Pihtas, põhjas, registrist maha kantud

Jussi Sorjanen pole Maksim Gorkit jäljendanud, vaid loovalt edasi arendanud.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „Põhjas“, autor Maksim Gorki, autor ja lavastaja Jussi Sorjanen, kunstnik Jaanus Laagriküll, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova. Mängivad Madis Mäeorg, Toomas Suuman, Kaili Närep, Natali Lohk, Tarmo Tagamets, Eduard Salmistu, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas. Esietendus 26. III teatri väikeses saalis.

Oma mitmeplaanilisusega tõuseb esile Eduard Salmistu Kleštš. Tema „Vihkan teid kõiki!“  jääb lavastuse üheks domineerivamaks repliigiks.

Oma mitmeplaanilisusega tõuseb esile Eduard Salmistu Kleštš. Tema „Vihkan teid kõiki!“ jääb lavastuse üheks domineerivamaks repliigiks.

Jaanus Laagriküll

Rakvere teatrirahva suhteliselt lühikesel, kuid tormakal koostööperioodil soomlastega on jõudnud seni viimase lavastusena publiku ette Maksim Gorki igihalja näidendi tänapäevastatud versioon. Tegelased on samad, suur osa tekstist samuti, üldmulje siiski hoopis teistsugune. Sorjanen pole Gorkit jäljendanud (või odavate võtetega „ajakohastanud“, nagu paljud Eesti teatrid seda klassikaliste tekstidega teevad), vaid loovalt edasi arendanud. Õigupoolest määrab tekstide suhte juba fakt, et Sorjanen alustab sealt, kus Gorki lõpetas, s.t Näitleja surmaga. Tema „ülestõusmine“ tänapäeva tingimustes, kuid vanade tuttavate vaestemaja tüüpide hulgas teeb näidendi tegevuse ajatuks ja universaalseks. Tüüpe, tõsi küll, on jäänud poole vähemaks ja umbes samavõrra lühem on ka näidend ise.

Lavastus on mitmes mõttes novaatorlik. Esiteks võimaldab räpase agulimiljöö ülekandmine kruiisilaevale teha võimsaid üldistusi: inimesed jäävad ikka inimesteks. Karaoke ja bool on samasugused pealispinna virvendused nagu Gorki Nastja räbaldunud raamat „Saatuslik armastus“, millest too oma elujuhendi tegi. Või nagu ütleb Sorjase Nataša Pepelile: „Anna andeks, aga ma ei usu, et sa muutud.“ Väga tugev kujund on tegelaste riietamine päästevestidesse, mis mõjub bipolaarselt: suure ohu märgina, aga ka turvatunde allikana. Teine terav üldistus on tegevuse ja teksti jõudmine lõpuks tagasi algusesse ehk ringi sulgumine. Ka see võte rõhutab lavateose eksistentsiaalsust. Küsimus, kuidas jääda inimeseks, ei sõltu ümbrusest ega ajastust. Satini fraas „Mõned on inimesed, mõned on inimeste moodi“ kõlab täiesti universaalselt. Kolmanda üldistusena on vene klassiku lõimimine tänapäeva põhjamaisesse kultuurikonteksti juba formaalselt põnev ja ebatavaline sündmus.

Mis siis takistab meid paremaks ja inimlikumaks saamast? Lavastus vastab sellele: müra, mis meid lakkamatult ümbritseb, süvenemist takistab, hinge ning mõistust saastab. Väline müra. Lavastuses tehakse seda paljudest kõridest ja ängistavalt sageli. Siiruse eraldamine mürast on näidendi keskne probleem. On kole, et selleni ei jõuta, aga on ilus, et seda vähemalt püütakse. Anneli Rahkema Nastja püüdleb headuse ja õnne poole kõige sihikindlamalt ja seetõttu kõige traagilisemalt, mis teeb selle kuju ka kõige meeldejäävamaks. Aga ka tema kõige raevukam ja nihilistlikum vastane Satin (Peeter Rästas) on omamoodi ehtne ja siiras.

Teose mõtteid ja väärtusi ei ole moonutatud ega miksitud, vana ja uus ladestus eristuvad selgelt. Gorki teksti on elustatud ja värskendatud, mitte jäljendatud. Eriti huvitavad on tegelaste uusaastalubadused („Uuel aastal ma luban, et leian töö“, „Uuel aastal ma luban, et teen koostööd“, „Uuel aastal ma luban, et ei tapa kedagi“ jne), mis Gorkil puuduvad, kuid iseloomustavad tema karaktereid lühidalt, kuid ammendavalt. Vana ja tuntud ning uue ja tundmatu ainese meisterlik läbipõiming Sorjase versioonis vastanduvad teravalt neile jõledatele muusikalidele nii siin kui ka sealpool Soome lahte, kus võetakse mõne korüfee kõige leierdatumad laulud tuumaks ning lisatakse abitu ja hõre süžeekoorik.

Maailma teatud sfääride muutumatusele võib vabalt vastandada kiiresti ja põhjalikult muutuvad. Kleštši „Mis tööd ma teen? Tööotsimise tööd“ annab hinnangu pigem tänapäeva kui Gorki-aegsele ühiskonnale. Kui algversioonis on ilma tööta olemine traagiline, siis tänapäeval pigem enesestmõistetav eluviis. Moderniseeritult defineeritakse ka armastust: see on tehing, kus mina tõstan sinu enesehinnangut ja sina minu oma. Seevastu dilemma „Kas karta elu või surma või mitte karta kumbagi?“ kuulub pigem Gorki-aegsesse mõttemaailma, sest tänapäeva inimestel on enamasti nii palju tööd ja tegemist, et kartmiseks ei jätku lihtsalt aega.

Muidugi ei ole Soome ja Eesti teatri töömeetodid ja kunstilised taotlused identsed ega isegi kuigi sarnased. Rakverelaste ja soomlaste koostööprojekte „Köögist/Keittiöst“ peale näinuna julgen üldistada, et põhjanaabrite mängulaad on tunduvalt teatraalsem, afektiivsem ja põhineb välisel küljel rohkem, kui Eestis kombeks. Samu, atraktiivsusele rõhuvaid elemente leidub ju ka „Põhjas“ – kas või laest alla sadavad plastikpudelid, mis jäävad kuni etenduse lõpuni näitlejaile teretulnud abivahenditeks.

Tüüpiliselt soomelik on ka näidendi süngus ja ahistav õhkkond („Ma lootsin, et sa teed mu õnnelikuks“ – „Mine perse“). Jõutakse isegi tõdemuseni, et surnud on kõige parem olla – ei pea midagi tegema (ja seda kohe näidendi alguses). Teistele antakse paar korda vastu kõrvu (mis on ka inetu), ennast aga puuakse üles. Tegelaste sisemine püüd edule ja õnnele on tunduvalt väiksem kui originaalis, kus seda pärsib pigem ühiskondlik ebaõiglus. Gorki tegelaste lootus paremale tulevikule tungib ikka ja jälle visalt hingest välja nagu lilleke rohust („Kõik elavad parema jaoks!“, „Inimene – see kõlab uhkelt“). Gorki märgib ka progressi ilminguid: „Ja vaatan, aina targemaks lähevad inimesed, järjest huvitavamaks“. Sorjasel sellised motiivid puuduvad, tema tegelastel on küll päästevestid seljas, hinges aga puuduvad need täiesti. Nastja lohutussõnad Näitlejale (Madis Mäeorg): „Me kõik läheme ravilasse. Me kõik ravime ennast terveks“ pole ju absoluutselt usutavad.

Rakvere teater ei hiilga ühtlase ja tugeva ansambli poolest. Ikka käivad mõned suurepärased õnnestumised ja kahvatumad etteasted käsikäes. „Põhjas“ on selles mõttes erand. Keegi näitlejaist ei jää varju ega jäta ka ise teisi varju. Ometi tõuseb oma mitmeplaanilisusega esile Eduard Salmistu Kleštš. Tema „Vihkan teid kõiki!“ jääb lavastuse üheks domineerivamaks repliigiks. Mitte sellepärast, et see vihkamine oleks hirmus suur, vaid õhku jääb rippuma kahtlus: on tal selleks vihkamiseks õigus või mitte?

Gorki „Põhjas“ jõudis Eestis lavale juba 1903. aastal ehk enne meie kutselise teatri sündi. Juba enne 1940. aastat mängiti seda näidendit sageli ja edukalt. Nii et kuigi autorile kleebiti Stalini ajal külge sotsrealismi isa ja sangari aupaiste, pole alust originaali alahinnata. Pealegi – ega sildistamine sisu riku. Aga kui ikkagi sildistada, siis on ka Sorjase versioon ülikõva sotsrealism. Selle ainsaks oluliseks puuduseks on pinnapealsus. Probleemid on tõsised, erutavad igaüht. Kõik nad käiakse aga hooletumalt ja rutakamalt läbi kui Gorkil, ehkki lõbusõidulaev tegevuspaigana võimaldaks vähemalt sama põhjalikku süüvimist inimhinge tumedaimatesse soppidesse nagu vaestemaja.

Muuseas: et Sorjase näidendit Gorki omaga laval võrrelda, võib sõita ikka sinnasamasse põhja, Helsingisse, kus viimane detsembris sealses rahvusteatris esietendus (lavastajaks Janne Reini­kainen).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming