Rahva­kunstnikest. Kõigile

Ivar Põllu

Näitlejate elu ja töö lugu kirjutatakse publiku mällu, intervjuuraamat teeb mõningaid korrektiive ja lisandusi.

Herdis Olmaru, SEITSE MEESNÄITLEJAT. Inter­vjuud Jaan Rekkori, Indrek Sammuli, Aivar Tommingase, Toomas Suumani, Ain Lutsepa, Tiit Suka ja Ivo Uukkiviga. Atlex, 2004. 112 lk.

Erakirjastus Atlex on tulnud välja tänuväärse algatusega: kaante vahele on jõudnud inter­vjuud seitsme eesti meesnäitlejaga. Väidetavalt teatrite kõige hõivatumad ? millegipärast küll ainult Endla, Vanemuise, Linnateatri, Rakvere teatri ja Draamateatri nimekirjast. Olgu pealegi Von Krahl ja Vanalinnastuudio, kuid Ugala? Kas polnud nende hõivatud esinumber piisavalt tuntud, et teda tutvustada?

Kuidas see kõik oli? Kriitikud ja teatriteadlased ei tea midagi, eks? Las nad siis kirjutavad ? näitlejate elu ja töö lugu kirjutatakse publiku mällu. Intervjuuraamat aitab kollektiivses mälus teha mõningaid korrektiive ja lisandusi.

Meie teatrisüsteem on korrastatud, portreeraamatud ilmuvad harva ning veel harvemini on need teostatud kõvasid kaasi väärival tasemel. Kogutud intervjuude raamat on teine tee. Ambitsioon on olla sissejuhatus teatrimaailma, näidata, et näitlejad on samasugused inimesed nagu lugejadki, et rollide loomine on töö (ja kui mitte päris arusaadav töö, siis vähemalt on aru saada, et inimesed näevad vaeva ja et nad on omandanud oma tegemisteks kindlad kutseoskused, käinud Koolis). Niisiis on ?7 meesnäitlejat? teadlik sild ?Kroonika? ja ?Teatrielu? vahel.

Raamat on teatriarmastajatele, kuid mitte kutselistele. See on raamatu tugevus ja nõrkus. Intervjueerija annab valitud näitlejatele võimaluse rääkida oma lapsepõlvest, koolipõlvest, vanematest, teatrimaailma sattumisest, elust teatris, loomismeetodist; iseenesest pakub formaat võimaluse end täiesti avada, kuid siin-seal jääb tunne, et intervjueerija lööb oma ettevalmistatud küsimustega intervjueeritava just avatud ?sisemiste saladuste peatüki? kinni, tuues jutu tagasi üldhuvitavate teemade juurde. Võib-olla tõesti oleks jutt läinud liiga spetsiifiliseks, kuid siiski?

Kujundus on üllatav. Kui värvilisus ja eba-akadeemilisus on taotlus, et jõuda võimalikult paljudeni, siis maitsetus ei tohiks küll argument olla. Keegi ei osta ju raamatut sellepärast, et see on kole (ja kindlasti pole raamat meelega ka koledaks kujundatud), lihtsalt (puhaste) vikerkaarevärvidega opereerimine suurte pindadena ja lehekülgede kaupa nõuab peale arvutiprogrammi valdamise ka maitset ja ilmselt ka eelteadmisi värviteooriast. Kirjatüüp, mida kasutatakse, on kindlasti paljude meelest ilus, kuid raske lugeda ning kindlasti mitte mõeldud raamatutesse plokktekstiks.

Intervjuud on omavahel küllaltki osava trikiga seotud (eelmine intervjueeritav räägib järgmisest), nii et raamat on tõrgeteta algusest lõpuni loetav. Just niimoodi räägivad intervjuud ka täiesti oma loo teatrisüsteemist ja inimestest selle sees. Kokkuvõttes võiks olla see hea raamat (ja sisuliselt mitmes kohas ongi), kui poleks nii ülekujundatud ja ettekavatsetult madalalennuline. Aga see on ju alles algus!