Raadioteatri looming juubelieelsel aastal

Madis Kolk

Kuuldemängu „Käpipuu vennaskond” salvestusel. Lavastaja Üllar Saaremäe, Käpipuu – Tambet Tuisk, Veerev Munamees – Ain Lutsepp. KALJU ORRO Ei ülielitaarsele kuulajaskonnale mõeldud padueksperimente ega ka kohustuslikuna mõjuvat laiatarberepertuaari.

Raadioteater tõi 2007. aastal välja kuus uut kuuldemängu, mis pakuvad oma suunitluselt ja sihtgrupilt elamusi nii pisut eksperimentaalsema teatri huvilistele kui ka koguperekuuldemängu austajaile. Olgu lisatud, et väga suuri kääre nende kahe äärmuspunkti vahel ei tekkinud: ette polnud võetud ei ülielitaarsele kuulajaskonnale mõeldud padueksperimente ega ka kohustuslikuna mõjuvat laiatarberepertuaari.

Kõige katsetuslikum lavastus jäigi aasta algusse, 13. jaanuaril esietendus Roland Schimmelpfennigi „Araabia öö”, mis sündis EMTA lavakõne magistrantide grupitööna. (Tõlkinud Liis Kolle, näitejuht Tamur Tohver, helirežissöör Külli Tüli, helilooja Märt-Matis Lill. Osades Aivar Simmermann, Kadi Tudre, Kärt Tomingas, Vahur-Paul Põldma ja Toomas Lõhmuste.)

 

Viiest rahvusest inimeste kohtumine kõrghoones

„Araabia öö” teksti võib Raadioteatri läinudaastases repertuaaris pidada vormilises mõttes kõige keerulisemaks. Juba selle olustikuline tasand ehitub üles väga mitmekihilisest alusmaterjalist. Selles on geograafilist kohaspetsiifikat, kuna dramaturg on toetunud oma İstanbulis oldud aasta isiklikele mälestustele, kus on segunenud nii sealne suurlinlik atmosfäär kui ka pärimuslik etnoaines. Samuti mängib olulist rolli loo konkreetne toimumiskoht – kõrghoone, mis saab kohtumispaigaks viiest rahvusest inimestele, kes tõlgendavad toimuvaid sündmusi igaüks oma isiklikust või rahvuslikust mentaliteedist lähtuvalt. Võib ehk lisada, et Schimmelpfennigle näib ühiskonnamudelina toimiv suletud kõrghoone olevat üldse üks inspireeriv kohamääratlus, sest analoogilises pidepunktis leidis aset ka hiljuti Eesti Draamateatri mängukavas olnud „Push up’i” sündmustik, olgugi selle sisu ja emotsionaalne laeng hoopis teiselaadne.

„Araabia öö” tekst on lõhustatud eriti väikesteks segmentideks: jutustajaosa käib tegelaste vahel käest kätte ja suust suhu, ühes sõlmpunktis poolelijäänut keritakse edasi juba teise tegelase pilgu läbi (korruselt) ning see, mida nad kõik näevad ja kirjeldavad, on ühtaegu nii olmetasandilt tõukuv tõlgendus kui ka nende unistustes toimuv, mille puhul jääb kohati ebaselgeks, kumb eelneb kummale. Kas ihad ja fantaasiad saavad toitu reaalsusest või nad ise sünnitavadki sedavõrd võimsa energia, et suudavad end reaalsusse kirjutada?

Võrdlemisi mitmeplaanilisele ja mürarohkele algsituatsioonile vaatamata on sündinud audioteos vägagi realistlik. See ei tähenda alusmaterjali nivelleerimist ja ratsionaliseerimist, vaid tundlikult liigendatud helide galeriid, mida võib sõna otseses mõttes nimetada auditiivseks ruumi ehitamiseks.

Unenäo ja reaalsuse piiril kõndivate fantaasiamängude seisukohast on kuuldemängul lihast ja luust teatri ees mitmed eelised. Kui tekstis sisalduv impulss realiseerub näitleja ja stsenograafi koostöös pelga illustratsioonina, pärsib see kohe mõtterännakute ulatust. Ent audiokunsti suuremast tundlikkusest tuleneb ka ohte: näiteks sürreaalsuse esilemanamine sürreaalsuse enda pärast ei tekita loovat hullust, vaid läbinähtava ebasiirusega müra, mis rüvetab raadioteatri tundlikku meediumi samamoodi, nagu lööks paastust ja meditatsioonist teravdunud teadvuse kandja ebapuhaste mõtetega oma tunnetusse augu, mis hakkab vaakumina endasse imema ümbritsevat prügi. Kui laval saab tehtud vead vähemalt osaliselt ära parandada, kinnistades publiku tähelepanu visuaalsele küljele ja joonistades apsaka järgmises stseenis eneseirooniliselt paksude värvidega üle, siis audiokunstis hakkab tekkinud müra ennast lumepallina paisutama.

Seetõttu ei tähenda kuuldemäng sugugi piiramatuid võimalusi audioruumis lustida, vaid vastupidi: mida keerulisem on tekst, seda täpsemalt tuleb üles laduda ruumiline karkass, millel see saaks end lahti kerida. Just seda ongi „Araabia öö” trupp teinud. Tekst, mis on läbivalt täis väga intensiivseid meelelisi kujundeid, algabki täiesti konkreetsetest aistingutest, mis seonduvad vee puudumisega kõrghoone ülakorrustel ning jõuavad peagi välja ohtrate veega seotud kujutluspiltideni. See taju antakse edasi nii tegelastele laiali jagatud teksti kui ka Märt-Matis Lille muusika abil ning ruumiline pidepunkt on sedavõrd kombatav, et seda ei peagi sõnades kirjeldama. See ei liigu paigast ka siis, kui hakatakse tekstikihtidega kuulmismeelt provotseerima ja proportsioone nihutama. Kulmineerub see Peter Karpati (Toomas Lõhmuste) „vabalangemisega”, mida oleks üldjuhul üsna raske ette kujutada, kuid konkreetses ruumis on järk-järgult lihtsalt realistlikkuse määra avardatud. Sellega on saavutatud ka koomiline efekt, mida puhtalt teksti põhjal ei eeldakski, kuid kui teatrilaval võiksime analoogilistest võtetest kõnelda „võõrituslikkuse” märksõnadega, siis „Araabia öös” on nendega moodustatud hüperrealistlik „vehiikel” ruumis liikumiseks.

 

Dokumentaalne elulooteater

24. veebruaril jõudis kuulajateni Aleksander Alleni „Elu sees”. Autori päevikuvormis mälupilte aastatest 1900–1926 esitavad näitlejad Ott Aardam, Mart Aas ja kitarrist Tõnis Leemets. Kuuldemängu autorid on Mart Aas, Marius Peterson, Tõnis Leemets, Külli Tüli ja Toomas Lõhmuste.

Kui „Araabia öö” puhul võib vaid oletada selle suuremat sobivust raadioteatrisse, siis „Elu sees” on saanud seda ka tõestada, sest sama lugu on Theatrumis samade näitlejate esituses ka päris lavalaudadele toodud. Loomulikult ei eeldagi dokumentaalne elulooteater väga väljakutsuvaid väliseid vahendeid. Domineerima peabki autori päevikumonoloog, mis on selleski lavastuses tegelaste vahel ära jagatud, andes talle dialoogilist ja kohati poleemilistki pinget. Ehedust lisab seegi, et mõlema näitleja puhul hakkab kaasa mängima nende Saaremaa päritolu. Kuid olgugi et Theatrumi lavaversiooni mõningane lavastamatus oli tajutavalt teadlik ning kohati trotslikki (ise vaatasin etendust ülemöödunud suvel Muhu muuseumis, mis võimendas veel eriti tekstilist kohavaimu ja lisas samuti sealtkandist pärit allakirjutanu etenduseelamusse väga sooje ja kohati kunstiväliseid lisavärve), nõudnuks see siiski pisut peenemat kunstilist liigendatust. Kui üht osa näitekirjandusest nimetataksegi lugemisdramaturgiaks, siis oli lavalises kehastuses „Elu sees” kogu oma sümpaatsusele vaatamata justkui avalik kuuldemänguesitus. Selline määratlus võiks ehk audiokunsti suhtes halvustavalt mõjuda, kuid loo raadioversioon tõestas aga just selle eeliseid.

Tõnis Leemetsa kitarrimäng, mis oleks nauditav ka iseseisvana, mõjus teatrilaval illustratiivselt või kohati koguni „muusikalise vahepalana”, sest kolm inimest laval ei pakkunud üksteisele mingit lavalist vastukaalu. Koos koputati ühele ja samale uksele ning see uinutas vaataja vastuvõtuvõime. Seevastu audioversioonis sai Leemetsa muusika hakata ruumi üles ehitama ja nii nagu „Araabia öös” tekitati auditiivsete vahenditega suletud ruumi efekt, kujustus selles loos püsitus, pidetus ja rännak, mida näitlejad mitte ei loonud, vaid hakkasid läbi elama, kirjeldama ja tõlgendama.

 

Nagu vana hea järjekuuldemäng

18.–22. juunini esietendus Aare Toikka viieosaline järjelugu „Kroonu” Olavi Ruitlase samanimelise romaani põhjal. (Helirežissöör Külliki Valdma, assistent Virko Annus, toimetaja Pille-Riin Purje. Osades Toomas Lõhmuste, Ago Soots, Robert Annus, Uku Uusberg, Merle Jääger, Marika Vaarik, Tiina Rebane, Aarne Mägi, Haide Männamäe, Virko Annus, Margo Teder, Tanel Saar, Tõnu Oja, Lauri Saatpalu, Marek Tammets, Martin Mill, Meelis Põdersoo, Janek Joost, Margus Prangel, Katariina Lauk, Paul-Oskar, Maarja Mitt, Elina Pähklimägi, Juss Haasma, Andres Oja ja Agnes Aaliste).

Mõningasele muhedale roppusele vaatamata on „Kroonu” just seda laadi „vana hea” järjekuuldemäng, mille uusi osi raadiost ühiselt kogu perega oodata. Tegemist on ühtaegu nii realistliku ja elutruu ajaloomeenutusega (sh ehedate salvestustega Lagle Pareki ja Arnold Rüütli ärkamisaegsetest sõnavõttudest) kui ka Nõukogude armee karmi kogemuse äärmiselt lõbustava taasesitusega, millele lisavad nostalgiat Kino jt vene bändide vahepalad, seda nii olustikulise komponendina kui ka sõna otseses (ja konkreetsel juhul heas) mõttes illustratsioonina. Kui teatrilavastuse edu sõltub suures osas näitlejate valikust, siis kuuldemängu edupotentsiaal algab juba näitlejate looduslikust häälematerjalist. Selles mõttes on peaosaliste valikusobivusega – Uku Uusberg kui pullimehest kambajuht Peeter Keerits ning Robet Annus kui kroonus ennast aegamööda avastav pleiboi Heino Ülane – hoogsa raadiolavastuse eeldused loodud.

Kuna algmaterjaliks on eepiline teos, siis võib tekkida oht, et jutustajat on vaja vaid selleks, et sündmustikku edasi aidata, ilma otsese rollita. Audiokunstis oleks see mõistagi andestatavam kui näiteks filmikunstis, kuid „Kroonus” ei ole seda teed mindud. Dramaturgilised situatsioonid on lahti mängitud ilma igasuguse seletava abita ning kuna enamasti on tegemist mingite Peeter Keeritsa genereeritud sigadustega, siis on seda suudetud teha nõnda, et puänt ilmnebki alles stseeni lõpuks. Toomas Lõhmuste asub oma jutustajarolliga justkui teisel tasandil: ta lisab toimunule oma tõlgenduse, mis isegi võrdlemisi räigete episoodide puhul toob esile nende lüürilise poole. Kuid vähe sellest, lisaks jutustajale annab endast märku ka lavastaja Aare Toikka, kes vastukaaluks Lõhmuste nostalgiale tõmbab sündmustiku otsad kokku stiilis, millega meenutatakse näiteks telelehes seriaalide eelmiste osade sisu. Tegemist pole mitte lihtsalt eepika pisut trikitseva ülekandmisega draamažanri, vaid see annab edasi mälu toimemehhanismi, mis lubab Nõukogude armeedki mäletada kas valikuliselt või siis ilustavalt.

 

Realistlikud ja heade näitlejatöödega elupildikesedSeejärel toodi Raadioteatris välja kaks nukrapoolset perelugu: Toomas Lõhmuste lavastas Mart Kivastiku „Nokia” (helirežissöör Külliki Valdma, helilooja Märt-Matis Lill; osades Janek Joost, Kersti Heinloo, Hele Kõre, Alo Kõrve ja Tõnn Lamp; esietendus 27. oktoobril) ning Virko Annus teise mulluse tõlkenäidendi, Eva Östergreni „Tüdrukud” (tõlkinud Ülev Aaloe, helirežissöör Külliki Valdma; osades Kirke Algma, Kaspar Kannelmäe, Loona Riia Kasemets, Elisabet Tamm, Anne Veesaar, Marje Metsur ja Tarmo Tiisler).

Mõlemad on realistlikud ja heade näitlejatöödega elupildikesed, mis käsitlevad eri nurga alt pereväärtusi ja inimeste võimet üksteist hoida. Kui Mart Kivastik kipub dramaturgina tundeid häbenema ning toob esmalt välja suhtlussituatsioonide karikatuurse külje, siis „Nokias” avaldub see Kivastik, keda tunneme tema proosaloomingu kaudu ning kes mõtleb palju inimese üksioleku peale. Kuigi ka see pildike algab groteskselt, toovad Janek Joost ja Kersti Heinloo selle tegelikud tõukejõud lavastuse lõpuks tundlikult esile.

„Tüdrukud” on oma ülesehituselt pisut skemaatiline ja skandinaaviapäraselt tõsiste teemadega mängitsev lugu sellest, kuidas ühe perekonna nelja naispõlvkonna saatus kipub suhteküsimustes korduma. Seda, et tegemist ongi justkui skeemi või reeglipärase mänguga, on toodud rõhutama teadustaja Tarmo Tiisler, kes toimuvat kuuldemängu alguses kommenteerib. Olgugi et see vormivõte ei hakka väga jõuliselt kaasa mängima ning ka näidend ise mõjub natuke üheplaanilisena, on lõpptulemuseks ikkagi südamlik raadiolugu, miska kuulajast ehk pisut parem inimene saab.

 

Gaas on põhjas 

Otseselt maailmaparanduslike eesmärkidega lõpetas kuuldemänguaasta aga Üllar ja Rünno Saaremäe viieosaline lastelugu „Käpipuu vennaskond”, mille lavastas Üllar Saaremäe (helirežissöör Külli Tüli, toimetaja Pille-Riin Purje; osades Tambet Tuisk, Kalju Orro, Ain Lutsepp, Marii Ingriin Saaremäe, Tiina Mälberg, Juhan Ulfsak, Aarne Üksküla, Toomas Lõhmuste, Lauri Nebel ja Peeter Volkonski; esietendus 31. detsember 2007 – 4. jaanuar 2008).

Sellegi loo puhul on võrdlusmaterjaliks sama lavastaja teatriversioon Rakvere teatris ja taas kaldub võrdlus audiovariandi kasuks. Nii nagu kuuldavasti ka Andres Noormetsa „Lumejäneste” puhul (millest on samuti nii lava- kui raadioversioon) on ka „Käpipuu vennaskonna” inspiratsiooniallikaks autori lapse fantaasia (kes „Käpipuus” ka näitlejana kaasa lööb). Kui lumejänesed ongi valged, pehmed ja ümarad tegelased, kellesse saab sisse lugeda mis tahes käitumismotiive ja hullumeelseid ideid, ilma et tegelased oma vormi minetaksid, siis „Käpipuu” tegelaskond nõuab tõeliselt sürrealistlikke mõtterännakuid. Lavaversioonis andis Vadim Fomitšev neile küll leidliku väliskuju, kuid sellega „valas nad ka vormi” ning seal, kus nii lapse enda fantaasia kui ehk isegi näitleja läbielamisvõime tahaks anda muinasjutu pooleldi hallutsinatoorsetele tegelastele juba uusi ja uusi ilmumisvorme, jäävad nad laval vaid oma kostüümi kaasa vedama.

Raadioteatris sai Saaremäe kogu teksti pöörasuse koos selles sisalduva ökomõtteviisi propagandaga kadudeta kuulajani tuua. Kohati jäi tunne, et isegi liiga kadudeta. Kui „Araabia öö” ehitas fantaasiamängude jaoks esmalt üles puhta ruumi, siis „Käpipuu vennaskonnas” on gaas kogu aeg põhjas ning tegijad sisustavad audioruumi nii hoogsalt, et ei lase kohati kuulajal oma kujutluspilte tekitada. Küll aga kompenseerib seda kuuldemänguosade järsk lõpp – ei mingit tühja lobisemist ega otste kokkutõmbamist – ning läbi eetri kiirgab näitlejate-tegelaste energia ja innukus, millest annavad tunnistust niigi mõistukõnelisse teksti põimitud ohtrad siseringinaljad. Laps, kes seda kuulab, saab aru, et keskkonnakaitse pole mingi loosung, vaid äärmiselt tõsine asi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht