Piiri peale jõudmine on alles algus

„Draamal“ sai selgeks, et teatritudengi vaatenurgast on kõige olulisem koostöö, mõttekaasluse, loomingulise läheduse leidmine.

PRIIT PÕLDMA

Teatrifestival „Draama“ 7. – 13. IX Tartus ja Tallinnas.

Aasta tagasi festivali „Draama“ lõpetamisel, kui kuraatorikepike rändas Tõnu Õnnepalu seljakotist Peeter Raudsepa portfelli, ei osanud keegi aimata, et tänavu tuleb festival nii teisiti. Mitme uue programmiga täienenud „Draama“ ei oodanud kuraatorilt enam Eesti teatri kaheksa parima lavastuse väljavalimist ja ühisnimetaja alla koondamist, vaid kolmepäevast terviklikku teekonda, kuhu kuuluksid osalema kutsutud lavastused, esietendused, aktsioonid ja diskussioonid. Festivali peakorraldaja Margus Kasterpalu valis uue kuraatori lootusega, et fookus laieneb kuraatori isikult Eesti noorimatele teatritegijatele – tudengitele, keda Raudsepp lavakooli juhatajana esindab. Üliõpilaste väärtushoiakute ja maitse-eelistuste esiletoomine oli protsessi algusest peale ka Raudsepa eesmärk.

Arutlused uue kuraatoriprogrammi põhiprintsiipide üle algasid lavakunstikooli majas juba mullu sügisel. Esimese töörühma moodustasid kahe kursuse, XXVII ja XXVIII lennu dramaturgi- ja lavastajatudengid (mina nende hulgas). Selge oli seegi, et platvorm, millelt festival sünnib, peab olema märksa laiem, hõlmates ka teiste teatrikoolide üliõpilasi. Juba sügisel ütles Raudsepp välja märksõna, mille ümber hakkas kuraatoriprogramm kallerduma – „piiri peal“. Erutusime sellest kohe ja kõhklusteta. Igaüks mõtestas teemat eri moodi, aga kõigile näis see olevat tähtis ja tähendusrikas. Festivalile pealkirja panemine on paras kunsttükk: leida hüvakõlaline sõnaühend, mis mahutaks enda alla üpris erisugused inimesed ja teatrinähtused, ent tooks seejuures esile midagi sellele festivalile ainuomast. Seekord oligi nii, et alguses oli pealkiri, veel enne, kui programmi vorm ja sisu hakkasid üldse kujunema. Mõelgem piiri all siis kultuurisemiootilist enesemääratlemisakti või iseenda ületamise võimalust, tundub, et teema on iseäranis noorele põlvkonnale aktuaalne, tõstatab küsimusi ja esitab väljakutseid. Festivali eelraamatust, kus teatritudengid mõlgutavad programmi keskse teema üle, võib välja lugeda kollektiivse äratundmise, et piiri peal olemine on hea kunsti vältimatu eeldus. Riskijulgus, tahe ennast ületada, valmisolek kohtumiseks tundmatuga – ilma nendeta vist ei saagi sündida midagi kõnetavat. Nooruse maksimalism käsitleb piiripealsust maksiimina.

Jaanuaris kogunesime juba väheke suurema seltskonnaga Käsmus kirjanike liidu loomemajas. Kohal oli õppejõude ja üliõpilasi Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) lavakunstikoolist, Viljandi kultuuriakadeemia (TÜVKA) teatrikunsti erialalt, Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolist ja Eesti kunstiakadeemia (EKA) stsenograafia osakonnast. Esimest korda nii laiataustalises ringis koos istudes oli kõigile pisut ehmatav, kui vähe ikkagi üksteist tuntakse, teiste koolide programmidest ja õppemeetoditest teatakse. Toimetame samal väljal, aga ega üksteist eriti ei näe. Ega mingit võõristust ka tekkinud, kiiresti vaimustuti üksteise ideedest ja isiksustest. Käsmu koosviibimisel, väikestes töörühmades, kus koolide esindajad segunesid, sündisid kuraatoriprogrammi struktuur ja koostööprojektide ideed.

Kevadtalvel koguneti väiksemates gruppides, et valmistada ette koolide ühislavastusi. Teekonnaga piiri peale liitusid veel Tallinna ülikooli (TLÜ) tantsutudengid, EMTA ooperistuudio üliõpilased ning TÜVKA tantsukunsti ja visuaaltehnoloogia õppurid. Järgmine suurem kokkusaamine oli suve hakul Saueaugu teatritalus, kui Teatriteaduse Üliõpilaste Loož korraldas seal oma traditsioonilise kevadkooli. Selgi üritusel said sõna tudengid ise, lahates nii erialaspetsiifilisi kui ka eksistentsiaalseid probleeme ning arutledes teoreetikute ja praktikute koostöövõimaluste üle.

Saueaugul alanud suvi lõppes juba festivalil. Meeldetuletuseks kiire ülevaade, millest kuraatoriprogramm koosnes. Mahukaima osa moodustasid varem valminud õppe- ja diplomilavastused: lavakooli XXVII lennu meeleline, elumahladest nõretav klassikatõlgendus „Ekke Moor“, kultuurilooline mammut­ekskurss „… ja Sõna sai lihaks“ ning kolme dramaturgi oma käekirja otsinguid koondav „Kassett“. TÜVKAs äsja lõpetanud teatrikunsti X lennu diplomitööd avaldasid muljet jõulise lavastajanägemuse ja teatrikeelega: ajastutruu assotsiatiivballett „1987“ ning kütkestavalt avatud ülesehitusega „Romeo ja Julia“ kergitasid põhiküsimusi näitleja- ja lavastajatöö olemuse, struktuuri ja vabaduse suhte ning lavaorgaanika tähenduse kohta füüsilises teatris ja värssdraamas. Needsamad näitlejad esitasid oma teatri Musta Kasti lavastusena veel soostereotüüpide ja võrdõiguslikkuse teemaga žongleeriva estraadikava „Ada ja Evald“. TLÜ koreograafiatudengid põimisid Samuel Becketti loomingut ja korduse poeetikat lavastuses „Kaua ma ootan …“ ning uurisid teismeliste liikumisimpulsse lavastuses „XD“. TÜVKA tantsukunsti tudengid mängisid feministlike kehakontseptsioonidega lavastuses „Las mehed kasvatavad vuntse“, kompasid minimalismi võimalusi lavastuses „Mix-(Official Dance)“, vaagisid inimelu ettemääratuse ja juhuse meelevalla vahekorda lavastuses „Superpoolik“ ning otsisid eneseväljendustungi juuri lavastuses „eneseväljendus/hoorus“. Klassikalise ooperilaulu, sümbolistliku narratiivi ja lummava visuaali ühendas EMTA ooperistuudio „Pelléas ja Melisande”. Ideede küllus, fantaasia vohavus ning teatrikeelte paljus lubavad uskuda Eesti teatri mitmekesist, elusat tulevikku.

Peale tudengitööde kuulusid kuraatoriprogrammi profiteatritööd. Ühel kevadõhtul kogunesime lavastaja ja dramaturgi õppesuuna tudengitega Peeter Raudsepa kabinetti leidmaks lavastusi, mida nii oma esteetilise kui ka sisulise kvaliteedi poolest võiks iseloomustada kui piiripealseid. Sõelale jäi kolm lavastust, mille kunstiline maksimalism, vormi ja sisu ühtsus ning mõttekaaslusest võrsunud tervikutunne olid meile elamuslikud ja inspireerivad: NO99 „Mu naine vihastas“, Von Krahli teatri „Budapest“ ja Theatrumi „Joobnud“. Paraku mängiti kaht viimast lavastust festivali aegu Tallinnas, nii ajaliselt kui ka ruumiliselt ülejäänud kuraatoriprogrammist lahus. Nii ei tekkinudki võimalust nende piiripealsust mõtestada, neid paleuste või mõõdupuudena tudengitöödega kõrvutada. Olgu põhjused korralduslikud või rahalised, selline killustatus lõhub festivalitervikut.

Kuraatoriprogrammi keskmeks oli aga kolm mastaapset koostöölavastust, mis üksnes festivali ajaks sündisidki. Esialgu oli tudengite koostööideid enamgi: kavandasime näiteks mitmepäevast parlamendisimulatsiooni „101“ Raekoja platsil ning kõigile viiele meelele elamusi pakkuvat kogemuskeskust. Selle üle, millised plaanid teostusid ja millised jäid ootama järgmisi šansse, otsustas vististi enam juhus kui ideede kvaliteet või tegijate entusiasm. Liiatigi, kõik, mis festivaliks sai tehtud, tegid tudengid niigi intensiivse koolitöö kõrvalt, kuna sellistel eri- ja koostööprojektidel ei ole praeguses õppekavas paika. Aga ühistegemise rõõm ja kordaminemise õhin ei lasknud tülpimusel tekkida.

Lavakooli XXVII lennu dramaturgi õppesuuna üliõpilane Karl Koppelmaa lavastas festivali ava-performance’i Pirogovi platsil vastusena ühe nimeka poliitiku mõne aasta tagusele väljaütlemisele, et kultuuriinimesed ripuvad riigi tengelpunga küljes kui puugid. Avamise tekst ja lavastus tõstatas küsimusi kultuuri ja kitsamalt teatrihariduse rahastamisprintsiipide kohta. Kõrvetavast irooniaprismast ja löövast punkesteetikast kumas läbi lootus näha kord kultuuri ja ühiskonna tihedamat dialoogi ja vastastikust mõistmist.

Teise festivalipäeva jooksul 11 korda mängitud ekskursioon-lavastus „Pärismaalaste paaritumismängud” sündis lavakooli XXVII lennu dramaturgitudengi Laura Kalle ja Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandi Liisa Pooli koostööna, kuhu kaasati TÜVKA teatrikunsti XI lennu ja lavakooli XXVIII lennu tudengeid, tantsijaid ning vabatahtlikke. Maagilise realismi vaimus ringkäik muutis Annelinna tänavad ja korterid fiktsionaalseks linnaruumiks, kus esitatud etüüdid demonstreerisid tänapäeva kooseluvorme nii pere kui ka kogukonna tasandil. Enesele teadmata said lavastuse osalisteks Annelinna elanikud, juhuslikud möödujad: kui tõsielu vaadelda teatritüki või fantaasiamaailmana, omandab kõik tähenduse, kunstiline nihestatus toob suurde plaani ka argielu veidrused. Uudisekünnise ületas „Pärismaalaste paaritumismängud“ politsei väljakutsega, mille tegi heausklik linnakodanik, kes pidas lavastuse läbimängu põgenemisstseeni tõsieluks. Reaalsuse ja teatrikunsti piir sai igatahes hägustatud.

Kuraatoriprogramm päädis ligikaudu saja tudengi osalusel valminud meelelahutusliku lavakavaga „Piiri peal ehk Nii me oleme“ Vanemuise suures majas. Lavastuse esimene osa tutvustas vaatajale elu teatrikoolis. Näitlejatudengid esitasid akrobaatikaetüüde, tantsijad ja lauljad olid spetsiaalselt selleks lavastuseks loonud (enese)iroonilised etteasted oma erialaga seotud klišeedest, teatriteaduse üliõpilased pilasid oma vahekommentaarides kriitikustereotüüpe. Lavastuse välisilme eest vastutasid EKA stsenograafia- ja TÜVKA visuaaltehnoloogiatudengid. Tervikut haldas Peeter Raudsepp, abiks liikumisjuhid Indrek Kornel ja Hellar Bergmann. Lavakava teises pooles imiteerisid TÜVKA teatrikunsti X lennu ning lavakooli XXVII lennu tudengid, mõned nooremad koolikaaslased lisaks, Eesti teatrite stiile, mängides Oskar Lutsu „Kevade“ motiividel. Dramaturgitudengi Mehis Pihla kirjutatud ja lavastatud paroodiakava mõjus hoogsalt ja haaravalt, vaheldades teravamat ärapanemist empaatilisema aasimisega – kõnekad hoiakud mõlemad. Kuigi kaks vaatust valmisid teineteisest sõltumatult ja erinesid ka stilistiliselt, oli ühisosa siiski tajutav: mõlema aineseks teatrimaastikuga seotud stereotüübid, mida välja naerdes pigem siiski kinnistati kui lõhuti, aga küllap on see ka valitud žanri – kapustnik’u või paroodia – eripära.

Nii võib ülepea tuletada, et kõigis kolmes festivalil esietendunud koostöölavastuses domineerisid stiilivõtteina iroonia ja paroodia, absurd ja äraspidisus, hüperboolsus ja huumoriga nihestamine. Muidugi on siin võimalus, et kõige ümbritseva, sealhulgas enda süstemaatiline väljanaermine loob turvatsooni, kus hääbuvad vastutus- ja ohutunne. Ehkki objektiivse hinnangu saab anda vaid kõrvalseisja, usun siiski, et piiripealsust väärtustaval festivalil polnud naeru funktsiooniks pelk enesekaitse, vaid ka piiride kompamine. Häbematut ausust võimaldav narrimask on teatrikunsti pidupäevapale, festival selle näitamiseks paslik paik.

Meelelahutamise kõrval taotleti kuraatoriprogrammiga ju ka ajatundlikku positsioneerumist Eesti kultuuriväljal. Margus Kasterpalu ja Peeter Raudsepp on kogu protsessi vältel kõnelnud festivalist kui ainukordsest tribüünist noore põlvkonna kunstiliste ja ühiskondlike vaadete väljaütlemiseks. Võiks vaat et öelda, et nad on õhutanud tudengeid revolutsioonile – muidugi sõnumit ette söötmata, aga võimalusele tähelepanu juhtides. Revolutsioon jäi loodetud kujul vahest sündimata, ka põlvkondlik manifest sõnastamata. Omaette küsimus on aga see, kas tajume end ülepea ühe põlvkonnana, tunnetame ühisosa, evime siduvat sõnumit. Kõrvaltvaataja võib sarnasusi kindlasti näha ja tabavalt sõnastada, seestpoolt tunduks nende väljamõtlemine ja allajoonimine aga pseudotegevusena.

Kuraatoriprogrammi lavastused ja happening’id jäid eraldiseisvateks artefaktideks, mida sidus esitajate iga ja tudengistaatus, aga mitte ühine ideoloogia. Tõsi küll, avamisel kõlasid kultuuripoliitilised seisukohad ning lavakavas „Piiri peal“ anti hinnang praegusele teatrimaastikule, aga kõigi sotsiaalkriitilist paikapanemist või teatriesteetilist enesemääratlemist siiski ei toimunud. Kas järeldada individualismi vaimus, et teatriaega arvataksegi suveräänsete loojaisiksuste, mitte põlvkondade kaupa? Või äkki on põlvkondlik kaaslus midagi varjatut, vaevu tunnetatavat, mis lahvatab manifestiks alles ohuolukorras, näiteks ühise vaenlasega silmitsi seistes – ja sestap polegi meie põlvkonna ühine elutunne praegu eksplitsiitselt esil, oodates pungudes hetke, mil selle järele tekib tungivam tarvidus?

Ehkki me võitluskaaslastena barrikaadidele ei roninud, oli laiahaardeline ühistegemine siiski avastusrikas ja inspireeris unistama jätkuprojektidest. Peeter Raudsepp väljendas festivali aegu seisukohta, et teatrikoolide pidevaks tihedaks koostööks on hädatarvilik etenduskunstide õppekavade sünkroniseerimine. Usutavasti võimaldaks see tõepoolest süstemaatilise koostegemise hüppelist kasvu. Institutsionaalne koostöö on ent aruteludes muutumas juba iseväärtuseks, mille tarviduse pelk kordamine ei vii paraku tulemustele palju lähemale. Tudengi vaatenurgast on vahest olulisem inimestevaheline koostöö, mõttekaasluse, loomingulise läheduse leidmine. Noore loojaisiksuse arengule võiks juba koolitöödes soodsalt mõjuda oma oskuste täiendamine külgnevate erialade õppurite abiga ning suveräänsete loominguliste ambitsioonide allutamine meeskondlikele eesmärkidele. Rohujuuretasandil koostoimetamine ei eelda müstilise bürokraatiamasina põhjalikku ümberseadistamist, piisab ju ka tudengite endi initsiatiivist, kui on vaid natuke aega üksteise tundmaõppimiseks, valikuvabadust koolisüsteemi sees ning kõigi asjaosaliste head tahet ja vastastikust huvi.

Kui tänavuse „Draama“ eesmärk oli juhatada inimesi kokku, panna üksteise tegemistest huvituma, siis täitus see siht täiel võimalikul määral. Ettevõtmise kaugeleulatuvates tagajärgedes võib igatahes kindel olla, antagu kuraatoriprogrammile mis tahes kunstilisi hinnanguid, sest paljud homse teatri tegijad said lähemalt tuttavaks just festivalinädalal Tartus. Eks etenduskunstniku teekond olegi üks pikk mõttekaaslaste ja hingesugulaste otsing pidevalt muutuvates inimsuhetes ja seega on ju ütlemata hea, kui ta paigutatakse noores eas mõnikord teiste omataolistega tihedalt ühte ruumi, et vaadata, mis hakkab sündima. Küllap juba hakkab. Ehkki tulemused ei pruugi olla veel käegakatsutavad või näpuganäidatavad, võib uskuda, et loominguline koosviibimine ja intensiivne kommunikatsioon pani paljudes peades uusi ideid liikuma. Nõnda on aastapikkune teekond piiri peale tegelikult alles algus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar