Rahvusromantika ja vahe iroonia

KEIU VIRRO

Eesti Rahvamajade Ühingu „Mälutempel“, autor Urmas Lennuk, lavastajad Urmas Lennuk ja Tarmo Tagamets, kunstnik Janne Vaabla, mentorid Jaanus Randma, Monika Kirss, Toomas Voll, Kalle Erm ja Ants Oidekivi, dirigendid Elo Üleoja, Merike Teppan-Kolk, Toomas Voll, Killu Rikker, Kristel Reinsalu, Annely Kuningas, Küllike Joosing ja Tiia Tamm. Mängivad Argo Aadli, Mart Usin, Mare Hirtentreu, Alice Siil, Robin Täpp, Margus Kobing, Karin Ilves, Kadriin Kõiveer, Agu Trolla ja Ron-Jakob Eensalu. Esietendus 20. VII Tori vallamaja hoovil.

Alustan ringiga. Sattusin „Mälutemplit“ vaatama puhta kogemata. 20. juuli hommikul ei teadnud ma veel midagi sellest, et Tori vallamaja hoovil etendub lavastus, milles räägitakse rahvakultuurist ja -majadest. Juhtus aga nii, et selsamasel hommikul algas Pärnust EV 100 palverännak Pilistvere poole. Peaaegu poole­saja inimese hulgas jalutasin ka mina. Õhtuks pidime kogu killavooriga jõudma Torisse, öömajaks sealse rahvamaja saalipõrand. Kui selgus, et rahvamajast mõnesaja meetri kaugusel mängitakse lavastust, mille aluseks on just rahvamajade ajalugu, siis tundus, et juba mustri huvides ei anna kõrvale viilida.

Tunnistan, et kuigi kõrgeid ootusi ma ei seadnud. Kuigi lavastuse plakatilt lugesin välja nimesid, keda olen harjunud seostama kvaliteediga, ei tekitanud erilist usku teadmine, et kaasatud on mitusada inimest: lauljad kuuest koorist, tantsijad viiest rühmast, rahvapilliorkester, vokaalansambel, orkester Türi ja veel mõned seltsiks palutud muusikud, harrastusnäitlejad (erandina elukutselistest Argo Aadli). Kõik see kõlab mitte nagu lavastus, vaid pigem kui väike laulu- ja tantsupidu. Kes seda kõike koordineerida suudab ja üleüldse, kas see ei tundu rohkem nagu ennustus sellisest kompotist, mida nälga kannatanud tori hobune ka ei söö?

Aga võta näpust. Mõnikord tuleb hoopis iseenda seatud vääreeldusi süüa. Kaks ja pool aastat tagasi alguse saanud idee jõudis „Mälutempli“ etenduste kujul igati professionaalse teostuseni. Arvestades seda, kui palju erisuguseid kollektiive laval kohtus, oli mõnus avastada, kui puhtalt kõlavad koorid või kuidas tantsijad suudavad tantsudele teise tasandi anda, mängides karakterid vastavalt olukorrale välja nii naiivselt ja/või irooniliselt, kui parasjagu tarvis.

„Mälutemplis“ jagub ka irooniapedaalile vajutamist: näiteks Ernst Idla harjutuste alusel loodud „Võimlemispeo“ koreograafia.

Arhiiv

Tegelaste galeriisse on mahutatud üksjagu eesti kirjanduse tüvitekstide tegelasi, nagu Kõrboja Anna, Toots, Teele, Kalevipoeg, Linda, Oru Pearu, Mari ja Juss, kes on elegantselt suudetud läbi eri ajastute käima panna. Neid kehastanud näitlejate puhul ei saa „Mälutempli“ puhul hinnanguna kasutada sõnu „harrastaja kohta“. Mõdu mõõtmise spetsialisti Tuuslari rolli täitnud Argo Aadlile, kellel sobilik koomiku-persona triksterirolliks juba varnast võtta, olid harrastusnäitlejad igatahes arvestatavateks partneriteks. Näiteks Alice Siil suutis Mari rollis oma Jussile armastust avaldades nii mõnelgi vaatajal pisara silmanurka tuua. Potentsiaalselt selline stseen, mida on kerge üle võlli keerata ja südamlikkuse asemel piinlikkuseni jõuda. Kahtlustan tulemuse taga lisaks osatäitjate enda heale tööle ka Tarmo Tagametsa pikaajalist kogemust harrastusnäitlejatega.

Kui kavasse kuuluvad muu hulgas lood Karl August Hermannilt, Gustav Ernesaksalt, Miina Härmalt ja lavastuse narratiiv on üles ehitatud rahvamajade arengule, siis võiks potentsiaalselt olla tegemist rahvusromantika ABCga. Eks mõnes mõttes oli ka. Ent potentsiaalset üleromantiseerimist aitas tasakaalustada tekstiosasse põimitud iroonia. Mõnikord vahedama olemisega, mõnel üksikul korral ka serviti (ikka serviti) lagipähe.

Urmas Lennuk on visandanud Eesti ajaloo läbi hetkede, mille hulka kuulub nii sooja huumoriga vihjeid kultuuriloole (väike poiss rattaga, kes on lõpuks Tuuslari tungival nõudmisel nõus jalgratta kolme klaveriklahvi vastu vahetama kui noor Pärt), sketše poliitika teemal (Tuuslar entusiastlikult kommunismi ehitamas) kui ka kriitilisemaid paralleelide tõmbamisi ajastute pealtnäha väga erilaadsete sündmuste vahel (küüditamine ja pagulusse minek kõrvuti vabatahtlikult välismaale tööle minemisega).

Suurte tunnete kõrval, mis koorimuusikaga vist pea kohustuslikus korras kaasnevad, jagus irooniapedaalile vajutamist ka laulu- ja tantsuvalikusse. Näitena võib tuua omaaegse võimlemispedagoogi Ernst Idla harjutuste alusel loodud „Võimlemispeo“ koreograafia või Gennadi Podelski „Laulu Leninist“. Pean tunnistama, et teise vaatuse lõppu paigutatud „Mägede hääl“, „Tuljak“ ja „Rahu“ olid minu maitsele pisut liiga otseselt emotsioonide väänamisele rõhuv valik. Seejuures toimis see kõik muidugi nagu kellavärk – publik aplodeeris vähemasti esietendusel püstijalu. Jäin mõtlema, et kui juba tingimata õhata tarvis, siis sellel skaalal kuulus minu lemmikute hulka pigem Urmas Sisaski „Pro Patria“ esimene osa. Veidi vähem kulutatud ning ühtlasi ka koorile suurem proovikivi. Jaan Lõo tekstile loodud muusikas on Sisask aluseks võtnud ühe konkreetse kujundi ning arendanud selle ülivõimsa kulminatsioonini, mille koor suutis ka välja kanda.

Siinset ülevaadet alustasin ja lõpetan muusikast ja tantsust rääkides, sest mahuliselt kandus põhirõhk just sinna. Urmas Lennuki kirjutatud tekst toimis kui tõhus traagelniit, mis hoidis koos, viis edasi ja vääristas muusikat ja tantsu, lisades kavaga kaasnevale romantilisele tunnetusele iroonia abil hädavajalikku distantsi. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks puht füüsiliselt võimalik kogu „Mälutempliga“ seotud kamp uuesti kokku saada, ent iseenesest oleks ju kena, kui lavastust võetaks mängida ka tuleval suvel. Harrastuskultuuri popurrii on õnnestunud kokku panna igatahes sellisel moel, et see teenib igati eesmärki. Ühtlasi nii publikut kui ka esinejaid.