Piiride kiuste

Laur Kaunissaare

Teater, nagu sekski, erineb kultuurinüansse pidi Maria Lee LiivakJaanuari lõpus saabus EMTA lavakooli kaks üliõpilast Ankarast, Hacettepe ülikooli konservatooriumi teatriosakonnast, Deniz Evin ja Niyazi Özgün Coban (pildil). Koos briti vahetusõpilastega osalesid nad Brechti „Kaukaasia kriidiringis”, mille lavastasid Ingo Normet ja Kärt Tomingas. Meeldejäävad kõrvalrollid tegid nad ka Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Kanuti gildis. 20. mail etendus lavakoolis magistrandi Laur Kaunissaare lavastus Puškini tekstile „Mozart ja Salieri”, kus lisaks Denizile ja Özgünile tegi kõrvalrolli lavakooli IV kursuse tudeng Kristo Viiding. Kuigi proove tehti inglise keeles, kanti „Mozart ja Salieri” ette türgi keeles. Nii et vene näidend eesti laval türgi keeles, proovid inglise keeles! Ühtekokku anti kolm etendust, misjärel türklaste siinne kooliprogramm lõppes. 20. mail järgnes etendusele Türgi saatkonna vastuvõtt EMTA lavakoolis.

Mitmekultuuriline kirjandusteadlane Geor­ge Steiner, mees samast sahtlist, kus resideeruvad Stefan Zweig ja David Vseviov, avaldas eelmisel aastal teose “Minu kirjutamata raamatud”. Raamatu üks peatükk käsitleb armatsemise nüansse eri keeltes. Mitte ainult seda, kuidas, mis sõnadega asjast räägitakse, vaid kuidas keele mõjul erinevad kultuuriti ka nüansid tegudes ja käitumises. Ma ei ole tegelikult seda raamatut lugenud, aga noh, ega Steiner pole seda ju kirjutanud ka.Ometi mõtlen ma EMTA lavakunstikoolis türgi vahetusüliõpilastega lavastatud Puškini “Mozart ja Salierit” meenutades just sellele kirjutamata raamatule või pigem selle ideele. On sarnasusi. Teater, nagu sekski, erineb kultuurinüansse pidi. Vaevalt oleks eestlastega tehtud “Mozart ja Salieri” tulnud samasugune nagu türklastega, isegi kui misanstseenid olnuks samad.

Üks huvitavamaid asju proovide alguses oli pinge, mis tekkis kultuuriliste stereotüüpide ja tegelikkuse vahel. Mida ma teadsin Türgist? Ega suuremat midagi. Appi-appi, varsti tulevad musulmanid ju siia laiama ja pööravad meidki enda usku, tsivilisatsioonide konflikt nagu muiste – kui uskuda, mida kirjutab Postimees. Mis kultuuri neil seal olla saab? Ikkagi Aasia ju! Hea veel, et see Bosporus vahel on.

Aga nähes enda ees kaht intelligentset Atatürki vaimus sallivalt ilmalikku türgi noormeest ja kuuldes nende vokaalharmoonilist keelt (ja selle poolest sarnaneb türgi keel ju soome ja vanaeesti omaga), on mulje äkki hoopis teistsugune. Just see reaalne kokkupuude reaalse kultuuriga ongi see, mis on lavakunstikoolile vahetusüliõpilaste puhul kasulik, ja loodetavasti jätkub üliõpilasvahetus veel kaua. Ingo Normet juhtis tähelepanu „Mozarti ja Salieri” lavastuses ristuvate kultuuride paljususele: vene klassik, eesti teatrikool, ingliskeelsed proovid ja Türgist tulnud türgi keeles mängivad näitlejad. Just selline kultuuride kooselu võib viia kui mitte rohkema, siis vähemalt tegijate eneste maailmataju avardavate tulemusteni. Aga tegijad ju elavad omas kultuuris ja nii kandub saadud mõju ka teistele.

Üks veidramaid asju võõrkeeles lavastamise juures (ja õigupoolest ju kolmandas keeles, sest türklased mängisid Puškinit türgi keeles) on see, et lavastaja ei taju täpselt sõnade kaalu. Ei saagi tajuda. Võõrkeelt võib ju osata, isegi hästi, aga vähe on neid, kes tajuvad võõrkeeles sõnade kaalu ja seda, kus läheb ühe sõna juurest salaniit mõne teise juurde. Vene keeles: „Все говорят: нет правды на земле.” Eesti keeles: „Kõik räägivad: maailmas puudub õiglus”. Inglise keeles: „There is no justice on the earth, they say.” Ja türgi keeles kõlab see lause veel hoopis neljandat moodi.  Правда, justice, õiglus. Aga lavastajana ei saaks ma parimagi tahtmise juures selgelt tajuda, mismoodi kõlab türklasele sõna „õiglus” – „adalet”.  Mis juhtub, kui seda öelda irooniliselt, kas türgi iroonia on teistsugune kui põhjamaine? Pole õrna aimugi. Aga foneetika ja selle teadlikult leluna kasutamine annaks mängule paljugi juurde. Ja kui saakski teada, mis tunne on türklasel öelda „adalet”, siis on see ju siiski vaid näidendi esimene repliik.

Ja samas on just see keeleline piirang, ja tunne, et vahel üldse aru ei saa, kas nad räägivad seal laval ikka õiget teksti, ka vabastav. Saab keskenduda vormile, misanstseenidele ja otsida viise, kuidas nende kaudu väljenduks see, mis toimub tegelaste sees. Keelest aru saades on ehk oht uppuda sõnadesse ja nende tähendustesse. Taas paradoksid, aga vähemasti maitsvad.

Tänu Türgi saatkonna usinale tööle said lavakunstikooli türklastest vahetustudengitest Türgis vaat et meediastaarid. Neist kirjutati alatasa sealsetes ajalehtedes (eriti nende eesti keeles mängitud rollidest Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend”) ja türgikeelne CNN plaanis neist isegi pikemat portreelõiku. Tänan südamest nii Denizit kui Özgunit, kes on nüüd juba tagasi Türgis ja loodetavasti etendub kunagi lavakunstikoolis ka Kitzbergi „Libahunt” prantsuse keeles vietnamlasest Marguse, inuitist Mari ja keenialasest Tiinaga. Ingoga on juba räägitud!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming