Pihtas, põhjas?

Meelis Oidsalu

Ugala külalisetendus Vene Draamateatris 17. II. Teater on tänapäeva hektilises maailmas väga eriline sotsiaalse suhtlemise vorm. Kui mitusada inimest maksab raha, peseb kaenlaalused, viigib püksid selleks, et tulla oma vabast ajast kolmeks tunniks teisi elavaid inimesi kuulama, nendega kaasa mõtlema, siis nõuab see enesedistsipliini ja austust enese ning teiste vastu – s.t kultuursust – ning pakub lavastajale, kunstnikule ning näitetrupile iga kord suure väljakutse: kas ma õigustan usaldust?

Ugala etendatava „Põhjas” nimel tasub kaenlaaluseid rookida küll. Gorki „Põhjas” on keeruline, kuid tänuväärt väljakutse, sest tegelaskujusid on ligi kakskümmend ja ükski pole päris tähtsusetu kõrvalosa, igale neist on autor andnud võimaluse jutustada oma lugu, igal osatäitjal on võimalik end lavatükis suureks mängida. Selline polüfooniline lavateos eeldab ühtlaselt tugevat truppi, vähimgi ebakõla lõhuks terviku. Ugala näitlejaskond teenis usalduse välja, trupi sooritus oli enamasti terviklik, tempokas, usutav ja lööv.

Näitlejatöödest oli põnevaim Arvo Mägi Lukaa, nauditavalt välja mängitud: kord Mefistoteles ja siis jälle puudel, kord lava keskel, kõikeseletav ja enesekindel, siis nurgas, vagur ja alalhoidlik, alati aga tuntavalt kohal. Mägi Lukaa ei ole puhtalt lunastaja, leevendaja või lohutaja, temast õhkub midagi ärevaks tegevat, tema alandlikkus on alandatu oma, pealesurutud, aga tema kaastunne seda siiram. Triinu Meriste Vassilissa oli aga liigagi klaar ja üheplaaniline. Võib-olla tulenes see Meristele loomuomasest plastika jäikusest, kuid vaataja nägi laval ainult fassaadi. See, mis südametu Vassilissa hinges toimus või seal toimuda võinuks, jäi kindlalt Meriste kaunite kulmude taha lukku. Erinevalt Mägist ei suutnud Meriste end mängida ei mõistetavaks ega mõistatuslikuks, sellisena oli tema roll tühjavõitu. Kui veel norida, siis lukusseppa Kleštši kehastanud Andres Tabun tundus oma osas natuke liiga sümpaatne: teksti järgi võinuks eeldada, et tegemist on kõrgi ja kibestunud tegelasega, kes murdub lõplikult alles pärast oma naise surma ja jõuab murdumise läbi ümbritsevaga kurva lepituseni. Hiljem leiab Tabun ka rolliga kooskõla ja leinav lukussepp on veenev. Esimese vaatuse alguse Kleštš tundub aga liiga pehmelt mängitud ja nii jääb murdumise heli kuulmata.

Pealinlaste tagaigatsetud Indrek Sammul on kohal ja kohal kogu oma füüsilisusega, mida tal jagub nii palju, et kohati tekib tunne, nagu käiks laval võimlemistund. See ei häiri, sest Sammul suudab hästi ohjata oma kohati perutama kippuvat kehalisust ja võim, mis kiirgab selle mehe lavalisest olemisest, täitis ka kõik need paarsada istekohta saalis, mille toolipõhi vertikaalasendisse oli jäänud. Sammul on üks neist suurtest näitlejaist, kes haarab sarnaselt Jüri Järveti ja Aarne Ükskülaga oma lavalise olemisega rolli endasse varbaküüntest kõrvanibudeni. Viimase vaatuse algus kujunebki kogu etenduse kulminatsiooniks, osalt seetõttu, et toimub rütmivahetus: seni paljudest repliikidest hakitud tegevustiku taustal tõusevad Satini pikemad monoloogid esile, Sammuli esituse võimsus ja intensiivsus toob kaasa korraliku katarsise ja varjutab traagilised lõpustseenid.

Näitlejaskonna soorituse taustal tekitab hämmingut lavastuse visuaalse külje nõrkus. Kui etenduse näitlemislaad oli traditsiooniline, realistlikus võtmes, siis Vadim Fomitševi lavakujundus on hoopis teisest ooperist. Dekoratsioonid, mida näidendi kestel ei vahetatud, olid esiteks liiga massiivsed ja sõid lavalt kogu õhu. Jah, Gorki on kolmanda vaatuse ajaks ette näinud kõrge telliskivist tulemüüri ja tekstitruu on ka ahi laval. Aga miks on seda kõike vaja teostada ilma igasuguse proportsioonitundeta ning lasteetenduse esteetilises võtmes? Tegevustik oleks olnud hoopis mõjuvam, kui kohmakalt üledekoreeritud ja odavalt mõjuva värvilahendusega (beebisinine kombineerituna oranžiga) lava oleks asendanud tühi ruum.

Veel enam tekitab küsimärke kostüümide valik. Iga kakofooniline noot peab olema osa mingist mustrist, end ise põhjendama ja toetama tervikut, vastasel juhul loetakse seesitusveaks või müraks. Kostümeerimislaadide suvaline sigrimigri tekitaski pigem müra. Laval võis näha tegelaskujusid, kes olid riietatud enam-vähem ajastutruult (Nataša, Vassilissa, Vaska Pepel). Samal ajal loivas mütsitegija Bubnov ringi tõmblukuga punases hiphoppari pusas, Satinil olid jalas kauboisaapad (ma võin eksida, kuid näis, nagu oleks Sammul samas kostüümis mõnes teisteski tükis kaasa teinud – ehk on tegemist ta isiklike riietega?) ning tõusikliku Kostõlevi esimene etteaste leidis aset kostüümis, mis stilistiliselt oleks sobinud pigem puhtakujulisse komöödiasse (roosakaspunane dressipluus, natuke lühikesed püksid ja kiiskavrohelised sokid). Hiljem tuleb seesama härra lavale aga hoopis väljapeetumas vormis. Tatarlase ajastutruu vööpealne (koos eheda mütsi ja hülgevuntsidega) ei kõla kuidagi kokku lontis nailondressipükstega. See kostüümide virvarr oleks õigustatud siis, kui riietust oleks läbivalt kasutatud tegevustiku ajastuülesuse tähistamiseks, ja põhimõtteliselt on võimalik ka selline tõlgendus, et tegemist on tänapäeva eluheidikutega, kes on oma riietuse kaltsukas komplekteerinud. Terviklikku ja lavastust rikastavat kunstnikupilku laval näha ei olnud ja visuaalne müra saastas muidu toreda esituse.

Eva Kübar pärib 6. märtsi Postimehes, et kuhu on jäänud vene hing selles etenduses? Kui kõrvale jätta Carita Vaikjärve reljeefselt vene tädi karikeeriv Kvašnja, Nataša äratuntav venelik pehme kurbus ja ohjeldamatu viinajoomine, siis ega suurt ja sügavat venelikkust lavaolustikus ei leia. Kui aga selle tüki tegelastele eesti nimed panna ja olustik eelmise sajandi alguse Tallinnasse tuua, siis ega see erinekski eriti sellest Tallinnast, mida kirjeldab Eduard Bornhöhe oma „Tallinna narrides ja narrikestes”. Gorki teksti üks tugevusi ongi ajastu- ja kohaülesus: getokeskkondi leiab igal ajal igas suuremas linnas. Ja kas on veel põhjapanevamaid ja universaalsemaid tõdemusi kui see, milleni oma hingepõhjas jõuab leinav ja kodutu lukussepp Kleštš, kes agulihoovis pohmeluses ärkab: „inimene on üksi… üksi, täiesti… abi pole…”. Sellest, mida inimene selle teadmisega peale hakkab, sõltubki tema saatus.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht