Pole olemas parimaid ega halvimaid näitlejaid

Jaak Allik, 2009. aasta sõnalavastuste žürii esimees

Teatripreemiate kommentaaris soovitakse kindlasti lugeda põhjendusi, miks auhind määrati just sellele lavastusele või näitlejale ja mitte mõnele teisele, kes lugejale rohkem meeldib. Või selgitusi, millised olid žürii kriteeriumid otsuste langetamisel. Kahjuks ei saa ma neid anda, sest auhinnad määrati  hääletuse teel ja nii mõneski kategoorias olid nominendid nii võrdsed, et vaid mõne molekuli teisiti liikumine kas või ühe žüriiliikme peas oleks lõppotsuse teistsuguseks kujundanud. Žüriil puudusid ka läbiarutatud ja „kinnitatud” kriteeriumid kunstinähtuste hindamiseks ning kuigi räägiti, vaieldi ja püüti isegi üksteist veenda, langetas iga inimene oma otsuse ikkagi lähtuvalt omaenese teatrikogemusest, maitse-eelistustest ja loodame, et ka  teatrisilma professionaalsusest. Seega langeb suurim vastutus meie töö tulemuse eest žürii kokku pannud teatriliidu juhatusele, kelle kohuseks on tagada koosseisu asjatundlikkus, eriarvamuste paljusus ning nende kallutamatus teatava teatrisuuna, põlvkonna vms poole. Just žürii kui sellise erapooletus ja autoriteetsus peaks andma autoriteedi ka nende määratud auhindadele. Kuivõrd see käeoleval juhul nii oli, selle üle pole muidugi pädev otsustama  žürii esimees.

Küll tahan aga kohe juhtida tähelepanu sellele, et parima lavastuse auhinna määras teatriliidu juhatus, mis ei koosne mitte kriitikutest, vaid teatrialade praktikutest. Juhatus ei teadnud sõnalavastuste žürii valikust ja võtsin seal sõna viimasena, kui minu hääl enam kujunenud otsust ei mõjutanud. See, et parima lavastuse auhind ja meie žürii antud lavastajapreemia langesid kokku, viitab  üsna selgelt Elmo Nüganeni lavastuse „Meie, kangelased” erilisele kohale möödunud aasta teatripildis. Selles töös on ühendatud põnev ja väga keeruline kirjanduslik alusmaterjal, hämmastav visuaalne pilt (Vladimir Anšon ja Reet Aus) ning terve hulk imelisi näitlejasaavutusi (auhindadele nomineerusid neist Andrus Vaarik, Anu Lamp ja Helene Vannari, kuid lisada võiks ka paljud teised selle lavaloo kangelased). Jean-Luc Lagarce’i näidend, mis põhineb  Franz Kafka päevikuil, ei anna lugemisel just eriti selget ettekujutust arusaadavast ja meid täna kõnetavast lavaloost.

Seda vaimustavam on Elmo Nüganeni oskus see tekst struktureerida, põnevusega jälgitavaks teha ning igale tegelasele oma selge elulugu ning kaasaelatav tundemaailm anda. Ja nii muutub Saksamaa väikelinnakestes Esimese maailmasõja päevil ekslev juudi rändtrupp järsku meie tänase Eesti provintsiteatrite, aga ka üldse n-ö elule  jalgu jäänud „teise Eesti” inimeste võrdkujuks. Sünnib lavastus, mis nii liigutab kui paneb mõtlema ning jääb ka detailides kauaks emotsionaalsesse mällu. Teist aastat välja antud lavastuse preemia on teatriliidu juhatus tõepoolest tituleerinud „aasta parima lavastuse auhinnaks”. Mis puutub aga näitlejate preemiatesse, siis lugesin teatripeojärgsest Delfist kohkumusega, mida olid arvanud ja kuidas ennast tundnud „Eesti  parim naisnäitleja” ja „Eesti parim meesnäitleja”. Esmaspäevane Eesti Päevaleht pealkirjastas koguni minuga tehtud intervjuu „Jaak Allik: parim näitleja valiti vaidlustes”, kuigi midagi säärast ma öelnud pole. Selline tiitel ja isegi kahtlustus, nagu pürgiks žürii seda määrama, on küll puhas mõttetus või väärarusaam. Küllap võib Gerd Kanter olla Eesti parim kettaheitja, sest ta heidab tõesti kõige kaugemale, kuid isegi Andrus Veerpalu saab olla parim  vaid teatud distantsil ning ühe võistluse raames. Seda enam pole kunstis võimalik parimat välja selgitada, ja seda isegi ühe lavastuse ulatuses, mis siis tervest riigist või aastast rääkida.

Auhinnad, mida sõnalavastuste žürii välja annab, kannavad statuudikohaselt nimetust „mees- ja naispeaosa ning mees- ja naiskõrvalosa auhind”. Juba seegi viitab, et rääkida, nagu oleks näiteks meespeaosatäitja „parem” näitleja kui meeskõrvalosatäitja, on asjatundmatu.  Kuid asi pole ainult selles. Minu sügava veendumuse kohaselt on kunstis mingite võrdlustabelite või pingeridade koostamine põhimõtteliselt vastunäidustatud, sest puuduvad vähimadki objektiivsed näitajad nende põhjendamiseks. Halb pole kunstis „halb” mitte kellegi teise „paremaga” võrreldes, vaid ikkagi ennekõike võrdluses materjalis peitunud võimalustega või ebaõnnestumine tegijate püstitatud eesmärke silmas pidades. Ja ometi korraldatakse  konkursse ja selgitatakse „võitjaid” kõigis kunstižanrites ja paljudes riikides. See pole ainult „harjumuse jõud”, vaid peegeldab ka igas tegijas istuvat loomulikku vajadust tunnustatud saada. Kui aga (erinevalt spordist) objektiivsed hinnangukriteeriumid puuduvad, paneb see kõikvõimalikele hindajaile eriti suure vastutuse olla delikaatne ning lugupidav kõigi loomeprotsessis osalejate suhtes, aga ka väga enesekriitiline oma hinnangute väljakäimisel  ja põhjendamisel. Vastasel korral võib „hindamisega” ja ühe tegija pärgamisega tahtmatult solvata kümneid mitte vähem andekaid ja tublisid kunstimeistreid.

Julgen väita, et auhindade määramisel ega ka nominentide leidmisel ei pretendeerinud seekordne žürii absoluutsete pingeridade kujundamisele. Kindel oli vaid matemaatiline kriteerium: nominentide hulka sattumisel tuli saavutada poole, auhinna saamiseks aga enam  kui poole žüriiliikmete toetus (viis häält kaheksast). Auhinnata oli võimalik vaid ühte lavastajat kuuekümne kaheksast seda tööd möödunud aastal sõnateatris teinust ning nelja näitlejat umbes veerand tuhande hulgast. Vaatluse all olid konkreetsed osatäitmised ja lavastused, mitte aasta looming tervikuna, nii et kui mõne laureaadi puhul (Elmo Nüganen, Ülle Lichtfeldt, Mirtel Pohla) on hindamist leidnud mitu tööd, tähendab see, et need tööd  on ka omaette esiletõstmist väärt. Mõne töö nimetamata jätmine tähendab seega samuti hinnangut. Žürii ei võtnud arvesse asjaolu, kas see või teine inimene on /ei ole juba sellise auhinna saanud või kas ühele või teisele teatrile/lavastusele läheb /ei lähe liiga palju preemiaid. Seejuures ei tea me keegi, millest kolleeg oma hääle andmisel just täpselt lähtus, nii et näiteks Ago Andersoni auhinna üleandmisel kostnud rõõmsas hüüatuses „Lõpuks  ometi!” võis ka omajagu tõtt olla, sest eelmisel aastal jäi ta osatäitmise eest lavastuses „Janu” meespeaosa auhinnast tõepoolest üsna napilt ilma. Ka Ülle Lihctfeldt on oma tasemelt juba aastaid tunnustust väärt, paraku on tal tulnud tihtipeale töötada mitte kõige parema kirjandusliku materjaliga või ka teda pigem ärakasutavate kui abistavate lavastajatega. Sel aastal kinkis teatrijumal korraga nii erinevad autorid kui Genet’ ja Leskovi, mis andis näitlejannale  võimaluse ka eriliselt särada talle natuurilt omasel traagika ja farsi piirimaal. Meie žüriile polnud teada Ants Lauteri nimelise auhinna andmine Priit Võigemastile ja Mirtel Pohlale, seetõttu tuli viimase topeltpärgamine meilegi üllatusena. Tundub, et talle naiskõrvalosa auhinna andmisel oli kaalukeeleks „Virgina Woolfis” tavaliselt nagu „neljandaks” jääva Honey (Kullakese) rolli huvi ja pinevusega jälgitavaks mängimine erakordselt  tugevate lavapartnerite kõrval, millest oli žürii aruteludel ka korduvalt juttu.

Andrus Vaariku üksinda esiletõstmine „Meie, kangelaste” suurepärasest ansamblist pole muidugi „aus”. Küllap oli selles ka žürii rõõmu Vaariku tagasipöördumise üle oma päris liistude (s.t hea teatri) juurde. Mina andsin talle oma hääle igatahes selle kolme minuti pärast, mil Vaarik pani teatrisaali haudvaikuses kuulama sotsiaaltagatistest ilma jäänud näitleja monoloogi. Huvitavaid lavakujundusi oli sel aastal  palju. Lisaks nomineerituile tahan kindlasti ära märkida ka Ann Lumiste töö „Augustikuu teemaja” Varbuse maanteemuuseumis ja Pille Jänese kujunduse lavastusele „Tuult tiibadesse” Hüüru mõisas. Žüriil, kus enamus ennast lavakujunduse hindamisel eriti kindlalt ei tunne, oli valiku tegemine väga tugevate kandidaatide vahel raske. Eelistasime kõige napimat ja rafineeritumat Ervin Õunapuu „Toatüdrukute” kujundust Rakvere endises pangasaalis ilmselt  seetõttu, et see tundus olevat vägagi suures ulatuses määrav lavastuse üldise stiili ja atmosfääri loomisel. Eriauhind läks juba teist aastat järjest kutseliste ja harrastusnäitlejate ühistööle. Kindlasti pole see printsiip, lihtsalt Ontika mõisapargis mängitud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” lavastus tundus meile möödunud suve ühe kõige huvitavama teatrielamusena ning Eili Neuhausi ja Urmas Lennuki julge lähenemine  klassikale igati ennast õigustanuna. Sellest lavastusest oli lisaks Ülle Lichtfeldti peaosale nominentide hulgas ka vapustavalt suursuguse Ema/Ingli kõrvalosaga Ines Aru ja muidugi lummasid žüriid ka teater Tuuleveski ja Kunda koor. Kuuldavasti on publikul õnneks võimalik eeloleval suvel meie otsuse õigsust kontrollida. Sõnalavastuste žüriil oli seekord anda ka üks Kristallkingake. Selle Kristo Viidingule määramisel  tundsime, et oleme nagu pisut hilinenud, sest üsna kindlalt võib seda noormeest peagi juba „täiskasvanute” klassi nominentide hulgas näha. Kogu teatriaastat hinnates paistis silma nn autoriteatri pealetung.

Veerand uuslavastustest oli valminud proovide käigus sündinud tekstide alusel. Auhindade jaotamisel tegi tugeval kirjanduslikul materjalil püsiv teater küll „autoriteatrile” ära, kuid lisaks Tiit Ojasoole  ja Ene-Liis Semperile („Kuidas seletada pilte surnud jänesele?”) tuleb kindlasti tunnustada ka Priit Võigemasti („Hecuba pärast”), Uku Uusbergi („Pea vahetus”), Üllar Saaremäe („Elu ja kuidas sellega toime tulla”) ja Lauri Lagle („Sinul on meretäis hirmu”) huvitavaid saavutusi sellel teel. Silma torkas klassikalavastuste erakordne vähesus ning varasematel aastatel üsna populaarse vene klassika ja tänapäeva vene dramaturgia  peaaegu täielik puudumine eestikeelses repertuaaris. Kõige rõõmustavam on aga see, et meie teatripilt pole sugugi Tallinna-keskne. Nomineeritud lavastusi ja auhindu jagus Endlasse ja Rakveresse. Huvitavaid osatäitmisi leidus Vanemuises ja Kuressaare linnateatris. Hoida kõikjal toimuval silm peal on viimastel aastatel olnud draamažürii peamine prioriteet. Tahaks seda soovida ka tegutsema hakanud uuele  žürii koosseisule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht