Polemise talumatu kergus

Lootust meile ei anta, vendi ei leita, ahistus jääb hinge pakitsema.

ELE PAJULA

Teatri NO99 „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper, helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Marika Vaarik, Eva Klemets, Rea Lest, Jörgen Liik ja Raivo E. Tamm. Esietendus 13. XI 2014 teatris NO99.

Meil on pilt. Ilus pilt. Pilt imekaunist vastsündinud Aphroditest, kes kohtub perekond Madalalaubalistega omas mahlas. Meil on külm (veidi ennatlik järeldus) kangelanna ja rivist täitsa välja viidud perekond. Mis nüüd siis edasi?

Ilmselgelt on meid antud kunstniku meelevalda – ta tundlik aistinguilm ärgitab tegema eriti visuaalselt kaugeleulatuvaid järeldusi. Miskipärast tundus mulle, et laval nähtavast hõngus ka kergendustunnet (või lähen selle hinnanguga juba liiga kaugele?), et lõpuks ei peagi kellegi teise lavastusvisiooniga haakuma, vaid saab teha ise, täpselt nii nagu kunstnik-lavastaja-ise tahab. Nagu nägemus tuli. Nii on laval need tumerohelised toonid, mis imeliselt klapivad kangelanna voogavate juukselainetega. Need juuksed, mis omakorda sulanduvad kaunilt lahmakasse nahkdiivanisse, mis jällegi haakub põrandakattega, mis jällegi kõnetab kasutatud puitu ja nõnda veel ja edasi. Roheline sobib ju punapeadele! Sellise poolteadliku sobimise, klapi lülitab Semper vaatajasse, seda ta võimaldab ja lubab.

Suure maalritöö lõpuks on loodud maailm, kus kõik näeb täitsa hea välja, aga mille oma tunne(tus) headuse poolegi ei küünita. Ei usu ma, et keegi sealt lähebki midagi „hingele head“ otsima, aga mainitud toonidevaheline haakuvus esindab suurimat harmooniat laval omavahelistesse suhetesse astuvate elementide seas. Inimesed igatahes üksteiseni ei jõua. Asjad vahest veel (tool istumise alla, padi pea alla), toetuspunkte kangelannale küll pakutakse, aga sedagi välispidise üsna toore töötluse läbi.

Maailm on lausa pinges suhtesärinast, mis ragiseb kangelanna ümber. Ollakse hästi intensiivsed, eriti kangelanna suunas, aga ka üksteise pihta. „Mina“ on oluline. Eriti oluline on ta selleks, et seda „Mina“ püüdlikult kangelannale ohvrianniks pakkuda. Andamiks, mida kellelegi vaja ei lähe. Kangelanna ise aga vägagi intensiivselt ei ole. Nii keskendunult süvitsi mitte olles toob ta olematuse olemisse – polemiseks. Antakse mõistatada (aga mitte mõista!), kui palju on selles vaikivas alasti kehas tegelikult peidus. Võbelevad mõtted? Tugevad tunded? Mõistlik meel? Seda peab lugema ta silmist. Palju on möödaolekuid ja -rääkimisi. Ja ometigi on kuidagi kõik ükskõik.

Laval on kuidagi määratlematult ükskõik. Asi ei ole ei rollides ega näitlejameisterlikkuses, ei stseenide dünaamikas ega ka mitte vaikuses. Ehk peegeldub lavale lihtsalt publiku paratamatu ükskõiksus? On see nõnda mõeldud või peavad tegijad sellega jooksvalt leppima – nende valitud teatrimehaanika tingib selle, et tehtu jääb paljudele vaatajatele lukustatuks. Heili Sibritsa arvustus „Alasti Ene-Liis Semper“ (Postimees 10. XII 2014) tundub erandlik: tema valgustus kiirgab läbi ta tervisliku konditsiooni ja lubab tal näha lukuaugust sisse. Mina kuulsin aga urinat ja irooniat etendusejärgses garderoobijärjekorras ja nii mõnegi kohvitassi või veiniklaasi taga.

Urin kasvab välja ükskõiksuse ja ootuste kohtumispunktist – rahulolematusest. Oodati midagi, mida ilmselt isegi teada ei või, öelda ei oska, mõelda ei taha. Nähti aga ükskõik kui kaunilt serveerituna lihtsalt seda, mida teame, mida ütleme, kuidas on. See tavapärasest märkamisest väljumiseks vajalik tõuge oleks pidanud tulema lavastusest, aga need tõuked jäid kas liiga peenekoeliseks muu raju kõrval või olid liiga spetsiifilised, et saalitäit korraga muuta, järgmisele tasandile viia. Hästi haakuv helikunst teeb selle nimel küll suuri samme, aga ilmselt lülitub see kas liiga hilja sisse või ei ole sellel võimalik lavastust siiski sel viisil tõugata, et inimesed saaksid sisse pugeda. Nii tahab lavastus aga jääda hermeetiliselt suletuks, eneseküllaseks. Publikut justkui polegi vaja. Mis nüüd siis edasi?

Isegi läbimurde saavutanud ei ole tingimata õnnega koos, võimalik, et neil on keerulisemgi edasi navigeerida. Lootust meile ei anta, vendi ei leita. Ahistus jääb hinge pakitsema. Naiivne oleks olnud loota midagi suurt ja heroilist, aga vahest leiab lohutust sellest, et lavastus kõneles. Et said kaasa kõndida mööda teed, kaugusse, alasti, verine kilekott näpu otsas? Nüüd siis edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming