Pepeljajev mängib ustega, kuid mitte ainult

Katrin Talts

Sa?a Pepeljajevi maailm on avatud tähendustele ja üllatustele. ?Uksed?. Autor, lavastaja ja kujundaja Sa?a Pepeljajev, kostüümikunstnikud Alina Korsmik ja Reet Aus, muusika Andrey Sizintsev ja Aphex Twin. Esietendus Kanuti gildi saalis 29. aprillil. Sa?a Pepeljajevi Kineetilise Teatri järeltulija teater Apart esitas oma esimest uuslavastust ?Uksed? esmalt Tallinna publikule.

Rahvusvahelisel tantsupäeval 29. aprillil Kanuti Gildi saalis maailmaesietenduseni jõudnud lavastus kinnitas teatri manifesti. Teatri Apart näol on tegemist trupiga, kes on loobunud tantsuteatri kitsendavast mõistest ning kasutab oma lavastustes võrdselt nii tantsu, teatri kui klounaadi elemente. Sündiv visuaalne kujunditeater on mõistetav laiemale publikule. ?Uksed? on huvitav ka neile, kes on siiani kaasaegsest tantsust kaarega mööda käinud.

Nagu viitab pealkirigi, tõusevad uksed selles metafooriteatris tähenduslikule kohale. Puidust uksi oli laval kokku kaheksa: kolm statsionaarset ning viis liikuvat, mille paigutust vastavalt stseeni iseloomule pidevalt muudeti.

Kõik algab ning lõppeb uksele koputamisega. Pooleteise-tunnise lavastuse põhikomponendiks tõusebki kõige muu kõrval ?uksekunst? koos oma koputamiste, kuulatamiste, ootamiste, sisenemiste ja väljumistega. Olgu siin nimetatud vaid kõige läbivamad tegevused. Vaatajale näidatakse, kuidas uksed, mis on asetatud tühja ruumi, muutuvad järsku kõige aluseks. Ruumis liikuvatel tantsijatel ja ustel on oma sõnum.

Kõik saab alguse meeleolu loomisega. Uksed, mis peaksid inimese kuhugi viima, viivad siin tühjusesse, et nende läbijad saaksid kohe uuesti tulla. Tempo, mis lavastuse alguses üles võetakse, on niivõrd hoogne, kiire, et paneb vaataja tähelepanuvõime juba alguses proovile ning kutsub esile imestuse, et see ei saa ju nii lõpuni kesta. Inimvõimetel on piirid. Tantsijad kiirustavad, tormavad, peaaegu jooksevad läbi ruumi erinevate uste, moodustades liikumismustreid, mis on teineteisega tihedalt seotud. Kiirustav argiliikumine vaibub aga peagi, lisanduvad draamastseenid ja tants. Lisaks seitsme tantsija dialoogidele ustega ? kõnelevad, muide, mõlemad ? leitakse mahti ka omavahel suhelda, mängida ja tantsida. Võibki öelda, et lavastus koosneb ustega seotud argiliikumistest (lõputud ustest sisenemised-väljumised), mis variatsioonides korduvad, ning tantsunumbrid. Neid seovad omavahel draamastseenid, kus uksi kasutatakse ka näiteks voodina, baariletina, lavana, laekana või klaverina.

Stseenid, kus ustele antakse lisatähendused, on lavastuse ühed leidlikumad ja vaimukamad: Pepeljajev tõestab ka oma draamateatri lavastajasilma teravust ning tantsijad oma näitlejameisterlikkust. 

Ometi ei leia lavastusest läbivat lineaarset lugu. On mitmeid erinevaid katkendeid, mida saadab vastavat meeleolu loov muusikaline taust. Olulisel kohal on huumor, mängulust, mis on nähtav nii Pepeljajevi loodud tantsunumbrites kui ka tantsijate näitlemises. Ei saada läbi ka ilma tekstita. Sõna osakaal jääb aga minimaalseks. Lavastuse aluseks võetud vene absurdikirjaniku Daniil Harmsi tekstidest inspireeritud  lausekatked ei vii lugu edasi, vaid lihtsalt illustreerivad hetke meeleolusid.

Üheks läbivaks fraasiks kujuneb muidugi ?Kes seal on??, sest koputamise peale ju nii küsitakse. Kuid kõneletakse ka unistustest, jumala uskumisest, õllest ja viinast.

Pepeljajevi tantsijate puhul saab rääkida mängivatest tantsijatest, kes panevad usutavalt elama ka oma karakteri. Nad ei esita pelgalt tantsunumbreid, vaid on kindla iseloomuga tegelaskujud, kes ei astu hetkekski oma osast välja. Rollid hoopis muutuvad ja arenevad koos ajaga. Nii täidab Pepeljajevi ihutantsija Tatjana Gordejeva, kes on kõikides koreograafi varasemates Kineetilise Teatri lavastustes kandvat rolli mänginud, siin nn outsider?i osa. Ta püüab teistega kontakti saada, kuid jääb korduvalt märkamata. Tema mustas kleidis naine on kui seltskonnast irduv kangelanna, kes teistega kontakti ei suuda leida. Teda ei nähta, ei panda tähele, ei kuulda, temast astutakse lihtsalt üle. Heidikust muutub ta aga peagi kabareelauljaks, kes keset valgussõõri tähelepanu naudib, ning siis häiritud koristajamutiks, kes peksasaanud noormeest oma ukse eest luuaga ?ära pühib?. Need mitmed elust võetud südamlikud, valulised, koomilised kõigile tuttavad stseenid rikastavad lavastust ja pakuvad publikule äratundmisrõõmu ning kaasaelamist.

Naist mustas nii ignoreerivad kui toetavad n-ö naised kollases, punases ja sinises ning heledatesse suveülikondadesse riietatud kolm lahutamatut meestegelast. Kui igale naisele on antud oma soolo, siis meestel see eneseväljenduse võimalus puudub. Mehed teevad kõike koos, võistlevad, võitlevad nii omavahel või naistega, moodustades sealjuures muidugi ühisrinde. Lavastuse üheks meeleolukamaks numbriks on kindlasti 40ndate aastate tantsumuusika saatel esitatud tants, kus mehed astuvad omal moel kabareetantsijate rolli. Kui on tegemist kabareega, siis ei saa ka läbi ilma alkoholi ja naisteta. Naised võetakse baaris sujuvalt rajalt maha ning järgmisel hetkel ka jäetakse maha. Ega naisedki meestele alla ei jää, ka nemad manipuleerivad ning kasutavad mehi enda huvides ära. Näiteks ilmneb see eredal kujul stseenis naine punases versus kolm meest ja põrandaharjad, kus mehed naist harjade abil igas mõttes toetavad. See on lavastuse üks lennukaim episood seda nii tähenduslikult kui ka otseses mõttes. Eesti tantsija Alisa ?naider tõestab selles akrobaatilises numbris harjadel rippudes, nendele toetudes ja neil lennates oma meisterlikku kehavalitsemist.

Ka teine eesti tantsija Helen Reitsnik paistis silma eelkõige oma puhtalt ja täpselt sooritatud liigutusega. Tema naine sinises oli kõige tundlikum karakter, kes oma hapra olekuga teiste tormakust tasakaalustas. Reitsniku sooritatud ?uksemäng? oli lavastuse üheks siiramaks dialoogiks, kus oht pidevalt liikuvate uste vahele jääda, oli kõige tajutavam. Ometi seda kordagi ei juhtunud. Inimene jäi materiaalse maailmaga võitluses peale.  

Meestantsijatest rääkides oli kõige värvikam kindlasti Sa?a Pepeljajev, kes oli oma koreograafia ise kõige paremini läbi tunnetanud. Tema liigutustes oli tantsutehnilise täpsuse asemel eelkõige omapära ja ka paras annus teatraalsust. On ta ju GITISes Anatoli Vassiljevi draamakursused läbi teinud. See avaldus ka Pepeljajevi sõnavaldamises.

Võibki öelda, et kolme mehe ja nelja naise omavahelisi suhteid antakse edasi nii tantsu kui ka draamategevuse kaudu. Nii näeme läbi kujundlike piltide armumist, flirtimist, aga ka võimuvõitlust ja vihkamist. Abivahenditeks nende tunnete näitamisel olid lisaks põrandaharjadele kasutusel ka suured kummist pallid. Tekib küsimus, et miks harjad? Aga miks mitte? Pepeljajev on loonud lavamaailma, kus miski pole üheselt mõistetav. Igale metafoorile, mida ohtralt pakutakse, leiab vaataja oma tähenduse.

Pepeljajevi koreograafia selle juures on äratuntavalt jõuline, energiline ja hoogne, nõudes tihti tantsijatelt peaaegu võimatut. Kuid Pepeljajevi jaoks on kõik võimalik.

Lisaks ustele, harjadele ja pallidele andis oma osa visuaalselt meeldejääva terviku loomisel ka lava tagaseinale aeg-ajalt ilmuv videoinstallatsioon. Ka videopilt tõi vaatajani ustemaailma, kuhu võis astuda koos tantsijatega.

Sa?a Pepeljajevi Apart on leidnud oma tee, mida Kineetilise Teatri päevil on otsitud. See on maailm, mis on eelkõige avatud tähendustele ja üllatustele.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming