Puudutavast ja puutumatust kriitikast

Meelis Oidsalu

Teatri NO99 viimase lavastuse „The Rise and Fall of Estonia” retseptsioonist saab huvitava sissevaate eesti teatrikriitikasse. Kui mõned üksikud arvamusavaldused (Jaak Allik, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk) kõrvale jätta, on lavastusele osaks saanud ohtralt vahendikriitikat stiilis „kas kaamera kasutamine ikka oli põhjendatud?”.         

Tiit Ojasoo lavastust on käsitatud nii ärapanemise kui ka allajäämisena filmikunstile, lavastajat on laidetud kaamera kasutamise eest, sest see tekitavat liialt võõritust ja distantsi ega laskvat teatril ja näitlejail vaatajat intiimselt haarata. Videoülekanne oli lavastuse kunstilise vormiterviku vältimatu osa, sama vältimatu kui näitlejatöödki, mille kasutamist ei saa kahtluse alla seada ilma lavastustervikut  lõhkumata. Kui eeldame, et videoülekannet poleks toimunud või kui publik oleks istuma pandud mõnesse muusse saali, siis oleks tegemist olnud juba täiesti teistsuguse lavastusega. Eestlaste lähiajaloost kõnelevate sketšide dramaatilisele hõõrdumisele ekraanipinnal lisandub just tänu valitud esitusviisile staatiline, ruumimärgiline pinge NO-teatri ja NOKIA kontserdisaali vahel. Kui lavastuse vahendite kriitika eirab teose vormilist antust,  siis on tegemist lavastust eirava kriitikaga, mis teose enda kohta suurt midagi ei ütle. Teine joon, mis teater NO99 lavastusele osaks saanud tagasisidest silma jääb, on kunstile esitatav nõue olla tasakaalukas, õiglane, konstruktiivne: „eestlase portreest oli puudu tasakaal … eestlast, tema olemust on lavastuses suhteliselt ühekülgselt kujutatud … tööd armastavat eestlast näidati liiga vähe”. Kummalised nõudmised ühiskonnakriitilisele  kunstile. 

Kolmas ja kõige suurem häda, mis eesti teatrikriitikat krooniliselt painab, on kriitika lähtumine peamiselt etenduse mõjuvusest:  „kõht jäi tühjaks – kuidagi … ei tekkinud selgeid äratundmisi, samastumist, emotsionaalset kaasahaaratust … vaatemäng jäi külmaks ja kaugeks … puudutamiseks oli midagi puudu …”. Kui kriitik mingil moel võiks eristuda tavavaatajast, siis võiks see olla lavastuse kunstilise vormi intellektuaalse analüüsi ja lavastuse afektiivse mõjuvuse üksteisest lahutamise, nende eraldi käsitlemise võime. Eesti teatrikriitikas (ka kultuuriväljaannete omas) on aga kahetsusväärselt normiks esitada etendusejärgselt häirima jäänud asjaolusid valmis kriitika pähe, selle asemel et tavavaataja istumisasendist nõks ettepoole nõjatuda, enese häiritust vaatajana teadvustada, seda lõpliku hinnangu kujundamisel ka arvesse võtta, ent mitte lasta sel segada hinnangu üheks aluseks olevat lavateose kunstilise vormi analüüsi (hea oleks, kui jõutaks kirjeldusenigi). Kui kunst peab ühiskonnast sammu ees  olema, siis kriitik võiks olla vähemalt kaks.       

Eestis ollakse harjunud oma suhet teatrisse käsitlema laisalt, pindmiselt, vaatemänguliselt, marionetlikult, õgardlikult … ühe sõnaga: passiivselt. Peaasi et saaks teatrist kõhu täis, et teater täidaks, mõjuks, haaraks, et naerda või nutta saaks, et teater kriitikut mingist nöörist liigutaks või puudutaks. Kui teatripublik ootab õigustatult, et teater teda puudutaks, siis kas kriitiku esmaseks ülesandeks ei ole  mitte ise teatrit puudutada?