Perspectator luuperis

Praegu lihtsalt pole visuaalsete vaatemängude ja poliitiliselt ebakorrektsete trash-revüüde aeg.

OTT KARULIN

XIV rahvusvaheline etenduskunstide festival Baltoscandal 6. – 9. VII Rakveres.

Üks võimalus on anda protsessi juhtimine üle publikule, kes siis muidugi pole enam publik. Või siiski? Ivana Mülleri „We Are Still Watching“.

Üks võimalus on anda protsessi juhtimine üle publikule, kes siis muidugi pole enam publik. Või siiski? Ivana Mülleri „We Are Still Watching“.

Jan Douglas

See aastal tuli Baltoscandal samamoodi. Piu-piu! ja samamoodi. Mäletate ju veel neid aegu, mil iga Euroopa festivalidel laineid lööva lavastaja jõudmine kodu­kamarale oli esmakordne ja Baltoscandal pea ainus koht, kus neid näha sai. Nüüd on korraliku rahvusvahelise programmiga festivale üksjagu: Treff, SAAL Biennaal ja vähemalt korra ka Talveöö unenägu, nii et ei jõua kõike äragi vaadata ja mõningaid festivaliteatri suurkujusid kohtab Eestis juba nii tihti, et saab lausa riigipiiri ületamata nende loomearengul silma peal hoida.

Sellisest luksusest tüdinuna tuleb tõesti tõdeda, et Baltoscandali peaesinejaks kuulutatud Philippe Quesne’i „The Night of the Moles (Welcome to Caveland!)“ ehk „Muttide öö“ ei jätnud sama sügavat muljet kui tema eelmised tööd (eelkõige samatüübilised, looduse poolt (tagasi) vallutatud suletud maailma sattunud grupi käitumist ja uue loomise võimet siira huumoriga uurivad lavastused „La Mélancolie des dragons“ ja „Swamp Club“, vähem Rakvereski näidatud „Big Bang“). Põhjuseks on ilmselt Quesne’i inimeselt nihkunud fookus ehk kui varem on Quesne’i lavastustes sobivaima, st etteantud keskkonnas ellu jääva organismini otsingute lähte- või lõpp-punktiks olnud Homo sapiens, siis „Muttide öö“ inimesesuurustes Talpa europaea kostüümides tegelased kesta ei vaheta. Nii on ka raske neid pimedaid ja kohmakaid mutte – kuigi lavastuse huumor tuleneb suuresti just nendest omadustest – mõttetööd inspireeriva inimese võrdkujuna võtta. Aga ei saa ju olla teisiti, et lavastuses uuritaksegi liigina just mutte, eks ju?

Samavõrd vastuolulisi tundeid tekitas ka taaskohtumine Showcase Beat Le Mot’ga. Nende koostöölavastus Von Krahliga „Piraadid“ (2001) oli ilmutuslik (mõiste „postdramaatiline teater“ oli toona alles Eestisse jõudmas), teine koostöö „Europiraadid“ (2006) kena reunion ja nüüd Baltoscandalil nähtud „Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary“ ehk „Natsisuperinimesed on teist kõigist paremad ehk Tavapärasuse horror“ nagu ajahüpe minevikku. Tuleb siiski tunnistada, et kui saada üle oma hämmingust, et sellist teatrit ikka veel tehakse, pole ka eriline vaev nautida, kui professionaalselt kaalutletult amatöörlikult Showcase’i trupp mängib, nii etendamise kui etendamise etendamise mõttes. Aga jah, nagu iga moenarr teab: sa oled olemas, kui sa tabad trendi, ja soovitavalt enne, kui miski trendiks saab. Praegu lihtsalt pole visuaalsete vaatemängude ja poliitiliselt ebakorrektsete trash-revüüde aeg. Asi pole sinus, vaid minus – võib-olla mõni teine aeg …

Kõik kordub. Kordub kõik tarkus. Kordamine on tarkus. Kas tarkus on kordamine? Kordamine on ema. Ema on sul tarkus!

Sel aastal on sõna Baltoscandalil tagasi, öeldi. Tõsi ta on, aga kas ka tähendus? Tim Etchellsi „A Broadcast / Looping Pieces“ ehk „Ülekanne / Korduvad osad“ rabab. Just see on in! Sõnu korrates, kohati intonatsiooni muutes, aga sagedamini seda tegemata jättes, neid ümber tõstes, nii et teiseneb lause tähendus, jaatusest saab eitus, „sina“ asendab „mina“ ning minevik oleviku, ja taas ümber tõstes, kuniks tähendust enam grammatiliselt korrektselt edastada ei saa, et just siis, kui publik mängureeglitega lepib, lineaarsesse jutustamisesse põigata, esitas Etchells oma ühemehe-sümfooniat. Need sõnad pole siiski tühjad ega tegelikult ka tähenduseta, aga nad pole ka kammitsad, mis ühtaegu endale määratud tähendust ja enda lausujat ohjes hoiavad. Kelle käes on võim? Kas inimene, kes häälikutest sõnad tegi ja neile tähenduse andis, saab sõnadelt võimu tagasi võtta, kui ta omaloodust taganeb?

Showcase Beat Le Mot’ „Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary“.

Showcase Beat Le Mot’ „Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary“.

Gerolf Mosemann

Etchells pole selles küsijatekooris üksi, sealsamas on Lond Malmborgi „99 Words of Void“ ehk „99 sõna tühjusele“ ja Joris Lacoste’i „Suite N°2“, aga ka Marco Berrettini „iFeel2“, kus küll sõna asemel on luuperis liigutus. Kui mõiste „post­dramaatiline teater“ oli püüe pühitseda kõigi teatri väljendusvahendite võrdsust, tehes seda sõna troonilt alla, tantsule teistega kutsudes, siis need lavastused ei rahuldu vaid koosmeeles valsikeerutamisega, vaid nõuavad sulandumist, meediumite funktsioonide ülekannet. Mõistetav, et esialgu on kanüüliks kordamine kui publikulegi jälgitav vormi ja sisu eraldamise protsess. Mis saab edasi?

Üks võimalus on anda protsessi juhtimine üle publikule, kes siis muidugi pole enam publik. Või siiski? Ivana Mülleri „We Are Still Watching“ ehk „Me vaatame ikka veel“ ei tegele küll sarnaselt eelnimetatutega sõna ja tähenduse, vahendi ja selle funktsiooni eraldamisega – vähemalt esmapilgul –, küll aga loovutab protsessijuhtimise: etendusele tulnutele antakse vaid esimene juhis (toolil nr see ja see, istuja võtku istme alt tekstiraamat ja hakaku lugema) ja edasi peavad nad ise organiseeruma, kirjutatut järgides (või seda eirates). Seega lugemisproov nähtamatu lavastajaga. Ka sel viisil tekstiga kohtudes saab sõna tähenduse lausumise järel, samaaegselt kuulajatele ja lausujale, seega vorm ja sisu on eraldatud, nagu on ka moondunud sõna funktsioon, sest infoedastusest saab olulisemaks kõneakti teostamine. Publik on sellises teatris korraga nii vaataja kui etendaja – prosuumer [producer + consumer] (kas võtta teatriteadusesse üle see ühismeediaajastu mõiste või leiutada erialane vaste, nt perspectator [performer + spectator; ld k perspectāre – läbi uurima], aga kuidas seda eesti keelde tõlkida?). Prosuumer pole aga kunagi lavastajata, kui viimane ka on end peitnud (kirjutatud või lausutud) sõnasse või ikooni, masinasse jne, ja ei peagi olema – teater ikkagi.

Tiu-tiu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar