Raugad rokivad õunaaias

Lavastuste „Grace ja Glorie“ ning „Vereliin“ ühisosaks on peategelase raugaiga, küll erinevalt välja valgustatud, ent ürgsest vitaalsusest kantud.

PILLE-RIIN PURJE

Sundown Entertainmenti „Grace ja Glorie“, autor Tom Ziegler, tõlkija Maarja Aaloe-Laur, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Ann Lumiste, helikujundaja Pärtel Preinvalts. Mängivad Ülle Kaljuste ja Hilje Murel. Esietendus 13. VII Saku valla Üksnurme küla Rehe küünis.

Viljandi Ugala „Vereliin“, autor Mark Doherty, tõlkija Laur Lomper, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, muusik Ain Agan või Jaanis Kill, video- ja valguskunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Raido Mägi. Mängivad Meelis Rämmeld, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Peeter Jürgens. Esietendus 18. VII Olustvere mõisa viljaküünis.

Tom Ziegleri ameerikalik well-made-play kahele naisele „Grace ja Glorie“ ning Mark Doherty üdini iiri hoovusest kantud isa ja poja „Vereliin“, suveteatri kaks näitemängu, on üpris erisugused. Nii ka Vilja Nyholm-Palmi ja Margus Kasterpalu lavastused. Mõlema esituspaigaks on koloriitne küün stiilsel maastikul, üks uues mängukohas Saku vallas Üksnurme külas, teine paar aastat tagasi Ugala lavastusega „Ööhaigur“ suveteatri­saaliks pühitsetud Olustvere mõisa küünis. Lavalugude ühisosaks on peategelase raugaiga, küll erinevalt välja valgustatud, ent ürgsest vitaalsusest kantud, uhke suurroll nais- ja meesnäitlejale.

Üheksakümneaastane Grace Stiles, elujulge hingega haige naine, ootab surma lammutamisele määratud kodumajas. Saja-aastase poja isa ei saa surra enne, kui leiab kinnitust, et vereliin ei katke. Grace on naine, kelle oma suguvõsast hõlpsasti ära tunneme. Eks ole ka kange verega isa eluline mees kogu oma sürrealistlikus müütilises väes. Ligimese surm on teema, mis paratamatult puudutab – nii sisaldub lavalugudes meeldetuletus, lugupidamine vanaduse vastu, eluterve suhe surmaga.

Näidendi „Grace ja Glorie“ esmalavastajaks Eestis oli Indrek Sammul, osades Leila Säälik ja Kadri Lepp (Ugala, 2010). Vilja Nyholm-Palmi lavastuses mängib tandem Ülle Kaljuste ja Hilje Murel. Ugala väikeses saalis oli lavaruum tinglikum, Rehe küüni kiviseinad mõjuvad turvalisemalt kui helipildi lammutamismüra. Ziegleri näidendi žanr on komöödia, küllap vankumatu elujaatuse tõttu, ometi on lavastades lihtne libiseda sentimentalismi, surmaga flirtimise sohu. Mõlemad lavastused on sellest priid, karged ja südamlikud. Vilja Nyholm-Palmi dialoogirežii on täpne, hästi jälgitav sisuliselt ja rütmiliselt. Nägin suve viimast etendust 10. augustil. Lava valitses Ülle Kaljuste Grace, huumori ja loomuliku traagika, eluarmastuse ja surmaootuse targas ja emotsionaalses tasakaalus läbi viidud roll.

Hilje Murel Gloriana sekundeeris temale omase minimalismiga, Grace’i põetava vabatahtlikuna mängis ta partneri suurde plaani. Gloria elutraagika näib näidendis tsipake konstrueeritum, sestap on kohane, et seda laval üle ei võimendata. Aktuaalsena toimis Gloria eluvõõras oskamatus talutöödes, ahjukütmisest munakeetmiseni – nukker, koomiline ja ohutundlik linnainimese ületsiviliseeritus. Vereliini katkemise oht ilmneb ka selle loo naiste saatuses, kuigi Grace’i videotervitus lapselapsele, keda ta pole ihusilmaga näinud, sisendab lootust, et mälu ei hävi.

Finaal, kui Gloria hammustab õuna Grace’i hukule määratud iidsest aiast, järgib autori remarki ega mõju võltspaatoslikult, vaid lootusrikkusega, et Gloria saab Grace’i mõjuväljas oma elu surnud punktist üle. Muide, üks vanem naine tahtis keset vaatust saalist lahkuda ja väljus uksest külglaval, mis on osa mängutsoonist – enesestmõistetavus, millega Hilje Murel naisele järgnes, et teda saata, näitas professionaalse hooldaja vilumust!

Mark Doherty „Vereliin“ Laur Lomperi erilist kuulamismõnu pakkuvas tõlkes tõestab taas iirlaste ja eestlaste elutunnetuse ja huumoritaju vaimset klappi. Isa, kes ei saa surra, meenutab kange verega Oru Pearut. Meelis Rämmeld mängib paarkümmend aastat sajandist kauem elanud isa põneva irratsionaalsuse, uudselt küütleva musta huumori ja jõulise dramatismiga. Rämmeldile tuleb kasuks rollijoonise staatika, kuhu lõikuvad tavatu rütmiga liikumissööstud. Teistmoodi väljendusvahendid ja siserütm on ka Rait Õunapuul saja-aastase poja Thomasena. Aegluse usaldamine süvendab olustikust puhastatud ballaadlikku hingust. Imponeeris Margus Kasterpalu lavastuse stiilipuhas tinglikkus, mis oli 14. augusti etendusel mõjusam esimeses vaatuses, teises pooles mänguteravus hägustus, ehkki kuulsin kaasvaatajailt ka risti vastupidist arvamust. Välise pikameelsuse ja sisima intensiivsuse tasakaalus on „Vereliin“ üks Kasterpalu terviklikumaid lavastusi, muu hulgas lummab tsitaatide süsteem ta varasemast loomingust.

Atmosfääri määrab Liisa Soolepa stsenograafia, küün on täidetud ja seinad vooderdatud põhupakkidega.

Põhu alt ja vahelt immitseb üllatusi, sealt roomab välja eatu hulltark Sal (Klaudia Tiitsmaa). Põhku maapinnalt pühkides ilmuvad nähtavale hauaplaadid, neile asetab isa õunu, vääristades kadunukeste elulegende. Õunad saavad üldse võimsa kujundikaalu. Vingelt mõjub möödasõitva rongi õuntega loopimise stseen: isa pillutab õunu oma kark-aer-kurikaga, lömastades neid jultunult ja võidukalt. Keset lava kõrguva ilmapuu otsast langevad õunad ning jäävad poeetiliselt õhku hõljuma – meenub apelsini-planeetide tiirlemine lavastuses „Quevedo“ (Vanemuine, 2010). Köied ilmaposti küljes loovad mäluseose „Kumalasemee“ (Saueaugu teatritalu, 2001) lavakonstruktsiooniga, mille ringiajamises aimus raskuse vaim. Nüüd on vastupidi: vaatuse lõpul liuglevad kolm tegelast köite küljes rippudes elukarussellil, hinged tulvil olemise tuhisevat kergust.

Teises vaatuses turnitakse posti otsas, otsides kirikuõpetaja eluaset taevale ligemalt – Peeter Jürgensi isa Rice aga imbub ruumi külgseina seest ja kahmab põhuurgastesse peidetud pudeleid sama hasartselt nagu Tõnu Kargi Karla „Eesti matuses“ puuriida seest! Jürgensi kavalvilka, läbinisti maise kirikumehe pajatus end surnuks töötanud mehest on iirilikult pöörane ja kuratlikult tuttav – Tammsaare „Tõde ja õigus“ kuubis, immutatud Kiviräha võllairooniaga.

Ülal, publiku selja taga, musitseerib Ain Agan, saatuseteadlik kõike märkav partner lavasündmuste kohal. Riskantse, aga veetleva paatosega lahendatakse isa minemine, talle lahkumiseks paotuv nähtamatu uks, pidulik äraränd armastuse välguvalgel unenäovihma sisse. Poeg jääb siiapoole uitama, korrates küsiv-loitsivat kutset „paps …“ nagu alguseski – kuuleb ta seda sõna kord ka oma pojalt, jääb saladuseks. Ootusrikkaks nagu hea ja kurja tundmise puu vili hauaplaadil.

Margus Kasterpalu kirjutab „Vereliini“ kavalehe saatesõnas, kui isiklik on talle see lugu, nii pühenduses lahkunud eakaaslasele kui ka mälestustes isast. Universaalse loo isiklikkus, tugev ja vahetu hoolimine on laval tunda. Viimasel ajal manifesteerivad mitmed teatripraktikud, et isiklik teatrikunstitegu saab olla üksnes omaenda lugu või otsene ajapeegeldus, mitte näiteks „suvaline iiri värk“. Selle taustal tundub elutähtis, kuidas „Vereliinis“ on usaldatud kirjapandud lugu, et luua sellest suveräänne kujundisüsteem. Mõtteviis, justkui oleks näidendi tekst a priori esitajast väiksem või esitaja loost vihuti võõranduv, on minu arusaamise järgi nadi ja hale, vastandlik näitleja elukutse olemusega. Isiklik ja isiksuslik loo sisse minek, pühendumine rollile, sedakaudu hingeilma avastamine, avardamine, vahendamine – see ongi näitleja elu kutse, teatri elusaim veretukse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar