Provintsiteater primadonna ja fantoomiga

Jaanus Kulli

Teater ja selle kulissidetagune elu on erutanud publikut küllap sama palju kui laval toimuv.        Pärnu Endla „Teatrikomöödia”, autor Bengt Ahlfors, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Enn Keerd, kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Margus Vaigur ja muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Karin Tammaru, Jüri Vlassov, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Kaili Viidas, Carmen Mikiver, Tambet Seling ja Ireen  Kennik. Esietendus 18. XII Endla Küünis.        Teater on mõnes mõttes kui Kuu, mille nii mõndagi kraatrit saame isegi Maalt palja silmaga imetleda, kuid mille tagumine külg on enamikule meist suur saladus. Me teame, mis on rambivalgus, lühtrite sära, samet ja lilled, aga seda,  mis jääb lava või koridoride uste taha, võib vaid aimata. See omakorda annab ainest juttudele. Teater ja selle kulissidetagune elu on erutanud publikut küllap sama palju kui laval toimuv. Rahvas teab ikka rääkida teatrist kui intriigide pesast, kus lõõmavad kirg, kadedus ja armukadedus, kus pannakse ka garderoobikaaslasele jalg taha ja kus vajadusel viskutakse vihatud lavastajaga voodisse, et vaid rolli saada. Rahvas teab kõike …       

Võiks vist isegi arvata, et just teatri(maja) kaks poolust, kaks nägu – ühel pool piirjoont mäng (nii laval kui mõnes mõttes saaliski, sest eks ole ka publik osa etendusest) ning teisel pool elu, argipäev ja teatri tolmused tagatoad – võimendavad mõisteid nagu teatrivõlu, -lummus  või -maagia. Samas on teatrilava tõepoolest mõneti kui mikromaailm, või ka kvintessents argipäevast, milles elame. Peegelpildis on justkui suurendusklaasi all meie igapäevaelu, inimestevahelised suhted, emotsioonid, tunded, läbielamised, mida publikule etendavad nii primadonnad kui ka kerjused, nii rikkad kui ka vaesed, nii äravalitud kui ka -põlatud. Ühesõnaga, kogu palett oma hiilguses.     

Eks siit siis ka narmendama kippuvad lendlaused, et teater on elu ja elu teater ning et elu on näitelava ning meie vaid näitlejad sellel laval. Seega on teater, selle ümber ja selle sees toimuv dramaturgiale igakülgselt tänuväärt materjal. Pole siis ime, et „teater teatris” teemal  on näidendeid kirjutatud arvukalt ja neid meil Eestis ka lavastatud. Nii on praegugi Eesti Draamateatri repertuaaris kolm lavastust, kus piilutakse vähem või rohkem teatri kulisside taha või kõneldakse teatrist ja selle tegelastest: „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia …”, „Hiilgav!” ja „Panso”. Hiljuti lõpetas oma lavaelu menutükk „Voldemar”. Omal ajal mängiti Pärnu Endlas ja hiljem Eesti Draamateatris pööraselt naljakat komöödiat „Lavalised segadused”, mis  nüüd on teatri NO99 mängukavas pealkirjaga „Võtame uuesti!”. 

Ka soomerootsi näitekirjaniku Bengt Ahlforsi näidend „Teatrikomöödia” läks pea kümme aastat edukalt Helsingi Lilla Teaternis ning hiljem on seda mängitud mujalgi Euroopas. Nüüd on toonud Pärnus selle lavale Enn Keerd, kelle viimaste aastate töödest meenubki  ehk ennekõike komöödiasugemetega „Testosteroon”. Kindlasti on omas žanris õnnestumine ka „Teatrikomöödia”. 

See näidend on üles ehitatud samale meetodile nagu enamik „teater teatris” põhimõttel kirjutatud dramaturgiast: jah, siin kobrutab  kadedus ja auahnus, siin punutakse intriige, kuid kõik see on hoopis argisem, asisem ja tolmusem kui kujutluspildi kohaselt eeldatud. Või eeldada tahetud. Selleks, et publikul kohe alguses igasugune illusioon peast pühkida, on juba avastseen ähvardavalt argine. Teatri püha paik – lava – on täis suitsukonisid, jälg eelmise õhtu esietendusejärgsest peost. Peole järgneb järgmisel hommikul pohmell. Pohmell on seda sügavam ja suurem, et samal hommikul on  arvatavasti linna ainsas ajalehes ilmunud linna ainsa teatrikriitiku sulest mahategev arvustus ning kõigele lisaks ähvardab teatri juhatuse esimees, kes teatrijuhi sõnul on „piiratud juhmard”, panna seisma uue näitemängu proovid, sest sellist perversset lugu pole tema silmad veel lugenud. Sellise sinise esmaspäeva stardipakul käivitub siis lugu, kus päris elu ja tunded segunevad tunnete ja emotsioonidega proovisaalist. Ahlforsi „Teatrikomöödias” pole iseenesest  midagi ootamatut, nii laval kui lavataguses elus on esindatud peaaegu kõik võimalikud hierarhiatüübid, lausa läbilõige seltskonnast, kelle valu ja vaevadega sünnib lavastus. Siin on endine primadonna Linda, kes seisab üle aastate taas laval ja arvab, et on jätkuvalt primadonna (Carmen Mikiver); võimukas ja samas labiilne teatrijuht Matilda (Karin Tammaru); elutark ja arvatavasti maja kõikide intriigidega kõige enam kursis inspitsient Oscar (Jüri Vlassov);  noor, kaunis ja edasipüüdlik näitleja Lotta (Kaili Viidas); madala enesehinnanguga näitleja Per (Indrek Taalmaa); kõrge enesehinnanguga Harry (Lauri Kink); napsilembene ja loomevalude käes vaevlev noor dramaturg Bengt (Tambet Seling) ning koduperenaisest teatrilemb Jansson (Ireen Kennik). Kõigi nende tegelaste ja tüüpide kohal kõrgub justkui nähtamatu (laval teda tõesti ei näe), aga seda ähvardavam teatri juhatuse esimehe Stigzeliuse tume  vari. Ühesõnaga seltskond, kellest on lavastaja Keerd suutnud igaühest vormida värvika tegelaskuju.   

Juba see väärib tunnustust, trupp on  ühtlaselt tugev. Kuigi, Karin Tammaru teatrijuhis ja lavastaja Matildas tundus paaris esimeses stseenis olevat midagi võltsi ja võõristavat, justkui ennast veel otsivat. Häiris ka natuke küürus, pidevalt suitsu kiskuv poisilik kuju, mida veel rõhutas rangelõikeline pükskostüüm ja sama ranged prillid. Siis aga kõlksus kohale – siin on ju midagi merlekarusoolikku. Seda mõtet toetab ka Matilda tekst, mille üheks märksõnaks on „kompromissitus”.  Kompromissitus kõiges. 

Tambet Selingu näitekirjanik Bengt on küll varem maha saanud paari luulekogu ja romaaniga, kuid on nüüd surmani hädas oma debüütnäidendiga, mille lõppu ei suuda ta kuidagi vormistada ning mis teda hoopis jooma kupatab. Noore, kuid arvatavasti siiski andeka  dramaturgihakatise mängib Seling oma vibava pilgu, otsiva ja ebakindla hoiakuga kenasti välja. Tema otsingute hulka kuuluvad muu hulgas ka teatrijuht Matilda ja noor näitleja Lotta. Kaili Viidase noor näitleja Lotta on veel kui teismeline tütarlaps, kelle lava- ja päriselu vahepeal sedavõrd tuure üles võtab ja seguneb, et ta ennast tualetti suleb ja tagatipuks teise ilma lubab saata. Õnneks läheb noorel neiul see isu sama kiiresti üle, kui see tärkas,  aga kindlasti pole tal kerge laveerida Bengti ja ennast täis, kuid andeka näitleja Harry vahel. Viimane võtab elult, mis aga võtta annab, ükski naine pole tema jaoks vallutamatu. Indrek Taalmaa kehastab näitleja Peri, kellel on paraku vähe eneseusku: ta on küll kõva töörügaja, kuid arvatavasti ei saa temast kunagi silmapaistvat näitlejat, isegi provintsiteatri mõistes. Mingil määral on tema vastandiks endine primadonna Linda, kunagine väga tuntud operetinäitleja,  kes oli vist ühtviisi kirglik ja andis endast kõik nii laval kui ka meeste garderoobides, aga kes nüüdki, pärast pikka pausi, naudib nii oma come back’i kui ka meeste tähelepanu. Vaatamata sellele, et tekst ei püsi enam korralikult peas, on ta ometi väärikas, suursugune. Ka provintsiteatris. Carmen Mikiveri mäng kannabki ennekõike seda väärikust.       

Ahlforsi „Teatrikomöödia” kaks kõige värvikamat ja huvitavamat tegelast on kahtlemata Jüri Vlassovi inspitsient Oscar ja Ireen Kenniku koduperenaine Jansson. Kui mõnes teatris on ka oma fantoom, siis selles provintsiteatris on selleks kahtlemata Oscar. Tema on just see näitleja, nüüd küll juba endine näitleja, kelle viimased rollid laval jäid kategooriasse à la „teile on kiri, härra!” ja kes on ennast nüüd õieti leidnud  alles lava taga inspitsiendi rollis. Ta on selle teatri hea vaim, kelle tarkuse, nutikuse ja diplomaatiata kukuks teatri vaimsus kolinal kokku. Just Oscar on see, kes kui varrukast puistab sentense nagu „teater on ainus aus asi”, „kõik muu on teater” või et „kulisside taga on alati rohkem draamat kui laval”. 

Ja siis Ireen Kenniku Jansson. Minu meelest väga ilus, võib olla lavastuse stiilipuhtaim roll. Kennik tõestas ennast võimeka noore karakternäitlejana juba aasta tagasi Gogoli „Revidendis”, kus ta mängitud politseinik Deržimorda jäi Tiit Palu lavastuse üheks meeldejäävamaks  kõrvalosatäitmiseks. Gogol ja „Revident” ei meenu küllap juhuslikult, ka tolles lavastuses suutis absurdikoomilises võtmes tegutsenud Kennik lava servas banaanikoorega määrdunud saapaid puhastades publiku pilgud korraks põhitegevuselt endale tõmmata. Nüüd sama stsenaarium, ainult selle vahega, et Kenniku koduperenaine suurema osa ajast lava servas vaid istubki, pannes proovile publiku, kes ühe silmaga püüab osa saada Kenniku ilmekast  karakterist, teise silmaga aga jälgib lava keskset tegevust. Nüüd kehastab ta naiivset (maa?) kultuurimaja huviringi juhti, kes on tulnud teatrisse harrastusteatri jaoks kostüüme laenutama ja satub eneselegi ootamatult teatri telgitaguste intriigide keerisesse. Janssoni kuju kannabki endas kogu seda vaimustust, mida publik teatriime suhtes tunneb – lastagu tal ainult hingata seda tolmust küllastunud lavatagust õhku, vaadata lähedalt, et need lavalt  imetletud inimesed ongi päriselt olemas. Janssoni kuju kaudu näitab autor tegelikult, et teatriimelt ei maksa kaitsvat loori maha kiskuda, ei ole mõtet piiluda lava taha – argisuse avastamine hakkab segama usku, et igal õhtul sünnib laval tõesti ime.     

Arvatavasti on „Teatrikomöödia” Enn Keerdi viimase aja üks paremaid lavastusi. Kuigi näidend on kirjutatud palju aastaid tagasi ning mõnigi teema tundub ehk esmapilgul aegununa, on lavastajal õnnestunud need ebakõlad pigem enda kasuks pöörata. Karakterid on kenasti, inimlikult välja joonistatud, inimsuhted mängitakse lahti ning vaatajal on, millele kaasa elada ja kellega samastuda. Kes tahab ja kel on ebaõnne tunda meie teatri „telgitaguseid”,  võib tegelastes ühe kui teise prototüübi isegi ära tunda. Või vähemasti petta end mõttega, et on kellegi ära tundnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming