Priit Põldroosi nimeline auhind – Lembit Peterson

Lea Tormis, žürii esinaine

Eesti Teatriliidu auhindade žüriid tegutsevad suveräänselt. Kogunevad aruteludeks-hääletamisteks eri ajal ja otsuseid omavahel ei kooskõlasta. Priit Põldroosi auhinna žürii pidas oma istungi esimesena, teiste žüriide nominente  polnukski meil võimalik teada saada, kuigi ehk tahtnuks. Aga nii sai selgeks, meediamanipulatsioonide ajastu kiuste, et praegu tõeliselt oluline ja vajalik on õhus. Ja tuntakse eri hindajate poolt üksteisest sõltumatult ära. Lembit Petersoni kauane, vaikselt olusid trotsival moel just vaimsetele väärtustele orienteeritud pedagoogi- ja teatritegevus (ning targa pereisa hoolivus) on kitsamas kultuuriringis varemgi tuntud ja hinnatud olnud. 

Kuid suuremat avalikku tähelepanu ja tunnustust leidnud siiski harva. Vaikne sisenduslik kõne polegi ehk tahtnud tänapäeval paratamatu (?) reklaamilärmakusega võistelda. Tänavusel teatripäeval esialgu ootamatultki „ühte väravasse läinud” mitme žürii tunnustus ühe teatripere loomingule tegi jõuliselt ilmsiks, kuivõrd me sisimas siiski igatseme pühendumuse, süvenemise, ülevuse järele. Isegi siis, kui püüame seda eneseiroonia või  küünilise hoiakuga varjata. Loodetavasti kinnitas see teadmine paljude usku teatrikunsti võimetesse ja võimalustesse.

Ühtlasi ka oskust ebakindlatelgi aegadel tähtsat ja tühist teineteisest eristada. Tänavuste auhindade õiglase „ühekülgsuse” äratundmisrõõm ei välista tahtmist Põldroosi žürii teisi väärikaid nominente esile tõsta. Ka seekord jõudsime otsusele, et varem selle auhinna saanuid me korduvalt kõne alla  ei võta. (Vähemalt esialgu.) Kuigi Lilian Velleranna põhjaliku hoolega koostatud huvitav kogumik Mikk Mikiverist oma haardeulatuselt seda igati väärinus. Nagu ka Merle Karusoo eestlaste elulugusid teatritekstidesse koondav raamat ning kogu ta pikaaegne töö sotsioloogilise teatrisuuna viljelemisel ja mõtestamisel. Või ka Kalju Orro pühendumus teatri jäädvustamisel ja pedagoogitöös. Priit Põldroosi žürii statuut on eriti avar. 

Korduvalt jääb nominentide hulka loovisikuid, kes selle auhinna ammu ära teeninud. Nagu Ülo Tonts, kes viljaka kirjandusuurimise kõrval on pühendunud ka teatrikriitikale ja -ajaloole (tema teatriartiklite kogumiku käsikiri ootab praegu teatriliidu kirjastuses ilmumisjärge). Suhteliselt noorematest lisandusid tänavuste nominentide hulka teatrile oluliste erialade mitmekülgselt võimekad õpetajad: Anne Türnpu, Maret Mursa, Toomas Lunge. 

Kuna Priit Põldroosi auhind hõlmab nii teatriloo uurimist, teatriraamatute kirjutamist kui ka pikaaegset tulemuslikku pedagoogitööd (mõlemad aspektid võivad ühes inimeses ka kattuda, aga harva), seisab žürii pidevalt dilemma ees. Meile esitatakse alati väärt kandidaate mõlemalt alalt. Kuid valik, kumba tegevussuunda auhindamisel eelistada, on vastuolulisem kui teistel, kitsamalt piiritletud statuudiga žüriidel. Kahtlemata on teatritegija  või teatriõpetaja amet atraktiivsem ja avalikkuses nähtavam elukutse kui nende loomingujäädvustaja, arhiivides-muuseumides ja oma töölaua taga pikki aastaid uurimustele keskendunud teatriloolase elukutse. Seda enam ja selle pärast kordab meie žürii taas, majanduskehvale ajahetkele vaatamata, Eesti Teatriliidu juhatusele oma möödunud aasta ettepanekut (Sirp 28. II 2008).

Palume luua veel ühe auhinna, mis tõstaks eraldi esile teatrit ja teatritegelasi jäädvustavaid inimesi, kes austavad-armastavad teatrit samamoodi  kui tegijad ise. Seega – projektiajastul üha defitsiitsemaks muutunud süvenevat ja järjepidevat teatri(loo) uurimist ja vastavaid raamatuid. See võiks olla näiteks Karin Kase nimeline teatriauhind, mille väljasõelumise au ja kohustus võiks jääda Põldroosi auhinna žürii vastutusrikkaks ülesandeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht