödia just õige lahendusena – eesmärk oligi luua stiilipuhas klassikaline komöödia.

Ei saa salata, et Alguse näidend on harjumuspärase komöödia laadis tõesti stiilipuhtalt (või skeemipuhtalt) kirjutatud ning teatrist lõõgastust otsiv vaataja ei pea pettuma. Pärast igasuguseid sekeldusi, arusaamatusi, ootamatusi ja kohe-kohe lõplikult käest ära minevaid olukordi jõuavad tegelased õnneliku lõpuni. Kuna põhiliinil möllatakse pere kokkujäämise nimel, siis saab ka vaataja mõningaid suuniseid inventuuriks oma väärtushinnangutes ning edasise elu korraldamises. Algust võib selles mõttes usaldada.

See, et autor ja lavastaja on ühes isikus, tegemist on pealegi Ugala kunagise näitlejaga, on turunduslikust aspektist ju kõnekas. Nagu arvata võiski, on näitekirjanik Algus domineerinud lavastaja Alguse üle, see tähendab, et lavastajana on ta ennast üsna ära kaotanud, jätnud tagaplaanile. See kripeldus on küll äärmiselt subjektiivne, kuid kui näitekirjanik on võtnud julguse hakata omaenda teksti lihastama, siis oleksin oodanud ka mõnevõrra isiklikumat või isikupärasemat lavalist tõlgendust. Kuigi näidend oma universaalsuses ja konkreetsuses (ja arvestagem ka remondiolukorda) ei tee seda just lihtsaks. Kas just selle tõttu, aga ilmselgelt jõuab „Kaheksajalg“ õige pea paljude (küla)teatrite repertuaari, sest tegemist on elulähedase, lihtsa, koloriitsete tegelaste ning ilma suuremate raskusteta lavale seatava tekstiga.

Nii „Kaheksajala“ kui ka „Teie ebaõnne …“ lavalistest lülidest on tugevamad näitlejatööd (ka tekstid, kui vaadelda neid kitsalt omas žanris). Koolituskomöödias (või õigemini koolituste paroodias) „Teie ebaõnn …“ oli „koolitajatest“ Marika Palmist ja Kristian Põldmast parem võimalus oma kutseoskust eksponeerida „koolitataval“ Rait Õunapuul. Kuigi ei see ega mitmed varasemad nähtud rollid pole olnud Õunapuul just kandvamate killast ega võimaldanud tal võib-olla oma näitlejameisterlikkust kõige paremal moel nähtavaks teha, tundub mulle siiski, et Õunapuu on palju rohkemaks valmis ja võimeline, kui siiani on paistnud või lastud paista. Ehk siis permanentselt on küsimus (ja see puudutab meie teatrit juba päris laialt) tugevas lavastajas-näitejuhis, kelle kohus on näitlejast välja tuua kõik see, mis seal on ja võib vormuda teatrikunstiks. Samasuguseid hädavajalikke ja arendavaid kohtumisi erilaadsete lavastajatega loodan ka Õunapuu kursusekaaslastele, kes vaevalt paari aastaga on muutumas domineerivateks Ugala-nägudeks.

Kuigi nende kursuseõde Adeele Sepp mängis „Kaheksajalas“ end silikoonrindadega über-tibi Jessikana sõna otseses mõttes silmatorkavaks, olid lavastuse kandvateks jõududeks siiski Eesti üks tõsiseltvõetavamaid komöödianäitlejaid Aarne Soro (mõnevõrra hädine Ville nii majaremondis, suhetes kui ka kirjanikuna) ning talle sellel skaalal kannale astuvad Tarvo Vridolin (Ville vend Einar, kes naasis igasuguste jamade tõttu koos Jessikaga Aasiast) ning Tanel Ingi (töötu vesilike eest võitlev looduskaitsja Mauno, kes osutub homoks). Neile sekundeerivad Andres Tabun (Võrust pärit ehitaja ja energiavälja puhastaja Eduard), Jaana Kena (Ville ärinaisest abikaasa Kristi), Vallo Kirs (perepoeg Marco, kellel suund välismaale) ning Klaudia Tiitsmaa (viimase tüdruksõber).

Õnnestunud komöödia üks nõudeid on see, et kuigi ettetulevad olukorrad peaksid olema prognoosimatud, ülepaisutatult ekstreemsed, kuid elule ohutud, pakuks kõik see siiski lugejale või vaatajale võimalikult suuremahulist äratundmist. Selles osas ei tohiks Ugala „Kaheksajalaga“ probleeme olla: nende n-ö tuttavate naabermaja inimeste sekelduste kaudu jõuab meieni terve kollasemat laadi uudistemagasini repertuaar, kust ei puudu homod, kinnisvaraarendajad ja nendega võitlevad looduskaitsjad, ajude Eestist väljavool, meeste ja naiste palgalõhe (siinkohal küll tavapärasele ümberpöördult), narkoteema, lollus, kiirus jne. Lõpuks lendab majas küttesüsteem õhku ning pärast remonti on kõik tegelased muutunud normaalseteks (normaalsus on küll iseenesest kokkuleppeline), isegi mõnevõrra steriilseteks, kuid saabunud on rahu(likkus). Mõlemas lavastuses just inimese sisemist rahu otsitaksegi, vaatamata sellele, et rakendatud teatrivormid ei õhuta sellistesse otsingutesse just ülemäära tõsiselt suhtuma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar