Pisikesed jalad tatsavad kaugele

Siret Paju

Rootsi laste- ja noorteteatri festival Londonis 11. – 29.  X 2006.  

Suzanne Osten –vastuoluline ja ääretult mõjukas tegelane Rootsi lasteteatris.

 

Suzanne Osteni lavastus “Tüdruk, ema ja prügi” emast, kes on haige.

 

“Kassi teekond”:  Teeeeereeee

laaaaapseeeed. Miiiiinuuu niiiiimmiii ooon… halloo, siin, jaaa… 3x netifoto

 

 

1. stseen

Pime lava. Selge ja puhas tenorihääl kuulutab.

 

Hääl Kaugusest: Pärastlõuna millalgi 2005. aasta lõpupoole, Rootsi saatkond Londonis. Kultuuriatašee Karin Altenberg koputab suursaadiku hr Staffan Carissoni uksele.

Valgus.

Hr Carisson: Sisse.

Pr Altenberg: Tead Staffan, mul on mõte.

Hr Carisson: Noh, sa tead, et minule sinu mõtted ikka meeldivad.

Pr Altenberg: 2007. aasta on meil armsal kodumaal noorte kultuuri aasta.

Hr Carisson:  Javisst. Nõnda on, nõnda on.

Pr Altenberg: Leif…

Hääl Kaugusest: Leif Pagrotsky, Rootsi haridus- ja kultuuriminister.

Pr Altenberg: …rõhutab alati, et meie kultuuripoliitikat peab iseloomustama inklusiivne professionalism ja uudishimu.

Hr Carisson: Nii…

Pr Altenberg:  Ja et kui suudame armsal kodumaal luua ühiskonna, kus lapsed ja noored suudavad leida ja arendada oma loovust juba varajasest east, võimaldame üldsusele igati laiema ja elavama diskussiooni.

Hr Carisson: Räägi, mis sul mõttes.

Pr Altenberg: Teeme laste- ja noorteteatri festivali! Pealkirjaks paneme, oota, see peab olema midagi inglise keeles, hmm, jah – “Small Feet Go Far”. Teeme selle 2006. aasta lõpus ja nõnda saab see olema justkui eelhäälestuseks noorte kultuuri aastale. See oleks hea võimalus luua platvorm, kus saaksid tulla kokku nii Rootsi kui Briti teatripraktikud ja -teoreetikud. Me võiksime… tuua kohale Unga Riksi, midagi Teater Barbaralt, Mats Kjelbye. Suzanne Osteni!

Hääl Kaugusest:  Suzanne Osten – kuidas teda kirjeldada? Vastuoluline ja ääretult mõjukas tegelane Rootsi lasteteatris. Käsitleb oma töös tõsiseid teemasid: üksildus, abielulahutus, vaimuhaigus, seksuaalsus, surm. Ta teeb seda huumori ja draama kaudu ning tema lavastused pakuvad mõtlemisainet nii täiskasvanutele kui lastele. Aga Suzanne juurde jõuame veidi hiljem.

Pr Altenberg: Ja ärme piirdu draama, nuku- ja füüsilise teatriga! Teeme filmiprogrammi, romaanide, juttude ja näidendite lugemisi. Kutsume Briti ja Rootsi kirjanikke debattidele… Me saame ju koostööd teha Rootsi instituudiga, Rootsi filmiinstituudiga, Arts Counciliga…

Hr Carisson: Mycket bra! Ja ma arvan, et Ikea ja H&Mi võtame kah kampa. Javisst!

 

 

2. stseen

Hääl Kaugusest: Mõeldud, tehtud. Juba hakkasidki käed ja jalad kibedasti toimetama festivali elluviimise nimel. Seniks aga, kuni tegijad toimetavad, tahaksin teada, et kui keegi ütleb teile “Rootsi lastekirjandus”, mis teile pähe tuleb. Astrid Lindgren? Pipi Pikksukk? Mis meid temas paelub? Tema vallatud patsid? Segasumma suvila? Võib-olla tõesti, kuid arvatavasti on meile, nii suurtele kui väikestele lugejatele põnev just see, et Pipile pole justkui miski tabu ning raamatust jääb mulje, et ükski teema pole lastele liiga keeruline. Lindgren oli Rootsi lastekirjanduses mitmes mõttes teerajaja. Tema ning mitmed kaasmõtlejad viisid Rootsi lastekirjanduse didaktilisusest tegelike ja eluliste teemade arutlemiseni. Kui raamat 1945. aastal ilmus, arvasid paljud, et tegemist on vastuolulise raamatuga, mis pakub noorsoole negatiivset eeskuju.

 

 

3. stseen

Taustal mõnede inimeste vestlus.

Hääl Kaugusest sosinal.

 

Hääl Kaugusest: 14. oktoober 2006. Oleme Londoni lasteteatris Unicorn, kus käimas diskussioon teemal “Tabud lasteteatris”. Osalejateks Philip Pullman, oxfordliku olemisega härrasmees; kurikuulus Suzanne Osten ning Henning Mankell, kes tegelikult on rohkem tuntud krimikirjanikuna, kuid on öökapisahtlisse ka mitmeid lastelugusid visandanud.

Henning: /…/ Aga mis üldsegi on tõde? Mis iganes see ka ei oleks, tahame me täiskasvanutena lapsi selle eest ikka kaitsta.

Suzanne: Minu arvates ümbritseb lasteteatrit kolm tabu. Esiteks loomingulised tabud: seks, paranoiad, vägivald. Meediast näevad lapsed nende teemade kajastusi kogu aeg, kuid teatris neid ei käsitleta ja põhjuseks tuuakse, et tahame oma lapsi kaitsta. Teine tabu on tõde. Eri vanuses lapsed tahavad avastada tõde erinevate elu aspektide kohta, alates Jõuluvana eksisteerimisest seksuaalsuse avastamiseni. Aga lapsevanemad ja teatripraktikud ei taha neid selles aidata. Kolmas tabu on võim. Me tahame kontrollida seda, mida lapsed maailma kohta teavad ja meil on see võim. Me ei taha, et lapsed teavad enesetapust, sõjast ja vägivallast. Aga kuulge, tänapäeva ühiskonnas on see võimatu, et lapsed nendel teemadel võhikud oleksid.

Philip: Kui mina millestki aru saada tahan, vaatan ikka sõnaraamatusse. Chambersi sõnaraamat seletab tabu kui miskit, mis on keelatud, sest on püha või räpane (!). Oxfordi sõnaraamat seletab seda kui miskit, mis on püha või neetud. Järelikult on tabu midagi, mis kas rüvetab meid või mida meie rüvetame.

 /…/ Me elame ühiskonnas, mis on igati multi. Multikultuursus, multietnilisus, multimeedia… Kuna nii Inglise kui kindlasti ka Rootsi ühiskonnas on esindatud nõnda mitmed väärtushinnangud, on järelikult ka tabud väga erinevad. Ja me peame neid arvestama, sest vastasel juhul tekivad ühiskonnas paratamatud ja ääretult teravad vastuolud.

 /…/ Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et tabud on äärmiselt olulised ning neid tuleks respekteerida.

Küsija publikust: Kui lavastatakse tükke, mis räägivad ausalt ja naljakalt seitsmeaastastele nokudest ja tussudest…

Hääl Kaugusest: Lavastus “Snopp ja Snippa”, Unga Riksi teater, lavastaja Lars Melin, mängisid Ola Björkman ja Johanna Skobe.

Küsija publikust: …lapsevanemad aga ei taha oma lapsi sellist etendust vaatama viia, mida siis teha saab? Kuidas sellised lavastused sihtgrupini jõuavad?

Suzanne: Tänapäeval on kool ainuke demokraatlik koht. Kõik on seal kohal, hoolimata iseenda ja oma perekonna huvidest, etnilisest taustast või majanduslikust olukorrast. Koolid on kohad, millel on suur potentsiaal aidata noori mõista nii neid ümbritsevat kui nende endi sisemist maailma.

Philip: Jah, kuid koolide puhul on samuti mitmed probleemid. Inglise teatrid on püüdnud luua kontakte koolidega ja ükskõik kui atraktiivseks etenduste külastamist õpetajatele ka ei tehta, nad ikka ei tule. Üks peamisi põhjusi on see, et haridussüsteemis on väga palju eri kvoote. Pedantse täpsusega arvestatud tundide jooksul peab läbima teatud leheküljed õpikus, et lapsed semestri lõpus eksamitel hakkama saaksid. Seetõttu polegi koolidel võimalik õpilastele teatrikülastusi isegi pikalt ette planeerida.

Hääl Kaugusest: Debatil arutleti kiivalt veel mitmete probleemsete teemade üle. Kui kaugele tohib lasteteatris minna? Kus on piir laste- ja täiskasvanute teatri vahel? Milline on tõde, mida lapsed teadma peaksid? Kas ja kui oluline on häbitunne?

Moderaator: Tänaseks siis lõpetame. Suured tänud esinejatele ja publikulegi, kes meie kõigi rõõmuks debatil aktiivselt osalesid. Loodame teid kõiki veel mitmetel festivali üritustel kohata. Aitäh.

Hääl Kaugusest: Härra Pullman, mul on siin teie näidend “His Dark Materials”. Kas tohiks teie autogrammi paluda?

Philip: Aga loomulikult. Kuidas on teie nimi?

Hääl Kaugusest: Hääl Kaugusest.

Philip: (kirjutab) Häälele Kaugusest, parimate soovidega Philip Pullman.

4. stseen

Tütar: Emme, mis selle näidendi nimi oli?

Ema:  “Tüdruk, ema ja prügi”

Hääl Kaugusest: Teatris Unicorn. Lavastanud Suzanne Osten, mängisid Anna Takanen, Kajsa Reingart, Tobias Theorell ja Andreas Kundler.

Ema: Kuidas sulle meeldis?

Tütar: Ma’i tea, naljakas oli vahepeal.

Ema: Naljakas?

Tütar: Nojah, kui see tüdruk pidi kõikidele asjadele toas nimesilte külge kleepima ja kui need kollid selle emaga igasuguseid trikke tegid.

Ema: See ema oli haige.

Tütar: Haige? Sellepärast ta tegigi igasuguseid imelikke asju?

Ema: Jah, see näidendi ema oli vaimuhaige. Nagu tädi Selma. Mäletad, kui me käisime teda haiglas vaatamas?

Tütar: Mäletan. Seal haiglas oli päris hirmus. Paha lõhn ja inimesed käitusid kummaliselt.

Ema: Võib-olla sellepärast see näidendi ema ei tahtnudki terveks saada. Ta ei tahtnud sinna paha lõhnaga haiglasse minna.

Tütar: Kui ta ema oleks haiglasse läinud, siis mis tüdrukust oleks saanud?

Ema: Ma ei tea. Ma arvan, et see ema tegelikult armastas oma tütart ja ei tahtnud teda üksinda jätta.

Tütar: Alati ei armastanud. Vahepeal käitus ta tütrega päris koledasti, karjus ta peale ja sundis teda ka imelikke asju tegema.

 

 

5. stseen

Hääl Kaugusest: Kohe-kohe on algamas etendus “Kassi teekond”, mida esitab Teater Tittut. Fuajees kilkab, rõkkab, nutab, jutustab, luristab vähemalt poolsada kahe kuni viieaastast teatrihuvilist. Fuajeesse tulevad nukunäitlejad Mårten Hedman ja Lisa Kjellgren.

Marten: Teeeeereeee laaaaapseeeed. Miiiiinuuu niiiiimmiii ooon… halloo, siin, jaaa… miiiiiinuuuu niiiiimiiii on Måååååårteen. Ja seeee oooon Liiisssaa.

Lisa: Tere.

Marten: Nüüüüüüd meeeee lääähemeee kõõõõik kooooos saaaali. Paaaalun võõõtke ooooma piiiiletid vääällljjjaaa.

 

Laval kaootiliselt erinevad värvid.

 

Hääl kaugusest: Lõpuks, kui kõik lapsed oli saali saadud, võis etendus alata. “Kassi teekond” oli varjuteater vitraažnukkudega. Sõnalist osa lavastuses eriti ei olnud ja sisu polnud ei rohkem ega vähem kui: Lillan on väike tüdruk, Lillan tahtis rändama minna. Lillan nägi kassi. Ta istus kassi selga. Nad hakkasid ratsutama. Teel kohtasid nad öökulli, pulli, krokodilli ja suure ninaga meest. Nad jõudsid kuningriiki. Kuningriigis oli kuningas, kes andis neile süüa. Lillan ratsutas kassiga koju tagasi. Emme juures oli jälle hea olla.

 Väga noorele publikule ehk väga keerulist lugu polegi vaja, kuid selline ninnu-nännu oli igav suurele ja väikesele. Eks lasteteatergi pea olema mäng ja päris pisikestele on põnevam trall, tagaajamine ja põgusad kohtumised tegelastega kui venivad monoloogid, kuid miski võiks ju siiski ka väikese inimese fantaasiale ja mõtetele tõuget anda.

 

6. stseen

Videoekraanil virvendab tänav tipptunnil kiirustavate inimeste, busside, autode ja jalgratturitega.

 

Hääl Kaugusest:  Festivali külastajad ei olnud turistid: nad ei läinud vaatama, et mis seal Rootsis siis ka tehakse. Kõiki innustati arutlema ja neile tuldi selles suhtes ka vastu: igale etendusele järgnes vestlus lavastaja ja osalejatega ning huvilistel oli võimalik lava ja tehnikat lähemalt uurima minna. Debattidel olid kohal nii täiskasvanud kui lapsed. Laste juuresolekul räägiti neist ja neile pakutavast teatrist. Üldiselt näis kõlama jäävat mõte, et laste- ja noorteteatrit ei tohiks teha teadmata, mis nemad neile pakutavast arvavad. Kui teatrikunst lähtub vaid täiskasvanu perspektiivist, on sageli tulemuseks infantiilne kunst, nõrk või olematu elamus nii suurele kui väikesele. Mõistmaks tänapäeva noorsugu, ongi Rootsis 2007. aasta noorte kunsti aasta, et rääkida neile ja rääkida neist, et kaasata lapsi ja noori kunstimaailma nii tarbijate kui loojatena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming