Poliitilised fekaalid botaanikaias

Jaak Allik

Rõve sotsiaalne satiir omaaegse legendaarse EÜE teemal „Noorte Hääl”: ühetähenduslike eesnimedega (Indrek, Edgar, Mart, Siim ja Andrus) kamp müüb malevataidluskavas passe, lindistab, laseb püssi ja lubab Eesti teha maailma rikkaimaks riigiks. AARE PUUS

Poliitilise teatri järele igatsejaile (ja selle puudumise üle kurtjaile) valmistas sellesuvise rõõmu Tartu Üliõpilasteater, kus toodi lavale tõeliselt räige ja sõna otseses mõttes rõve sotsiaalne satiir omaaegse legendaarse EÜE teemal. Enamik lavalt kostvast tekstist ja laulusõnadest on sellised, mida Sirbis  eriti tsiteerida ei taha või kui, siis kujul: „Valged sukad, roosa m…., v… vahel s…junn”  nagu kõlab etendust refräänina läbiv lauluke. Kuna ka tegevuslikult toimub laval lisaks võimsale ja otse n….ks kutsutavale kopulatsioonile ka korduv ning mõnuga teostatav koprofaaglus ehk s….söömine, sunnib kogu esitus otsima meile pakutava sügavamat tähendust, sest  kirjeldatud jõledus leiab aset ju selle suve kauneimal vabaõhulaval – keset lilleõites Tartu botaanikaaeda – ning  tegijaiks pole mitte paadialused, vaid eesti intelligentsi homne päev, lavastajaks üliõpilasteatri kauaaegne „isa” Kalev Kudu ja autor viimaste aastate pärjatuim dramaturg Mart Kivastik.

Asja  paremaks mõistmiseks oleks vaja muidugi teada näidendi „Noorte Hääl” sünnilugu. Maleva-ainelise näitemängu kirjutas Kivastik möödunud aastal Munamäele kavandatud vabaõhulavastuse tarvis (R.A.A.A.M.). Valminud käsikirjale panid „malevaveteranid” pahaks nende nooruspäevade ebaõiget ja roppu kujutamist ning nii jäeti Kivastiku tekst kõrvale ja Munamäel lavastas Andrus Vaarik hoopis Lauri Vahtre kirjutatud „EÜE-muna”, millele kriitika heitis üsna üksmeelselt ette kunstilist küündimatust.  Kivastik aga ei jätnud jonni, täiendas oma käsikirja proloogi ja epiloogiga, kus kujutab ja mõnitab näidendi „keelajaid”, ning leidis tänastes üliõpilastes oma tekstile ka teovalmis sooritajad. Esialgse näidendi  suhteliselt leebe huumor on aja mõjutusel ja Kudu tõlgenduses aga muutunud äärmuslikuks satiiriks tänase Eesti äri- ja poliiteliidi, endiste eüekate  pihta. Mõnevõrra armulisem ollakse seejuures malevlaste esimese põlvkonna vastu: Vanaema  (Anneli Ojaste) ja Vanaisa (Martin Liira)  kujutatakse oma kepirohke ja ropusuise nooruse järgi nostalgitsevate süütute vanainimestena. Ema Inna (Roland Kivitare) ja Isa Raimo (Lennart Peep) ehk 80ndate aastate malevajuhid peavad aga tunnistama, et neil pole Staabis mööda saadetud nooruspäevist isegi midagi mäletada, sest „tagasi tuua seda, mida pole olnud, ei saa”. Kuna just see on ka Kivastiku ja Kudu enese malevapõlvkond, ei saa  autoreile ju ette heita „valesti” mäletamist ning küllap on siis neile hinge jäänud just malevaelu võlts klantspool, mille iseloomustamiseks on kavalehel ära toodud ka EÜE 83  ametlikud põhiüritused („Nõukogude  armee poolt Kurski kaarel saavutatud võidu nädal”, „solidaarsusnädal kolonialismi ja rassismi vastu võitlevate maadega” jms).

Lingina tolleaegsest silmakirjalikkusest  tänastesse valedesse näidatakse  malevakokkutuleku taidluskava, kus õiendab üsna ühetähenduslike eesnimedega (Indrek, Edgar, Mart, Siim ja Andrus) kambake passe müües, lindistades, püssi lastes ja Eestit maailma rikkaimaks riigiks teha lubades. Selles stseenis kulmineerub autorite põlgus malevapomodena endale tol ajal  eduka stardipositsiooni kindlustanud meie tänase Eesti peoperemeeste  vastu. Pärast seda, kui nad on raevukalt süüdistanud näitekirjanik Kiva (Siim Tarmo Teekivi) oma nooruspäevade laimamises, sest „s….a me ju ei söönud”, laseb lavastaja epiloogis härrasmeestele serveerida fekaale lausa kulbiga ja peldikupotist ning lõpetab etenduse nende nautleva matsutamisega.

Kunstiliselt teostuselt on lavastus, nagu isetegevuslaste looming ikka,  üsnagi ebaühtlane, sest mitte kõigile harrastajaile pole jumal võrdselt näitlejaannet jaganud. Kui aga kõrvutada nähtut möödunud aastal Munamäel pakutud keskealiste proffnäitlejate pingutustega, on seekordsed „malevlased” siiski hoopis usutavamad ning ka nende sõnum loetavam.  Iseasi on muidugi see, et nüüd juba kahel aastal on  EÜE-d teatrilaval näidatud vaid mõnitavalt. Jääb loota, et see Eesti  noorsoo elus paarikümne aasta jooksul  nii olulist osa  mänginud fenomen leiaks kunstis kajastamist ka oma tõsisema, probleemsema ja kahtlemata ka hoopis positiivsema küljega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming