Puu sisse minek

OTT KARULIN

Vahetu ja vahendatu vastuolu tõttu ongi „Hunt” nauditav, just selles seisneb teatraalne konflikt.

Von Krahli teatri ja „Plektrumi” festivali „Hunt”, lavastaja, esitaja ja helilooja Loore Martma, helikunstnik Martin Kikas. Esietendus 29. VIII Von Krahli teatri pööningul.

Võiks ka öelda nii: kõigepealt lastakse kõrvaklappidest linnulaulu kuulata, siis ekraanilt rabas jooksmist vaadata, seejärel taotakse vastu puuplanku ja pesukaussi ning lõpetuseks esitatakse viiulipala. Need, kes Loore Martma „Hundist” eelkirjeldatust enamat kaasa ei võta, loobuvad pakutud rännakust iseendasse, kus helid ja puit saavad lihaks.
Nagu Martma eelmises lavastuses „Soolo” (2013) on ka „Hundi” vedavaks jõuks intiimsus. Vaatajaid mahub saali vähe (vastavalt 12 ja 20), et esitaja saaks nad kõik isiklikult vastu võtta. „Soolo” lõpeb ühise õhtusöögiga, „Hunt” algab rännakuga Von Krahli teatri pööningule. Erinevalt „Soolost” on aga „Hundis” loobutud nii sõnast kui ka tegelastest, et helid saaksid soleerida.
Seal pööningul ringis istudes, õhtuvalgus katusekivide vahelt sisse piilumas, suletuna kõrvaklappidest kostuvasse helimaailma, on tunne, nagu kaotaks füüsikareeglid hetkeks oma kehtivuse, et vaatajad saaksid puu sisse minna. Kuusnurkne puitpõrand, mille lauad ringis ümber tuuma nagu eluringid, on lavakujundusena praktiline ning kujundina selge valik. Jah, nii võiks öelda küll, aga see oleks taas allaandmine. Muidugi võib linnulauluga ära hirmutatud ratsionaalsel vasakul ajupoolkeral lasta kokku lugeda laudu laudises (14 ringi jagu), võib ka tõlgendamisest sõltuvuses paremal ajupoolkeral lasta need lauad eluringideks mõelda (tehtud), aga „Hundi” tõeliseks nautimiseks tuleb minna kaugemale. Tuleb vaadata iga lauda eraldi kui killukest mosaiigist, millel oma eluringid, ja kui siis üsna pea mõistad, et selle lavastuse puu vanust pole loendamisega kuidagi võimalik kindlaks teha, tõdeda, et mõned kogemused ongi ürgsed – DNAsse salvestunud, alati kohal ja kirjeldamatud. Ja lihtsad.
Linnulaul ongi lihtsalt ilus. Katsed seda tõestada on mõttetud. Tuleb lihtsalt kuulata – kas või selleks, et puhastada oma vahemälu kajakakisast, mida muidu linnas enim kuuleb, ja kopterimürast, mis Obama visiidi ajal ka jõulistest kajakatest üle kõlas (nägin „Hunti” päev pärast suurvisiiti ja polegi päris kindel, kas kõrvaklappidest kostvasse linnulaulu tungis sisse presidendist vanalinna kohale tiirutama jäänud kopterite müra või kujutasin seda vaid ette). Ka jooksmine rabas – mitte tee äärde pargitud autode vahel laveerides ja laudteega maha märgitud sihil kaasturistidega ruumi pärast võideldes, vaid üksinda, hingematva tempoga, sihitult – on võimas kogemus. Seegi väide ei vaja tõestamist. Tõsi, kuulata kellegi teise salvestatud linnulaulu ja vaadata ekraanilt kellegi teise rabajooksu pole ikka päris see, aga just vahetu ja vahendatu vastuolu tõttu ongi „Hunt” nauditav, just selles seisneb teatraalne konflikt.
Samale konfliktile on üles ehitatud ka „Hundi” helimaastik (helikunstnik Martin Kikas), kus ehk isegi õõnsalt kaikuvast löögist vastu puuplanku saab tehniliselt võimendatu ja värvituna kino- ja klubisaalidest tuttav surround sound-sümfoonia, mis omakorda annab teatepulga üle inimhäälele, mille võim ja värvid sõltuvad ainult esitaja kohalolust. Martma on esitajana diskreetne, ehk isegi tagasihoidlik. Ta usaldab helisid jäägitult. Martma soolodes puudub „näe, kui nutikalt ma justkui iseendana laval olen”-tulevärk – ta ongi laval. Lihtsalt. Ka näitlejatehniliselt, võiks öelda, ja jällegi loobuda – kogemusest, teadmisest ja usust. Eelkõige just usust, et „vähem on parem” toimib strateegiana ka juhul, kui vähem tähendab loobumist selgelt tõlgendatavast tervikust; usust, et linnulaul, mis ei tähistagi midagi muud kui iseennast, pole XXI sajandi etenduskunstides lati alt minek; usust, et kui see linnulaul ja rabajooks pakuvad sulle elamuse ja sa seda ka öelda julged, ei satu kahtluse alla sinu kui kriitiku tervemõistuslikkus.
Armunud kriitik … Ehk tõesti, aga mitte tingimata kunstnikusse, kes julgeb laval olla armunud helide lihtsusesse (kuigi ka seda). Mõnikord lihtsalt tuleb elu teatrisse kaasa ja tungib kopterimürana linnulaulu. Mõnikord saavad esitaja ja vaataja kokku tõepoolest ainuõigel ajahetkel. Ja mõnikord on see vaid sümptom, millest kinni hakates jääb märkamata haigus ise. Maailmas, mis veritseb geopoliitiliselt nii, et verepritsmetest kellelgi pääsu pole – meediat tarbides, sõpradega vesteldes –, on hädavajalik võtta aega hundile sügavale silma vaadata, kuulata linnulaulu ja joosta rabas (kas või vahendatuna), et säilitada usk inimlikkusesse, mis ehk siiski on salvestunud meie DNAsse, alati kohal ja kirjeldamatu. Ja lihtne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming