Programmiline köster

„Köster“ viib mõttele, et äkki polegi kurjus muud kui hinge kattumine tahke koorikuga, et mingit olemuslikku kurjust ei eksisteeri.

JAN KAUS

Tallinna Linnateatri „Köster“, autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Kalju Karl Kivi, valguskujundaja Neeme Jõe. Mängib Peeter Tammearu. Esietendus 1. IX Hobuveskis.

„Köster“ on monolavastus, kus soleerib Peeter Tammearu

„Köster“ on monolavastus, kus soleerib Peeter Tammearu

.Siim Vahur

Kuna Andrus Kivirähk on nii „Köstri“ autor kui ka lavastaja, annab see hea võimaluse vaadata, kuidas autor on toonud omaenda teksti lavale. Praegusel juhul tähendab see paraku, et kuigi peaksin kirjutama teatriarvustust, saab järgnev käsitlema ennekõike lavastuse aluseks kirjutatud näitemängu, mis on ilmunud jutustuse kujul selle aasta esimeses Loomingus. Võib-olla põhjustab mu viltuse fookuse Kivirähaga ühine kiindumus Oskar Lutsu loomingusse. Igatahes, vaatasin mis ma vaatasin, näha oli ennekõike seda, kuidas lava oli ühe vaat et programmilise sõnavõtu teenistuses. Aga sõnavõtt oli kahtlemata huvitav.

1.

„Köster“ on monolavastus, kus soleerib Peeter Tammearu. Ma pole monolavastuste asjatundja, s.t ei oska sellise vormi kõiki võimalusi silme ette manada, ent „Köster“ on visuaalselt rahulik lavastus. Tammearu kehastatud usumees istub enamasti laua taga, võtab sahtlist head-paremat, täidab pitsi, vahepeal kõnnib ümber laua, vaatab peeglist iseendaga tõtt ning alles etenduse finaalis avastab lauale tõustes vertikaalse trajektoori. Valgus laval mõjub stoiliselt, ei mingit tulede vilkumist, hämaravõitu valguse mõjul valitseb soe, usaldav õhkkond, kus olekski imelik tempokamaid liigutusi teha.

Loomulikult leidub köstri monoloogis ja sedakaudu ka Tammearu esituses erisuguseid käike ja registreid, värvikamaid žeste, hääle lainetust, pisut müristamist ja osatamist, garneeringuks mõned tragikoomilised enesehaletsushetked, aga üldjoontes ei ole Tammearu roll rajatud tugevatele toonidele ja pükse rebadele langetavale groteskile, olgugi et selline võimalus (või pigem oht) on õhus, kuna köster joob ennast etenduse käigus täis. Kuigi roll pole vaoshoitud, tundub Tammearu kõndivat mööda kindlat telge, mille lähedusest ta uitama ei lähe. Just nimelt kõndivat. Ainus erksam misan­stseen leiab aset etenduse finaalis, kui köster lauale ronib ning tuled laes põlema lähevad, et siis üksteise järel kustuda. Nii et üldjoontes jätab lavastuse visuaalne osa lakoonilise, rahuliku, lausa laisa mulje.

Kivirähk on avalikes sõnavõttudes tihti kasutanud verbivormi „ei viitsi“. Võimalik, et siingi ta lavastajana eriti ei viitsinud, hea tekst oli olemas, hea näitleja ja koht samuti, mis siin ikka rapsida, mingit visuaalset tulevärki välja pigistada. Kivirähk on mõned aastad tagasi öelnud, et tal pole õnnestunud lavastajaks ümber lülituda: „Pigem olen autor, kes istub proovis ja aitab oma näidendit lavale tuua.”1 Võimalik et selles osas pole midagi muutunud. Autorina on Kivirähk igatahes sõiduvees ja kuigi tema teksti mõjus on kindel osa Tammearu keskendunud esitusel, on võimalik, et igavat juttu poleks isegi Tammearu suutnud publikut hiirvaikselt jälgima panna.

2.

Siinkohal saabki teatriarvustus paraku otsa. Midagi pole teha, „Köster“ on huvitav, sealjuures põhimõtteline kirjatöö, ja seda nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Pole võimalik sellest mööda minna.

Alustuseks pakun, et „Köster“ võiks olla magus tükk kirjandusloolastele. Tegu on tekstiga, millel on mitu fan fiction’i tunnust. Piret Viirese sõnul esindavad fan fiction’it tekstid, „mis on loodud mõne raamatu, koomiksi, telesarja või filmi n-ö pseudojärjena ja mida pole kirjutanud professionaalsed autorid, vaid fännid. Tegelasteks on tavaliselt vastava raamatu või filmi tegelased, ka tegevuspaik võib olla sama (mitte küll alati), fan fiction’i autor kirjutab lihtsalt juurde uusi tegevusliine. Peamiseks põhjuseks, miks fan fiction’i luuakse, on armastus fännimisobjektide vastu ja soov näha oma lemmiktegelasi rohkemates stseenides, kui nende raamatute või filmide tegelikud loojad seda on ette näinud“.2

Kui välja arvata tõsiasi, et Kivirähk on kahtlemata professionaalne kirjanik, siis ülejäänu põhjal pole raske „Köstrit“ fan fiction’i alla liigitada. „Köstri“ vormiline leidlikkus põhineb lihtsal nihkel jutustada „Kevade“ stseene uuest rakursist. Tõepoolest, kui Lutsu Palamuse-pentaloogia annab edasi Tali, Tootsi, Kiire, Lesta ja Teele vaatenurki, siis köster ilmub lugejate ette alati väljastpoolt. Luts ei lase kusagil aimata, miks köster sedasi käitub, mis teda ajendab või mõjutab. Kivirähk on otsustanud nüüd interpreteerida köstri sisemaailma, näidates suure vaevaga varjatud eksistentsiaalset rahulolematust, mis imbub pinnale ainult öötundidel.

Selline võte hakkab põnevalt mängima Lutsu originaaltekstiga. Mõnikord vahest isegi tahtmatult. Näiteks arutluskäik, milles köster unistab, et Paunvere naised jääksid ahtraks, nii et ta pääseks lõpuks õpetaja ametist, haakub veidral moel Rein Taagepera etteheitega, et Paunvere tegelastel on vähe lapsi: „Lutsu leiutatud ühiskonnas oleks eestlasi praeguseks veerand miljonit“.3 Tõsi, „Köster“ kasutab Lutsu väljenduslaadi ja otseseidki tsitaate, aga palju põnevam on võrrelda Lutsu välist ja Kiviräha sisemist rakurssi. Siin on kõnekad kolm tasandit.

Esiteks köstri suhe iseendasse. Lutsu lugudest on raske järeldada, kas ja mille pärast köster kannatab. Kuna „Köstri“ nimikangelasele meeldib öösiti salaja viina visata, siis muutub tähenduslikuks, kuidas Lutsu „Suves“ mainitakse köstri õunaveini: „See on vana hea õunavein, mille valmistamises köstri kuulsus kaugele ulatub; see valgub ihus laiali nagu tuluke ja teritab lõtva vaimu“.4 Kuna „Köster“ tõukub varasemast, „Kevade“ ajast, siis võib mängida mõttega, et köstri elu on „Suve“ ajaks juba paranenud, sest köstriproua, kes jätab näidendi kontekstis range mulje, saab arvatavasti vahepealsete aastatega leebuma ja lubab oma abikaasale elumõnusid. Võib-olla ta ei maganudki, vaid kuulis teisest toast köstri monoloogi pealt?

Teiseks on tähenduslik köstri suhe teistesse „Kevade“ tegelastesse. „Köstri“ monoloogide ühes sisendusjõulisemas kohas ennustab köster Tootsile ja Talile, et nende elud liiguvad samamoodi, nagu on läinud tema oma, et kombed ja sotsiaalne surve suruvad maha nendegi sisemise elujanu ning lootused vaibuvad kahetsuseks. Köster põrutab, et Tali-sugused „kukuvad kõige valusamalt“, nähes poisi üht tulevikuperspektiivi samasuguse jäiga köstrihärrana. Täiskasvanud Tootsi elu hakkab köstri nägemuses juhtima „töö ja uni, töö ja uni“. Ühesõnaga: mingit eluõnne pole oodata.

Kui nüüd mõelda paralleelselt Lutsu „Sügisele“, siis võib öelda, et „Köstri“ nimitegelase ennustus läheb üldjoontes täide. Usumeest Talist küll ei saa, aga „Sügise“ lõpus pihib ta Lestale, kuidas ta tahaks panna oma valutava pea Teele sülle ja pihtida: „Võib olla, et kaeban temalegi oma häda ja viletsust. Kuis küll võib mõnigi mees käest ära mängida oma õnne … oma eluõnne!“.5 Teele aga vaatab oma abikaasat, kunagist vembumeest ja Kentuki Lõvi ning mõtleb: „Miks on Joosep nii apaatne kogu maailma elu vastu?“6 Ühesõnaga: elu pole läinud päris nii, nagu oleks võinud või pidanud.

Kolmandaks tundub, et Kivirähk asetab omal moel (pole kindel, kas tahtmatult või mitte) vastamisi Lutsu ja Tammsaare maailma. Köstri vanemaid kirjeldavatest pihtimustest tuleb ilmsiks, et minajutustaja lapsepõlv oli kaunis tammsaarelik puhastustuli. Isa peksis oma poega („Võta perse paljaks, poiss!“) ning kui köster püüdis poisina viiulit õppida, lõi isa pilli vastu kuuri seina puruks. Köster ei näinud oma vanemaid kunagi naermas, seevastu mäletab ta ema nutmas. See on tähenduslik mälestus, mis toob meelde Rein Veidemanni essee „Tammsaare äng“. Seal kirjutab Veidemann „Tõe ja õiguse“ esimese osa pisaraterohkusest: „Nutmisi, nutu äärel olemist, pisarate silmadesse valgumist, pisarate neelamist, nutus vappumist, nutuse hääle katkemist kohtab pea igal kümnendal leheküljel.“7

Selle vastukaaluna mõjub üks hüpotees, mille esitasin Palamuse-lugudest saatesarjas „Kohustuslik kirjandus“: Luts otsib omal moel väljapääsu hammaste kiristamisest ja pisaraist, ta otsib hubasust, kodusust, hetki, mil saaks maha istuda, keha kinnitada, pitsi võtta ja aru pidada. Isegi rasketel hetkedel juhatab Luts oma tegelased mõne kambri laua taha, kohvitassi või napsuklaasi juurde, perenaise küpsetiste lõhna sisse, paberossi tõmbama ja juttu puhuma, s.t olukorda pisut hubasemaks muutma, et oleks kergem elu raskusi kanda.8 Lutsu loomingu hubasust on maininud ka Kivirähk: „„Kevadesse“ ei armuta, „Kevade“ on nagu lähisugulane, kes on su kõrval alati olnud, nagu ema-isa, vend või õde. Ta on hubane ja hea, läbinisti oma, mistõttu sageli ei viitsita teda ka kuigi lähedalt uurida.“9

Ring saab täis, kui mõelda, et hubasus pole Kiviräha endagi loomingus sugugi võõras element. Lugegem, mida kirjutas tema seni viimase romaani „Maailma otsas“ kohta Kaupo Meiel: „„Maailma otsas“ räägib sellest, mis toimub paradiisis. Väikeste inimeste paradiis, kus inimesed on lihtsalt head, asub siinsamas meie kõrval ja, kui meil hästi on läinud, siis oleme ise seda teadmata osa tollest paradiisist, kus jagatakse tasuta kartuleid, ollakse teineteisele toeks, aetakse mõnusat loba ja võetakse peatäis viina. Kiluvõileivad, kodune hubane söögikoht Opossum, kus iga päev pakutakse ainult ühte toitu, vana ema ja temaga koos elav poeg „Sõrmuste isandat“ vaatamas ning selle üle arutlemas ja veel tohutult palju väikseid detaile, mis kuuluvad heade inimeste ellu, moodustavad otsekui ühe ideaalse päeva, mis vältab sajandeid.“10

3.

Äsjaste tsitaatide valguses jõuangi lõpuks „Köstri“ programmilise tuumani. Me oleme ehk harjunud pidama Andrus Kivirähka ennekõike humoorikaks, lõbusaks kirjanikuks, kuid seejuures on selge, et kui Ivan Orava lugusid saabki vaadelda kui lustlikku pühaduseteotust, siis „Köster“ on järjekordne Kiviräha tekst, mida kannab humoorika pealispinna all inimene olemise tuuma käsitlev tõsidus.

Tundub, et see tõsidus avaldas mõju ka publikule, kelle seast kostis vaid üksikuid naerupahvakuid. Ühesõnaga: köstri pihtimust läbib sügav dihhotoomia usuranguse ja elumõnu vahel. Kas kanda hinge eest hoolt või hing vabaks lasta? See iseenesest pole Kiviräha loomingu ja sõnavõttude kontekstis uudne küsimus. Kristluse institutsioone ja kombestikku on Kivirähk pilanud korduvalt, esitades sedakaudu ennast hedonistliku ateistina. Kuid võimalik, et Kivirähk pole varem religioosse tõsiduse ja elumõnu vahelist vastandust mänginud läbi sedavõrd metoodiliselt ja seejuures talle ebatüüpilise peenetundelisusega. Dihhotoomia ilmneb näidendis erisugustes sümbolites ja läbib erilaadseid elemente, see ei seisne ainult autori enda rõhutatud täiskasvanulikkuse ja lapsemeelsuse vahelises pinges.

Tõsiduse ja hubasuse vastandust sõnastatakse korduvalt meelelistes, tahkuse ja vedeluse-voolavuse metafoorides. Tõnissonilt konfiskeeritud lihakäntsakat ei tõsteta lauale juhuslikult, sest valida on kas protestantliku eetikaga kaasnev kombekas lihasuretamine või mõnusaid aistinguid tulvil lihalikkus – seda nii lihasöömise kui ka naisekeha ihalemise näol. Dihhotoomia imbub ka näidendis/lavastuses kasutatud kirjasõnasse: laua keskel trooniv piibel seatakse vastamisi lauanurgal vedelevate Tootsi indiaanilugudega, mida köster etenduse alguses kirub, aga lõpus kiidab.

Jah, köster on ise Kiviräha dihhotoomia kehastus. Temas võitlevad komberangus ja hubasus, kalkus ja soojus. Tekib vastuolu range kõne ja seda ümbritseva hubases hämaruses toa vahel ning mida kauem köster hubases valguses kõneleb, seda rohkem tundub valgus tema kõnet mõjutavat. Rääkimata lihast ja lauakappi peidetud kesvamärjukesest – hubase eluviisi sümbolitest –, mis lahjendavad karsket retoorikat, nii et tõsiduse tagant murrab välja kergendav kibedus, allasurutud tunnetest sündinud raev ning kaotatud hellus; vajadus mõnusa inimliku läheduse, ennekõike naiseliku helluse ja pehmuse järele.

„Elu pole nali, vaid tõsine asi,“ rehmab köster. Mäletatavasti pidas Burgose Jorge naeru, „irvitamise kunsti“ ohtlikuks, sest selle lubamine vähendaks jumalahirmu.11 Kivirähk aga seab usuharduse ja jumalakartuse vastu mitte ennekõike naeru, vaid muusika. Just muusika aitab Kivirähal jõuda oma nägemuse üleva tuumani. Köstri loo gradatsioon on ühelt poolt näidata, kuidas noore inimese plastiline hing peab ühiskondlike konventsioonide surve all kokku tõmbuma ning lapse kujutlused vanduma alla sotsiaalsete kokkulepete ja tabude korrale. Selle sümboliks saabki kuuriseina vastu purustatud viiul. Teisalt aga vabastab taasleitud igatsus kaotatud muusika järele köstri eraldatusest, millesse Luts oli ta määranud. Kui köster pole enam Arno Tali suhtes vaenulik, vaid samastub temaga, muutudes üheks hetkeks Arno Taliks, saab temast ühtlasi igaüks meist – inimene, kes peab arvestama, et tema lootused ei pruugi tegelikkuses ellu jääda, aga kes sellegipoolest on määratud lootusi kandma, sest need on osa tema olemusest.

Sellisest positsioonist tuleb aga välja veelgi põhjapanevam üldistus: köstri kurjus on vaid mask, ajaga tekkinud käitumuslik vaap. Kui köstris on peidus Arno Tali, nii et temagi on avatud tundlikkusele, õrnusele ja igatsustele, siis tähendab see ühtlasi, et tema kurjus on vaid kujutlus. Köstriks ei sünnita, vaid kujunetakse. Mis omakorda viib mõttele, et äkki polegi kurjus muud kui hinge kattumine tahke koorikuga, et mingit olemuslikku kurjust ei eksisteeri. Idee, mis pole võõras ka kristlikus mõtteloos.

1 Geter Gerlein, Laisk Andrus, kirjanik Kivirähk. Pärnu Postimees, 26. IV 2009.

2 Piret Viires, Eesti kirjandus ja postmodernism. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, lk 81.

3 Rein Taagepera, Ainsa lapse leiutajad. Postimees, 9. VIII 2012.

4 Oskar Luts, Suvi. Eesti Raamat, 1965, lk 95.

5 Oskar Luts, Sügis. Eesti Raamat, 1988, lk 276.

6 Samas, lk 14.

7 Vt raamat Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa. A. H. Tammsaare Muuseum, 2007, lk 41.

8 https://arhiiv.err.ee/vaata/kohustuslik-kirjandus-jan-kaus-ja-oskar-luts

9 Rein Veidemann, Andrus Kivirähk Lutsust. Postimees AK, 10. XI 2012.

10 Kaupo Meiel, Kadastik ja Kivirähk. Kirjandus ja ajakirjandus. Postimees, 28. VII 2013.

11 Vt Umberto Eco, Roosi nimi. Tlk Merike Pau. Eesti Raamat, 1997, lk 483.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar