Realistlik ingel ja lapsesilmne saatus

Pille-Riin Purje

Kire- ja pahetragöödia saab juurde halastuse ja lootuse inimliku mõõtme.Nikolai Leskov – Urmas Lennuk, „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”. Lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evart. Osades Ülle Lichtfeldt, Indrek Saar, Kristjan Sarv, Ines Aru, Marin Mägi, Peeter Jakobi, teatri Tuuleveski näitlejad, slaavi ühingu Läte naiskoor. MTÜ PRO 3 esietendus Ontika mõisas 29. VII .   Tänavu teatrisuvel olen näinud terve hulga lavastusi, mis end ainsa vaatamisega ammendasid, hinge jälge ei jätnud. Eili Neuhausi „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” seda laadi põgusate ja unuvate teatrinähtuste hulka ei kuulu. See detailideni läbi komponeeritud, jõulise kohavaimu, andeka tervikliku ansambli ja sügava sõnumiga lavastus ilmub vaataja unedesse ka talvekuudel. Hetk enne esietenduse algust lendas lavale  tuvi ja kudrutas mõnda aega katuse all, otsekui andes lavastusele oma õnnistuse. Ühtaegu looduslik ja saatuslik proloog haakus kõigega, mis järgnes Ontika mõisa õues.

Nikolai Leskovi olupildiks tituleeritud jutustusest on Urmas Lennuk temale ainuomase käekirjaga loonud tundliku ja veenva tragikoomilise dramatiseeringu. Lennuk on tegelaskujude, iseäranis Katerina  suhtes hoopis empaatilisem kui Leskov, mistõttu kire- ja pahetragöödia saab juurde halastuse ja lootuse inimliku mõõtme. Iseväärtuseks kasvab Lennuki huumoritaju, kirjamehe kriipiv ja paradoksaalne oskus põimida naeru tõsidusega nõnda, et sünnib peen võllahuumor, mis välistab lameduse. Kummaline vabastava naeru ja sünge eelaimuse sulam läbib kogu lavastust, kuni finaalis jõutakse lunastuseni, millest õhkub lausa Dostojevski teoste vaimu.  Reili Evart on kujunduses kasutanud ära mänguplatsi mõisa kõrvalhoone ees, eriti puhta ja samas aimuslikuna mõjub valgus lavasügavuse tellisseintel. Samuti pühapilt katuseharjal ja selle kinnikatmine naiserätikuga. Ehedust lisavad puuhalud, samovar ja savipotid, millel ka musitseeritakse.

Misanstseenides on osavalt mängu kaasatud kogu ümbrus, nii et lavastus mõjub ühtaegu panoraamsena ja intiimsena. Õnnestunud ja põhjendatud on  mängupaiga järsk muutus teise vaatuse keskel, see muudab teiseks kogu lava- ja hingemaastiku, annab uue meeleolu. Lennuki lavateksti võiks sobida Leskovi unenäo-kass, aga kassi näitelaval polnud. Refräänina ilmutab end sinivalgete inglite koor (slaavi ühingu Läte naiskoor), juhtingli ehk Katerina Izmailova surnud ema rollis Ines Aru. Jahmatavalt maine, üdini realistlik ingel, kes taevases elus kohanenuna ei tee endale vähimaidki illusioone kõrgema andestuse suhtes ning küsib maa pealt üht-teist suupärast kaasa ka Katerina isale. Tähendab, ikkagi on armastus! Ines Aru tajub Lennuki laadi suurepäraselt, tema ingli absoluutses kohalolekus aimub erksat absurdinärvi, elutarkust, defineerimatut ohutunnetust. Aru ingli etteasteid jälgides pole kunagi kindel, kas targem oleks nutta või naerda. Eks nii mõjugi teispoolsuse saadik meile, surelikele … 

Ülle Lichtfeldt mängib peategelase Katerina lähiplaani, temas on hõõguvat temperamenti, sisemist tuld, uhkust ja uhkusest lahtiütlemist, võimet ja vajadust armastada. Erinevalt Leskovi Katerinast on lavastuse kaunitarist kaupmeheprouale äärmiselt oluline laps, kes sünnib armastusest. Tema mõrtsukatööde reas muutub seetõttu iseäranis valusaks heledapäise poisikese Fedja kägistamine. Katerina monoloog saatusest, vaistlik emalik hellus  poisi suhtes ja emaloomuse purustamine viimses kuriteos avanevad nüansitäpselt. Kogu Lichtfeldti osatäitmine tuleb hästi ligidale, jättes ometi naise hingesopid ligipääsmatuks, säilitades saladuse.

Mehed sekundeerivad Katerinale huvitavais mängutoonides. Indrek Saar, kelle lavaelujõud väljendub Lichtfeldtiga sarnases registris, alustab Zinovi rolli enesekeskse koomilise mühakana, kes ei oskagi armastada nii,  nagu ihkab naise süda. Zinovi siiramad tunded naise vastu vallanduvad siis, kui on juba hilja, kui Katerina on leidnud eluõnne mujalt. Tähendusrikkana mõjub, et Zinovit ei lastagi inglite kilda: Indrek Saar naaseb mängu võimumehena, kelle korraldused määravad Katerina saatuse, välistades teineteisemõistmise. Kurikavala huumorihelgiga täidab oma rolli Peeter Jakobi Katerina äiapapa, jumalast jaurava ja abitult ärpleva Boriss Izmailovi rollis,  kelle elumahlad kuivamas ja sestap tuleb pudelist elujõudu nõutada. Katerinale saatuslikuks kujunev pikk särasilmne naistemurdja Sergei on vastakas roll. Kristjan Sarv mängib loetavaks Sergei loomuse, nii süttimise kui jahtumise. Sarv ei ole efektsele välimusele vaatamata väga tugeva kiirgusega näitleja, pigem ehk filmi kui suure lava tüüp, ent Sergei lodevus ja hingeleigus, nii kontrastne Katerina kirglikkusega, tuleb näitleja olekus seda selgemini esile. Kõrvalrollide ilmeka galerii loovad Jõhvi Tuuleveski näitlejad maksimaalse orgaanilise kohalolekuga, nüansseeritud suhtumistega, pilkude ja kehakeelega. Märkimisväärne on näitlejate musikaalsus, leidlik ja vaimukas nappide lavarepliikide kakskeelsus, mis loob ainulise ja eluterve Ida-Virumaa teatrivaimsuse.

Kahes erinevas karakterrollis üllatab rõõmustavalt Marin Mägi. Iseäranis vahva on tema  kõrvuni naerusuuga ning innukalt kurjustav südikas Aksinja, kes Sergeist kiirgavalt sisse võetud. Teine roll, sunnitööplika Sonetka, jääb lavastustervikus ehk pisut skemaatilisemaks, võib-olla juba dramatiseeringu tõttu. Sunnitööpilt, kuhu publik Indrek Saare võimumehe kamanduste saatel kuulekalt liigub, on lahendatud mõjusalt: sambad ja varemed ja nende vahel kasvav rohi loovad veenva lohutu õhustiku. Katerina komps sokkidega,  mida naine hoiab kui temalt ära võetud last, on traagikavarjundiga detail. Sergei ja Sonetka lembestseen Katerinalt välja petetud valgete villaste sokkidega on ülimalt vaimukas, ehkki selle etüüdiga samaväärset pahelisuse kirge ja pättide ühtehoidmist Sergei ja Sonetka partnerluses esietendusel veel ei tajunud.

Sonetka surm saabub kui deus ex machina, on ju Fiona kuju lavaloost välja kärbitud. Õigupoolest polegi naisvangide omavaheline arveteõiendus  lavastuse kontekstis oluline: Sonetka juhuslik, ent küllap küllaga välja teenitud surm on vajalik Katerina lunastamiseks. Miniatuurset lapsnaist kätel kandes saab Ülle Lichtfeldti Katerina needusest vabaks, leiab tee sinna, kus emalik inglikoor teda ootamas. Võimas misanstseen, uhke finaal. Meie, kes me jääme siiapoole piirdeaeda, näeme ja tunneme südamega, kuis Saatusel on ema käed ja lapse silmad.  Nii kaalub Eili Neuhausi osavõtlik, aga karge lavastus naise südant ja hinge, mida ühegi mehe kui tahes kuumad käed puutuda ei suutnud ega mõistnud.

„Mtsenski maakonna leedi Macbethi” sõnumit võiks parafraseerida Urmas Lennuki lavarolli, Juhan Smuuli luulesõnadega: Jumal, kuigi on kuri, ometi suudab ja halastab. Isegi siis, kui inimliku loogika kohaselt on hilja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming