Provintsitraagik – koomiline oksüümoron

Selge see, et provintslikkust kui tragikoomilist hingeseisundit ei saa mängida provintslikult, vaid targa, õhkõrna distantsitunnetusega.

PILLE-RIIN PURJE

Kukruse polaarmõisa „Provintsitraagikud“, autor Anton Tšehhov, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Irina Marjapuu, muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko. Mängivad Hannes Kaljujärv, Ülle Lichtfeldt, Anne Reemann, Arvi Mägi ja Valeri Sõrtšenko. Esietendus 19. VI Ontika mõisas.

„Provintsitraagikud“ on Tšehhovi kahele lühinäidendile ülisobiv ühispealkiri. Näib suisa võimatu, et Tšehhovil ei olegi sellise pealkirjaga novelli. Liitsõna „provintsitraagik“ on ju oksüümoron – irooniline ja tabav diagnoos lavastuse tegelastele.

Lavastajate liidu kodulehe andmetel on see Eili Neuhausi kahekümne esimene lavastus. Pool neist põhineb vene kirjandusel: Jevgeni Švartsi „Lumekuninganna“, Nikolai Leskovi „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ Urmas Lennuki lavaversioonis, Nikolai Nekrassovi luule alusel „Tuul las tulla …“, Aleksandr Ostrovski „Kaasavaratu“, Maksim Gorki „Vassa Železnova“, Aleksandr Ostrovski „Lumehelbekese“ kaks lavastust, eesti ja vene keeles, Juri Nagibini novellidest inspireeritud Urmas Lennuki „Kui seda metsa ees ei oleks“, Aleksandr Stroganovi „Kuhu küll kõik lilled jäid …“. Sedavõrd järjepidev lavastajateekond pidi varem või hiljem tooma Tšehhovi juurde. Küllap juhatavad lühikomöödiad omakorda lavastaja Neuhausi millalgi Tšehhovi täispika komöödiani.

Esimese vaatusena ette kantud lühinäidendit „Juubel“ on meil mängitud harva. Leo Martini lavastus raadioteatris, aastast 1954, pakub kuulamislusti praegugi, peaosades Voldemar Panso, Aino Talvi, Alfred Mering ja Betty Kuuskemaa. Teine vaatus ehk „Abieluettepanek“ (tõlgitud ka „Kosjas“ – lavastuse kodulehele on eksikombel jäänud pealkiri „Naisevõtt“, mis kuulub hoopis Gogolile) on tuttavam, viimati mängiti seda 2012. aastal Tallinna Linnateatris, Elmo Nüganeni lavastuses „Maailmale nähtamatud pisarad“.

Neuhaus ei ole andelaadilt laus­komöödiate lavastaja, sest teda huvitavad inimhinge salasopid, kus eluhuumor ja valu põimuvad keerukalt ja kirglikult. Seetõttu võib „Provintsitraagikute“ julge, uljas groteskikraad esialgu nõutuks jahmatada. Mäletan sellesarnast segadustunnet ka lavastuse „Kui seda metsa ees ei oleks“ vaheajal. Tookord ja ka nüüd tõi selguse teine vaatus.

„Abieluettepaneku“ Tšubukovide staažikas abielupaar – flegmaatilis-pateetiline koleerik Stepan Stepanovitš (Arvi Mägi) ja käre kookus mutike Varvara Timofejevna (Ülle Lichtfeldt) – ning matrjoška moodi hüpohondrikust kosilane Lomov (Hannes Kaljujärv).

Matti Kämärä

Koosmõjus moodustavad „Juubel“ ja „Abieluettepanek“ stiiliühtse terviku. Ontika mõisa kammerlikus saalis vahetatakse vaheajal ära publiku ja lava asukoht. Kaudselt seostub vaatepunkti ümberpööramine Nüganeni „Pianoolaga“. Misanstseeniliselt on ruumikasutus leidlik ja sisuline. „Juubelis“, mille tegevuspaigaks 15aastaseks saav provintsi­pank, paotub publikule uksetagune avar ruum, kus tegelased tormlevad ja tantsisklevad. „Abieluettepanekus“ saab aknatagusest ehedast loodusest näitemängu oluline osa.

Näitlejate valik määrab siin õnnestumise juba ette. Selge see, et provintslikkust kui tragikoomilist hingeseisundit ei saa mängida provintslikult, vaid targa, õhkõrna distantsitunnetusega. See­sinane distants sisaldub lavastajaülesandes ja seda tajub osatäitjate kvartett täpselt. Nõnda lisandubki publiku heldele naerutamisele too defineerimatu, läbinisti tšehhovlik miski – nukker ja läbinägelik äratundmine. Õhustiku loomisel määrab mõndagi Valeri Sõrtšenko muusikaline kujundus ja tema enda taktitundeline osalemine mõlemas loos teenrist pillimehe Gavrilana. Muusika ja laul puhkevad harva ja mõõdukalt, aga seda mõjusamalt.

„Juubeli“ käivitab Arvi Mägi muserdatud ja põdura, äkilise iseloomuga ja himukalt viinapudelist lonksava ametniku Hirini rollis. Mäe napp, nukkerväärika alatooniga mängulaad passib Tšehhoviga nagu rusikas silmaauku. Peagi ilmub bravuuritseval keigarlikul tantsusammul Hannes Kaljujärve pangajuhataja Siputšin, temast näikse õhkuvat õndsat enesega rahulolu, mille mõranemist ei pea kaua ootama. Ülle Lichtfeldti häirimatult rõõmsatujuline Tatjana Aleksejevna Siputšina lehvib kohale kübarakartongidega, tulvil skandaalimaigulisi uudiseid, tema jututuhinat ei peata miski. Külguksest püüab end musta prussakana sisse pressida proua Mertšutkina – Anne Reemanni rollis on groteskikraad eriti maitsekalt ja peenelt timmitud. Kohatus rahanõudmises ja hädaldamises aimame Reemanni Mertšutkinas naudisklevat enesega rahulolu, ta huulile libiseb koketne naeratus. See daamike on harjunud oma tahtmist saama.

Kusagil juubeldamise jandis, enese­kiituse ja paanitsemise paisuvas panga­pillerkaaris vilksatab järsku terav aja­paralleel: auaadress iseendale on koostatud, õnnitlejate delegatsioon kohe-kohe saabumas, aga argised tööd puha laokil ja riparäpakil, aega ja energiat raisatakse klatšile ja jagelemisele. Võib väljenduda ka nüüdiskeelepruugis: libauudistele ja vihakõnele.

Esietendusel kujunes koomiliseks kulminatsiooniks „Abieluettepaneku“ proloog, Tšubukovide staažika abielupaari võrratu duett. Kuna näitlejaid on trupis neli, äratati leskmehe Tšubukovi kadunud naisuke elule tagasi ja proua osutus igapidi kõbusaks. Nõnda nemad siis laval tuiavad: Mäe rühikas tudike Stepan Stepanovitš, temperamendilt flegmaatilis-pateetiline koleerik, ja Lichtfeldti kookus mutike Varvara Timofejevna, kes südikalt kärbselapatsiga vehib. Varvara tühjendab vilunult viinapitsikest, mõlemad rüüpavad teed nagu kurikuulsas vene spiooni­anekdoodis, vahepeal suigutakse unne, virgudes musutatakse magusasti.

See idüll võiks kesta lõpmatuseni, kui ei saabuks kosilane Lomov. Vaatamisväärsus omaette on kostüüm, millega kunstnik Irina Marjapuu on kujundanud Kaljujärve kõhukaks, matrjoška moodi hüpohondrikuks. Lomovi käepalumise rituaal, duubel üks ja duubel kaks, on üks naljakamaid psühhofüüsilisi atraktsioone Kaljujärve dünaamilises lavakarjääris. „Abieluettepanekus“ mängib Reemann Lichtfeldti tütart. Kahe ereda isikupäraga naisnäitleja esimeses lavakohtumises aimub sarnast tulesädemesärtsakust. Suveteatri eriline mõnu ongi uued ja värsked partnerlused. Reemanni Natalja Stepanovna on elurõõmus maine olend, ühtaegu tütarlapselik ja küps naine, kelle ea(tuse)s on abieluettepanek juba eluküsimus.

Siis see juhtubki: lahedast hea­naaberlikust lobisemisest tärkab nagu muuseas omanditüli. Puhkeb põhimõtteline vaidlus Härjaniidu üle. Unustatakse lihtne pisiasi, et kui naabrid abiellu heidavad, saavad maadki liidetud ja pole enam mingit tähtsust, kummale ja mis ajast on üks või teine heinamaa kuulunud. Aga vaidlus ei vaibu. Juba purjetavad vanakesed hoogsalt sisse, õnnesoovidest pakatamas, kohemaid kistakse nemadki ogarasse õiendamisse. Igaüks ajab jonnakalt oma joru. Abieluettepanek on peigmehel meelest pühitud, seda enam et armastuse­lähedast tundmust pole ju Lomovi hingeldavas põues olnudki, üksnes hirm üksipäini elada ja surra …

Jälgime mõisasaalis apla huviga neid sõgedikke, naerame nii, et vats vabiseb, kuni korraga saab nali otsa, hingel hakkab imelikult kurb ja piinlik. Tegelased seisatavad aknal, vaatavad vaikides õue. Härjaniit õitseb täies suvehaljuses – isegi kui kuldkollased lilled on umbrohi, hellitavalt Rakvere raipeks hüütu, ilus on isamaa ometi. Hobused söövad rohtu, justkui Tšehhovi ajal, küllap silkavad ligiduses ka elulusti täis jahikoerad. Autosid silm enam ei märkagi. Aga kus on see uus, õnnelik elu, millest filosofeeris alampolkovnik Veršinin?

Oh neid, rumalaid inimlapsi. Oh meid, põhimõtete, intriigide, kasuahnuse ämblikuvõrgus rabelevaid provintsitraagikuid, kes ei näe enam loodust, ei vaata ligimesele silma, endasse vaatamisest rääkimata.

„Mingem elule vastu! Muusika mängib nii lõbusalt, nii rõõmsalt, ja paistab, et veel natuke, ning me saame teada, milleks me elame, milleks kannatame … Kui ainult teaks, kui ainult teaks!“ (Anton Tšehhov, „Kolm õde“).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming