Rästik kivil, karjatamishommikul

„Rästiku“ partnerluses, täpsemalt küll kahe naise üksilduses, hakkab nii silma kui ka kõrva, kuivõrd erisugused lavanatuurid on Maarja Mitt ja Marje Metsur.

PILLE-RIIN PURJE

Rästik“, autorid Aleksei Tolstoi, Ene Mihkelson ja Innocentius III, tõlkija Marju Lepajõe, lavastaja ja muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, kunstnik Arthur Arula. Mängivad Marje Metsur ja Maarja Mitt. Esietendus 27. V Tallinnas Lennuki tänav 26.

Siis ilmus peeglisse Ada nägu ja see nägu naeris. Naeris ennastunustavalt, pilkavalt, parastavalt, kui mina ta pilku püüdsin. Ka tagajärjetult.

Ene Mihkelson, „Korter“

„Rästikus“ sisaldab Marje Metsuri lavaelu ka ennast taandavaid, vaatlevaid, kaasa kumisevaid viive.

„Rästikus“ sisaldab Marje Metsuri lavaelu ka ennast taandavaid, vaatlevaid, kaasa kumisevaid viive.

Mairi Hüüdma

Varasügisel 1979 esietendus Noorsooteatri väikeses saalis „Rästiku pihtimus“: Mati Undi seade ja lavastus Aleksei Tolstoi jutustusest „Siug“, laval Marje Metsur Olga/näitlejannana. Sündmuslavastust mängiti 200 etendust, dramaatilise saatusega Olga Zotova on jäänud Metsuri hingerolliks. Ilmsi tagasiteed kord läbitud tegelaste juurde olevikulises teatrikunstis tavaliselt ei leita. Seda haruldasem teatriajalooline sild luuakse lehekuul 2016 esietendunud lavastuses „Rästik“, kus Metsuril avaneb võimalus oma vintsket ja visa, habrast ja jõulist, alasti kistud hingega Olgat mäletada, taaselustada koos publikuga kauge ja ometi lähedase pihtimuse kaja. Mõistan, et „Rästik“ ei ole nostalgiaprojekt (oh mis kole ja kohatu liitsõna!), aga mälestuste vastu lihtsalt ei saa. Hetkel, kui Metsur lausus repliigi ookeanist, oleks nagu mu nahka riivanud soolakas tuulepuhang.

Nüüdse „Rästiku“ helistiku määrab eelkõige keskkond: kultuurimälestiseks kuulutatud, ent praegu hüljatud puitvilla Lennuki tänav 26, arhitekt Herbert Johanson, ehitatud 1927. aastal. Põgusalt räämas, teatraalselt lohutu ja ikkagi õilis korter, mille tubades hargnevad, siuglevad, põimuvad kahe naise, noorema ja vanema rästiku monoloogid.

Pealtvaatajale algab etendus vaatlusruumi valikust. Publik jaguneb kahte tuppa, mille kunstnik Arthur Arula on maja isepäisust respekteerides sisustanud. Küllap vaistlikult valisin ruumi, kus stiilsem interjöör ja rohkem turvatunnet lubavaid mööbliesemeid: riidekapp, diivan, laud, pisut soditud tapeedid, pooleldi lõhutud ja just seetõttu lummavalt inetuna turritava sisikonnaga ahi … Kõrvaltoas võimutses kõledam tühjus, vaid säng laiutas keset ruumi. Osavalt paigutatud peeglid annavad võimaluse piiluda ka teise mänguruumi, ehkki on hetki, mis üksnes kuuldavad, kujuteldavad.

Võimalik, et mu toavalikus sai määravaimaks, olgu või alateadlikult, pühapiltide tihedaks koondatud kobar toaseinal, kummaline, oma ülekuhjatuses kitšisugemetega väljanäitus. Etenduse jälgimise käigus eraldasin seal muidki pilte, näiteks „Mona Lisa“ või tumesünge koloriidiga naiseportree. Ikoonide keskel mõjus ootamatuna ka üks foto, pilgule ajamärgilisemat pidepunkti pakkuv filmitäht Vjatšeslav Tihhonov, kelle peenejoonelises, tundlike sõõrmetega aristokraadinäos kindlasti ei aimu ratsamees Jemeljanov, isegi mitte luuraja Stirlitz, pigem „Sõja ja rahu“ vürst Bolkonski. Veelgi tõenäolisemalt „Optimistliku tragöödia“ Aleksei, kui mõelda Metsuri komissari rollile sessamas Višnevski näidendis. Muide, Tihhonov figureerib ka Ene Mihkelsoni „Matsi põhjas“. Kõige saladuslikum sellel seinal oli aga hallika peegelpinnaga nähtamatu pilt, millel mänglesid valgus ja vari. Aknatagune kevad, tuules õõtsuvate puude vari peegeldub pildiklaasidel. Kusagil on väljapääs korterist, kõrvaltoas avanev ja sulguv aken kinnitab seda.

Hiljem selgus, et olin valinud Surematuse toa, kus pärisperenaiseks Metsuri paljunimeline või hoopis nimeta vana naine. Kõrvaltuba aga kuulus Maarja Miti nooremale naisele ning muundus Surma toaks sel judinaid tekitaval viivul, kui relv sihtis ja kõrvulukustav lask lajatas otse publikusse, tabades vist helipuldimeest (igatahes vaigistas see korraks helide diktatuuri).

Lauri Kaldoja lavastuses, seisundirežiis, on helimaastik domineeriv. Iseäralikult sugestiivseks läheb helide võim finaali liginedes, kui lausa füüsilise painena tunnetame õhuvärinas vääramatult liginevat buldooserit – seinte võbinas lahustub lammutamisele määratud eluruum.

Tolles ajatus ühiskorteris viibivad kaks naist. Kaks rästikut? Või pooleks lõigatud vihmauss? Kahestumine loob enesevaatluseks distantsi, mis oli õigupoolest läbiv lavastuslik võte ka Undi „Rästiku pihtimuses“, kus Metsuri rolli isikupära võimendas üleminek Olgast näitlejannaks ja tagasi, torkiva kõrvalpilgu ja intensiivse dramaatilise kohaloleku pingeväli. Võõristussööstud ei katkestanud läbielamiskunsti läbitungivust. Nüüdki, „Rästikus“, hoiab põnevat distantsi, vaprast hardusest terava sisselõikava groteskini, just Metsuri lavaelu.

„Rästiku“ partnerluses, täpsemalt küll kahe naise üksilduses, hakkab nii silma kui ka kõrva, kuivõrd erisugused lavanatuurid on Mitt ja Metsur. Miti rollide värvigamma on olnud valdavalt beežikas, pastelne, soojatooniline. Sestap sobibki Mitile päikselise ingelnaise Cara osa VAT-teatri lavastuses „Taevast sajab kõikseaeg kive“. Maomustriga nahkmantlis ja maskuliinseis lohmakais nöörsaabastes Olga Zotova on sootuks teist tõugu, ränkades läbielamistes marrastunud, kalestunud, karastunud sõjanaine. Miti vaoshoitud kõrvalpilgulisus silub Olga karmid kogemused dekoratiivsemaks, iseloomulik on sigaretti hoidva käe graatsiline žest, tuhkki pudeneb väljamõõdetult, korrektselt. Nüüdse Olga retrospektiivne pihtimus erineb oma viisakas viimistletuses drastiliselt Metsuri Olga kompromissitust kirglikkusest. Eelmainitud saali tulistamine kui vihuti raputav šokiteatri võte ei haaku selle Olga loomusega mitte üks raas, aga hea tahtmise korral annab seda tõlgendada inimlikkusest irduva vägivallapuhanguna.

Kavalehe saatesõnas tutvustab Mitt oma kunstilist uurimust „Ruum kui näitleja psühhotehniline vahend“, kuna „Rästik“ on üks osa sellest. Eraldi teeb ta juttu näitleja häälekasutusest, üheks eesmärgiks ollagi seatud Olga häälelised „kestavahetused“. Saatetekst võimendab hääle osakaalu, aga see on teooria, mida lavaelu kuigivõrd ei toeta. Püüdsin fikseerida Miti tämbrimuutusi ning kuulsingi paaril korral kaitsetumat, lapselikult värahtavat häält, kui teemaks olid Olga armumised. Süsteemselt mänguline, varjundiküllane, kontrastidele rajatud häälerežii ses lavastuses siiski puudub, pinge loomine on jäetud muude helide hooleks. Ka läbi suletud ukse kahes ruumis kerge ajanihkega kaikuv fraaside kaja mõjus esietendusel hajusa, loiuna.

Tõik, et Metsur oma noorema partneri suurejooneliselt n-ö surnuks mängib, on ju läbinisti loogiline. Selles pole tahtlikku soleerimist, vastuoksa: Metsuri lavaelu sisaldab ennast taandavaid, vaatlevaid, kaasa kumisevaid viive. Aga ka siis, kui kapilävel kössitav vana naine tummalt kuulatab, sissepoole pöördunult kaasa-läbi-üle elab, huultega hääletult korrates kunagi ammu läbitud palvete või needuste vaibumatut kaja, on teda pööraselt huvitav jälgida. Samuti lugeda suhtumisi ta tõrksast, haavunud seljast, kui näen teda diivanil kägaras. Uljalt enesepilklik on vanadaami ringikondamine pesuväel – väljakutsuvalt välgatab siresäär. Kui kammitsetuna mõjub noore naisekeha saledus duellis vana naise vintske, trotsiva eneseteadlikkusega. Siivsamale noorusele jääb sekundeerimise isetus. Miti roll kujunebki vaikselt vaatlejaks, kellel silmis kord põlgus, kord imestus. Nagu on kirjutanud Mihkelson „Korteris“: „Noorus avab ukse, vanadus jälgib piida tagant avaneva ruumi sisemust. Nägija näeb seda, mida veel ei ole või mis on juba möödas.“

Ootasin huviga, millal ja kuidas Tolstoi jutustuse „Siug“ tekst läheb üle Mihkelsoni „Korteriks“ – ja see sündis täiesti orgaaniliselt, mõjusas kirjakohas painduvast mullatükist, mis osutub järeleandlikuks kiviks. Mihkelsoni „Korteri“ naistegelaste puntras, kes muunduvad üksteisest justkui läbi liibudes võluvõimsaks ussikuningannaks, paisub Metsuri lavaelu ääretuks, ajatuks. Vana naine sätib end kappi, riietub koketsesse valgesse hommiku- või öökleiti, ses mõrsja- või lõbunaise rüüs on aimatav ka viide toonase Zotova lehvivate varrukatega inglikleidile. Vaimukaks kulminatsiooniks kujuneb vanadaami sürrealistlik õiendamine oma matuste kallal, surm ja uni sulavad sujuvalt üheks. Vanadusel puudub vajadus ennast surmtõsiselt võtta.

Mihkelson kasutab väekat sõna „karjatamishommik“. Karjatamise kui karjalapse kohustusega liitub hingekarjatus, karjatamishommikusse koondub täiskasvanud lapse kurjuse, andestamise, vastutuse tunnetus. Laval ei mainita lehmaketiga läbi pekstud karjalast, aga saatuse kaalupommihoobid, mis langenud osaks Olga Zotovale, saavad märgiks ajaülesest kodusõjaõelusest: õde – õed – õelus.

Enne korterist lahkumist otsisid mu silmad tubadest seda harilikku, väikest ja inetut mullakivi, mis kaitseb, et kurjus ligi ei tuleks. Ei ma leidnud. Võib-olla ei vaadanudki hoolikalt, sest olulisem tundus hoopis härra Tihhonoviga hüvasti jätta …

„Rästiku“ finaal kattub Mihkelsoni „Korteri“ kujunditiinete, apokalüptiliste lõppakordidega. Vana naine vahib tõtt peegliga kapiuksel. Noorem naine suunab tema – iseenda? – pihta viis metsikult kõmatavat revolvrilasku. Seega oli üksiklask pelk prelüüd, eelhoiatus vaatajatele, et ei maksa end ilmaaegu mugavalt tunda. Publiku sõõrmetesse imbub vastik tukiving. Vintske mutt ei kavatsegi surra, tema naerab, naerab Metsuri ainulisel, käredal, kartmatul häälel. Vana naise varem, matuseune võõruspeol, efektselt kurku kallatud ja naudinguna sisikonnas tulitavad konjakisõõmud on tõhus vastumürk jõuetule tulirelvale. Vana rästik vahetab kesta ja tema üleolek, sureliku surematuse triumf on absoluudilähedane. Buldooser vakatab. Lõpp on naer.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar