Pühalik naer

Jan Kaus

Von Krahli teatri lavastus „The End” laotab vaatajate ette lähitulevikku paigutuva luupainaja. 1. Francis Baconile kuulub sentents: Poesis doctrinae tamquam somnium – luule on unenägu mingist õpetusest. Mõnikord tundub, et nii sobiks öelda paljude õnnestunud kunstiteoste kohta. Need asendavad filosoofiat, pakuvad täpselt sõnastatud mõtteskeemide asemel kontsentreeritud visioone, sisseelamisi, mis ei rõhu eelkõige või ainult mõistusele, vaid just tunnetele – aimdustele, hirmudele, lootustele,  vabastades neid oma kujutlustega. Freudki on muide osutanud unenägude vabastavale toimele, väites, et unenägudel on kergendav, tervendav vägi. Selliste, tõsi küll, „organiseeritud”, aga siiski vabastavate, ent ideele rajatud unenägude valdkonda liigitaksin ka Von Krahli trupiteose „The End”.     

2.

Unenäo motiivi ei kasuta ma siin eelkõige seetõttu, et „The End” laotab vaatajate ette teatud sorti antiutoopia, lähitulevikku paigutuva luupainaja, kus inimkonna lõpp on lausa riiklikult organiseeritud ning räägitakse „personaalsete põhiparameetrite talletamisest üleelamisserveris” kaheksa gigabaidi ulatuses. Ei, mind ikkagi huvitab, painab ja paitab tõsiasi, et kogu  selle luupainajalikkuse taustal ja sees sisaldab „The End” ka lausa ülendavat õpetust.      3. 

Õpetuse olemasolu „The End’is” on aga tugevalt seotud sellega, kuidas seda õpetust esitatakse, serveeritakse. Siin tuleb suurepäraselt esile, kuidas vorm võib tegelikult omal moel esindada sisu. Seletan lähemalt. Lavastuse struktuur paistab pealispindsel liikumisel fragmenteeritud, tükeldatud. Siin on kuus põhilist episoodi, kus kasutatud üsna erinevaid vormilisi lahendusi: esimene on pühalik, zoroastristlikku lugu esitav rituaal loomuliku  tule valguses, teine videokaadrite sari organiseeritud apokalüpsisest, kolmas sõpruskonna sundimatu, aga samas süngeid vilgatusi pakkuv igapäeva- ja ka ilmalõpuvestlus, neljas kärarikas ja õõvastav möll šarlatanidest paaniflöödiindiaanlaste ja kütkestavate vaimolenditega, viies inimelude lõpparved künkaks kuhjunud arvutiekraanidel ja kuues omakorda kuuest-seitsmest fragmendist koosnev pildirida inimkäitumisest enne maailmalõppu.  Episoodide vahel on muidugi ka esmapilgul haaratavaid ja loogilisi seoseid, kuid võib jääda mulje, et lavastuse esimene, rõhutatult aeglane zoroastristlik küünlapõletamise-leegiheitmise stseen ei taha hästi sobituda vilkuva arvutikuhilaga või persekepi-jutuga otse enne maailmalõppu. Loomulikult see nii pole. Ning see saab selgeks kohe alguses.     

4.

„The End’i” alustaval episoodil on oma kindel eesmärk. Oma keskendatuse, rahulikkuse ja selgusega loob see pinnase ja tausta kõigele järgnevale. Siin sisaldub teatud sorti antitees lavastuse pealkirjale, „The Beginning”  („Algus”) – zoroastrism on kristlusest ja islamist tunduvalt vanem religioosne süsteem (just religioosne, mitte enam müütiline) – mõttepraktika, kus esikohal pole mitte vaimse maailma seaduspärasused ja seosed füüsilise maailmaga, vaid inimese, üksikisiku valik, eetiline hoiak. Dualistlik (mingis mõttes ka monoteistlik) ning eshatoloogiline zoroastrism on kindlasti mõjutanud hellenismi tingimustes ka kristluse teket ja loogikat. „The End” algabki  stseeniga, kus esitatakse selle religiooni ideed. Seda tehakse vaikselt, keskendunult ja tundub, et ilma igasuguse iroonia ja dionüüsilise distantsita (või vähemalt sooviga irooniat ja distantsi mitte näidata, mitte esitada). Muidugi, võib väita, et distants on paratamatu – mida ühist on zoroastrismil XXI sajandi alguse Eesti haritlastega? Ning tõesti – distants tekkis lavastuse kolmandas osas, kus näitlejad istuvad (justkui) iseendana ümber söögilaua  ja räägivad, et nende lasteetendus õnnestus. Nii selgubki, et esimene stseen oli mõeldud lastele (mul tekkis paralleel NO 99 kunagise lavastusega „Kaks päikest”, kus samuti räägiti jutte küünlavalguse paistel, kuigi jutustajate hoiak oli seal palju … lastepärasem). Ometi saab „The End’i” täiskasvanud publik seda teada alles pärast sissejuhatavat rituaali. Nii õnnestub trupil vältida vähemalt n-ö reaalajas distantsi tekkimist esitatava materjali ja esitamise enda vahele. Samuti ei tekkinud new age’i maiku. Tegu oli lihtsalt tõsise, piduliku ja pühaliku rituaaliga pimedas saalis, mida valgustas ainult elav tuli. Tundub, et selline materjalivalik ja selline suhe materjaliga lõidki etenduse õnnestumisele tugeva aluse.       

5.

Sellega muutus eriti oluliseks, mida rituaali käigus öeldi, milliste verbaalsete võtetega pidulikkust rõhutati ja võimendati. Öeldi palju, aga ka seda, et hinge saatuse määrab inimese fundamentaalne valik. Vaba tahe ja vaba valik teevad inimese vastutavaks oma mõtete, sõnade  ja tegude eest nii selles elus kui teispoolsuses. Inimese mõtetest, sõnadest ja tegudest loob tema hing paradiisi või põrgu. Mõlemad on vaimse eksistentsi seisundid, mitte füüsilised kohad.     

See annab aga mündi kõigele edasisele.  Seda on märgata juba näitlejate vestluses ümber söögilaua, kui Taavi Eelmaa väidab, et valikud, mida inimene on elu jooksul teinud, peegeldavadki tema väärtusi. Juhan Ulfsak ja Mari Abel hakkavad selle peale rääkima valikutest kerge huumori võtmes – üks ei viitsinud proovi minna, teine räägib lapse sita pühkimisest –, mille peale Taavi Eelmaa kostab, et nad räägivad olmest, mis ei määra hinge saatust. Siin riivatakse olemuslikku ja esimeses stseenis  selgelt sõnastatut, kuid ei laskuta riivamisest sügavamale. Tähenduslikuks saab Erki Lauri tellitud Selecti kaubamaja öökull. Esmapilgul tundub see vilkuvate silmadega kitšasjake naljakas ja tähendusetu, kuid ometi ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et öökull on vaimses praktikas tähistanud nii teispoolsust ja surma kui ka tarkust. Niisiis võib Erki Lauri tellimuses näha teatud sorti teadvustamatut, aga arhetüüpset käitumist – impulsiivset ja intuitiivset  vajadust omaenese elust suurema kaitse ja suuna järele. Öökulli muretsemine muutub tähenduslikuks ka teisest küljest: näitlejad söögilaua ümber mängivad näitlejaid, kes ei oska enam sõnastada seda, kuidas nende vaba tahe ja vaba valik teevad nad vastutavaks oma mõtete, sõnade ja tegude eest nii selles elus kui teispoolsuses. Tõsi, nad hoiavad intuitiivselt kokku, nad on kogukond, sedagi on juba tänapäeval väga palju – samas parima, mida  suudetakse sõnastada, on pannud kirja Mari Abel ja loeb ette Tiina Tauraite: „Ise tahan olla sel hetkel lihtsalt ja teadmises, et armastus on”. See lause tähistab inimliku läheduse vajadust, aga esmapilgul mõttetu Selecti öökull viitab sügavale sunnile leida oma elule mingi metafüüsiline kese – tõsi, ilma metafüüsikata maailmas ei saagi see püüdlus paista kätte teisiti kui (hale)naljakas.     

6.

Pärast ühist viimset õhtusöömaaega läheb asi „veelgi hullemaks”. Sõpruskonna tühjaks jäetud kööki tungib kaks robustset pseudoindiaanlast (Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak mõnuga  omas mahlas), nad situvad pannile, laamendavad, lärmavad ja määrivad mööbli kokku. Maailm variseb kokku, hirmuäratavad ja kütkestavad jumalannad marsivad ringi ning siis jäävad ainult arvutiekraanid, kus vilgub kadunud inimeste elu – seejärel vaikib seegi elekrooniline pillerkaar, katkendliku tähendusega või lausa tähendusetu ja tähtsusetu ilma inimeste kohalolekuta. Siis aga järgneb nukrate või lausa meeleheites siplevate stseenide jada.  Mõjuvaim neist on ehk stseen, kus Erki Laur palub pisarsilmil Tiina Tauraitelt, et viimane teda mäletaks – sosistav-soniv palve muutub lõpuks sõnastamata röögatuste sarjaks, mis lämbub pimedusse.   

Niisiis on siit kadunud õhtusöömaajaaegne  stoiline rahu (või selle esitamispüüe), mil toosama Tauraite heidab: „Maailmalõpp on samasugune paratamatus nagu näiteks tulumaks. Sa ei hakka ju iga kuu palgapäeval maas väherdama ja oma lähedasi hammustama”. Õige. Aga hilisema valguses võiks ka küsida: kas siiski on selline hoiak teostamatu? Nii avaneb lavastuse üks emotsionaalne trajektoor – vaat et prehistooriline selgus on muutunud ängistavate emotsioonide ja absurdsete dialoogide  vilksatusteks. Lavastuse sõnalise osa lõpetab Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsaki arutelu selle üle, mida kaheksale gigabaidile salvestada – Michael Jacksoni back catalogue ja omavaheline persekepp.   

See toob meelde Julian Barnesi romaani „Maailma ajalugu 10 ½ peatükis”, mille viimases peatükis satub üks lääne isane paradiisi, kus ta saab mõõtmatul hulgal teha seda, mida süda lustib: keppida, golfi mängida, süüa jne. Lõpuks aga tunneb mees tüdimust ja tahab surra, s.t loobuda surematusest. Talle öeldakse: „… kõige varem soovivad surma need inimesed, kes on enam-vähem teie moodi.  Need, kes tahaksid igavesest ajast igavesti seksi, õlut, narkootikume, kiireid autosid – seda sorti asju. Algul ei suuda nad oma õnne uskuda ja siis, paarsada aastat hiljem, ei suuda nad uskuda oma ebaõnne. Nad saavad aru, et sellised nad ongi. Nad on määratud iseendaks jääma. Tuhandeid aastaid järjest iseendaks jääma. Nemad kipuvad kõige varem hingusele minema.” See viide tunnete asendumisele naudingutega haakus kummaliselt  „The End’iga” – ja muidugi ka mõnegi muu tekstiga. Sealhulgas Michel Houellebecqi nägemusega, mida tean olevat Taavi Eelmaad tugevalt mõjutanud. Kerkib küsimus: milliseks on teinud vaba tahe ja vaba valik ühe tänapäeva lääne inimese? Põhiline, mis „The End’i” lõpus kõlama jääb, on inimeste isoleeritus, üksindus, meeleheide või siis vastupidiselt – pingevaba keskendumine popkultuurile ja seksile (too Eelmaa  tegelase jutt Michael Jacksonist tõi meelde Pat Batemani pikad arutelud Phil Collinsi ja Whitney Houstoni plaatidest – nendes kohtades kõlas Bateman peaaegu normaalsena, igatahes väga asjatundlikuna). Ühesõnaga: õhku jääb rippuma nüüdisaegse inimese vabaduse suhtelisus.       

Siia lisandub aga veel üks oluline element, mis tekitab kogu lavastuse fragmentaarsuse taha tugeva, lausa filosoofilise sidususe. See on juba avastseenis kostuv lapse naer (tekitajaks Tiina Tauraite). Lapseks on Zarathustra, kellele tuli liiga ei tee. Lavale tekitatakse tulering, mille keskele lüüakse nuga. Sama nuga ilmub nähtavale jällegi etenduse lõpusekunditel ning jällegi  kostab lapsenaeru. See võib kohe meelde tuua Nietzsche, keda tsiteeritakse ka „The End’is” (ja kelle loominguga nii mõnigi võib Zarathustra nime kõigepealt seostada) ja kes kirjutas, et „võltsiks kutsutagu iga tõde, mille puhul pisutki ei naerdud!”. Kuid seos laskub sügavamalegi, „Nõnda kõneles Zarathustra” algab võrdpildiga inimvaimu ülesandest kolmes etapis: kaameli, lõvi ja lapsena. Kaamel peab kandma kõiki tarkusekoormaid,  lõvi peab suutma üksinduse kõrbes vastu pidada ja laps peab iseennast mängivalt looma. See omakorda on seotud igavese taastuleku eetilise ülesandena: elada iga oma elu hetke nii, et see võiks lõpmatult tagasi tulla. Lapse naeru võibki siis näha ennast loova, ennast ehitava, ennast pidevalt ületava inimvaimu sümbolina. Naer, mis vabastab samas eneseehituse liigsest tõsidusest, liigsest jäikusest ja tardumusest.  See vabastav kilgete sari juba pimenenud saalis justkui toob vaataja tagasi etenduse alguse pühalikku meeleollu, keskendunud meeleseisundisse, kus sõnastati inimvaimu suurim vabadus, mis on ühtlasi ka tema tõsisem kohustus – ja mis mängib nii vastu tänapäevasele romantilisele käsitlusele vabadusest kui kohustustega mitteseonduvast. Ning kõik vahepealsed õõvastavad kujutluspildid maailmalõpust ja inimeste  kasvavast jõuetusest selle ees muutuvad unenäoks – tõsi, õpetlikuks unenäoks – kas me tahamegi nii lõpetada? Nii kumab meeleheite tagant mingi pühaliku igatsus „teise eksisteerimisvõimaluse” järele – nii väljendas me omavahelises kirjavahetuses mu sõber Kerdi-Liis Kirs.   

7.

Fernando Pessoa on kirjutanud „Rahutuse raamatus”: „Kui me järele mõtleksime, piisaks meile universumi mõistetamatuse konstateerimisest; tahta teda mõista on olla vähem kui inimene, sest olla inimene, tähendab teada, et universumit mõista ei saa”. Siis jääbki üle imetleda universumi  mõistetamatust ja püüda mõista iseennast, ehitada iseennast nii, et oleks, millega kaheksat gigabaiti täita – või pigem, vastupidi –, et kaokski justkui vajadus neid kaheksat gigabaiti täita, sest ollakse elatud niivõrd eneseküllast, rõõmsat, rikkalikku, loomingulist, empaatilist, tundlikku elu – sest inimene on loonud oma mõtetest ja tegudest väikese mõttelise paradiisi. Või, noh, paradiis kõlab ehk liiga uhkelt – oaasist  piisab. Muidugi, jäägem kaineks, tegu on muidugi enamasti illusoorse, ütleme unenäolise oaasiga, miraažiga, mis enamasti jääbki silmapiirile virvendama. Kuid see ei vähenda selle olulisust. Ning selle olulisust, et seda unenägu ikka veel kusagil õpetada tahetakse, öökulli kuulatada soovitakse – olgu siis kas või pisikeses teatrisaalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht