Peeter Torop: „Eesti teatril on aeg-ajalt vaja seisundikontrolli – nii oma kui võõrast hindajat”

Margot Visnap

Miks otsustasite festivali „Draama 2009” rahvusvahelise žürii töös osaleda? Nõustusin žüriis tegutsema teatrivälise tegelasena (s.t mittespetsialistina) ja ainult lihtliikmena. Selles rollis oli töö žüriis mulle huvitav väljakutse. 

Rahvusvahelises žüriis saavad kokku erinevad kultuurid ja kontekst. Arutada-analüüsida eesti teatri lavastusi rahvusvahelises seltskonnas on teadagi põnev. Millise lisaväärtusteadmise saite neist arupidamistest Eesti teatri ja kultuuri esindajana?

Arutelud olid tõesti põnevad. Kõik liikmed esindasid arusaamu professionaalsusest, seega kujunesid aruteludes kõige kriitilisemateks mõisteteks amatöörlus, teatrikooli etüüdid, isegi bulvariteater. Välismaa kolleegid ei suutnud mõista paljude etenduste sattumist konkursiprogrammi. Mulle kui võhikule olid väga õpetlikud arutlused näitlejameisterlikkuse ümber. Kuigi häid osatäitmisi oli palju,  ei olnud näha saali valitsemist. Seepärast jäigi meelde „Vahepeatus”, kus näiteseltskonna omavaheline suhtlemine lummas saali. Ja meelde jäi mitmete tunnustatud näitlejate hindamise viis, eriti poseerimise ja laiskuse mõistete kaudu. Seega õppisin palju. Kuid teiselt poolt nägin ka seda, et professionaalsusest lähtuv analüüs võib taandada etenduse tehniliseks sündmuseks ja lavastuse või lavastaja kontseptsioon, samuti algteksti tõlgendamisvõime  võivad vaatluse alt välja jääda.     

Mida üllatavat pakkus pilk Eesti teatrile kõrvalt – oli ju žüriis esindatud Soome,  Venemaa, Suurbritannia, Iisraeli, Bulgaaria teater ja selle kultuur?

Üllatavalt süvenes mus festivali käigus arvamus, et ideaalne oleks tööle panna kaks sõltumatut žüriid. Üks koosneks ainult välismaalastest ja nende kaudu tekiks eesti teatri projektsioon rahvusvahelisele teatrile. See oleks vajalik tagasiside ja isegi täieliku mittevastavuse korral välismaalaste ja kohalike hinnangute vahel näitaks hindamine siiski meie teatri vastuvõetavust  mujal maailmas, meie suurimaid voorusi ja puudusi. Teine žürii võiks olla kohalik asjatundjate seltskond, kes tunneb tausta, repertuaari ajalugu, publikut, algtekste ja meie argielu. Et ranget eelvalikut ei olnud, siis oli osa lavastusi väga tihedalt kohalikus olustikus kinni. See tegi etenduse välismaalase jaoks hermeetiliseks ja näiteks rahvatraditsioonide dekonstruktsiooni võtsid nad esimesel hetkel kui etnoetendust („Valge joon Võrumaa  kohal”).   

Kuivõrd määras žüriiliikmete hinnangu oma kultuuri-teatrikontekst? Kuis või milles (just üldisemas kontekstis) leidsite otsuseid  tehes ühisosa, milles olite eri meelt?

Kuna žürii oli suure rahvusvahelise kogemusega, siis mõjutasid hinnanguid pigem üldised kriteeriumid. Otsuseid jäigi mõjutama professionaalsuse otsimine ning auhindade jagunemine näitab, et professionaalsust nähti pigem valguses, helis, lavakujunduses ja vähem näitlejavõi lavastajatöös. Otsused olid konsensuslikud ning suuri erimeelsusi ei olnud. Ei olnud ka vajadust hääletamise järele. Igaüks pidi  mõnedest lemmikutest siiski loobuma.   

Kuuldavasti (seni meedia vahendusel kõlanud just Ian Herberti sõnavõttude kaudu) põrpisid välisvaatleja(d) meie teatri pikkade lavastuste vastu ja olid hämmingus publiku heatahtlikkusest. Justkui oleks  meie teatripublik kriitikameeleta – kõik pakutav teeb publikule rõõmu. Kuidas kommenteerite?

Muidugi tingisid etteheited etenduste pikkuse pärast ka rasked töötingimused. Mõneski saalis tuli istuda kokkupandaval toolil ülikitsastes ja isegi ohtlikes oludes. Teiselt poolt aga kas tuntud teksti üliaeglane ja seega näite- ja lavatehniliselt viimistlemata esitus või lavastaja enda loodud dramatiseeringu täidetus erinevas kvaliteedis  ballastiga, s.t väljendusvahendite allutatus narratiivile või üldideele polnud hindajale hoomatav. Ja muidugi sai žürii alles festivali käigus teada, et meie teatripublik ongi kannatlik kuulaja ja pika teatrisistumisega harjunud.   

Auhindade-preemiate üle otsustamine: kuis arutelud kulgesid, konsensus kujunes? Millised teatrikunsti väärtused osutusid olulisimaks otsuse langetamisel? Millistele puudustele osutati?

Iga etenduse järel kogunes žürii arutelule ja enamasti algasid need tõdemusega, et taas pole laval säravat näitlejat/näitlejannat ning pole näha erakordset lavastajatööd. Kuid päris palju oli lavastusi, kus lava oli tervik ning näitlejad  moodustasid hea ansambli. See kajastus ka hindamises, sest näitlejaid hinnati just ansamblitöö eest. Kui ei nähtud piisavat professionaalsust ühes valdkonnas, siis hakati seda otsima mujal ning pandi rohkem tähele valgust, lava ennast, kostüüme, muusikalist kujundust. Auhindade liigitamine oli žürii pädevuses ning professionaalsuse leidmine või mitteleidmine tingiski lõpuks auhindade sellise jaotuse.   

Kuidas peaksid teatritegijad ise „Draama” auhindu võtma? Suunanäitamisena? Tunnustusena?

Teatritegijad peaksid seda auhindamist seisundikontrollina võtma. Eesti teater ise kutsus  end diagnoosima võõramaise konsiiliumi ja antud auhinnad osutavad sellele, et eesti teatris on professionaalsus olemas. Ülddiagnoos ütleb siiski, et professionaalsust peaks rohkem olema. Lootusrikas on draamakirjutamine, mida žürii samuti tähele pani. Hea draamatekst on aga hea lavastuse eeldus. Nii et igal juhul on auhinnad tunnustus, sest hindajad lähtusid rahvusvahelistest kriteeriumidest. Samas on see diagnoos, sest hindamata  jäänud valdkonnad ei ole välisele vaatlejale piisavalt nähtavad või ei ole neile mingis osas aktsepteeritavad. 

Milline on auhindade mõõt ja väärtus teatrikunstis?

Auhindamine on tagasiside. Kõrvuti post factum teatrikriitikaga peab eksisteerima ka võimalus  lühikese aja jooksul läbilõige esitada, see koos läbi vaadata ja kiire hinnang anda. Siis on žürii, teatrirahvas ja vaatajad samas aegruumis, kõik on veel värskelt meeles ning hindajate objektiivsus ja subjektiivsus hästi näha. Lisaks saab festivali läbiviimise koht tohutu kultuuriimpulsi ja sellise üldatmosfääri läbielamine on omaette väärtuslik kunstielamus. Selline auhindamine on oma vahetuse tõttu ausam, sest aluseks on samad etendused. Auhind  näitab, et keegi on hetkel milleski parim või nähtavaim. Terve teatri kontekstis aga näitab auhind, mida on parasjagu võimalik väärtustada. Auhind ei peaks tekitama pingeridu, sest teater on lahutamatu oma publikust ja Eestigi ulatuses võib publik vägagi erineda. Vahel võib ka rahvusvahelised või universaalsed mõõdupuud kasutusele võtta – see laseb ennast võrrelda muu maailmaga ja on ka vajalik. 

Vaatasite žürii liikmena ära lühikese aja jooksul paraja annuse eesti teatrit. Teie kommentaarid?

Eesti teater tundub olevat eelkõige sõnateater. See tähendab, et ta elab eesti keeles, lavastab seda keelt ja tema aurat. Keeleaura oli nauditav mitmel etendusel („Vahepeatus”, „Lõputu  kohvijoomine”). Nauditav oli ka keelekasutuse tehniline täius, näiteks teksti esitamise kiirusrekordi teinud „Misantroobi” lavastuses. Keelekasutus meeldis mulle ka lavastuses „Üks joodik sõitis rongiga”, kus Erik Ruus ei püüdnud mängida venelast ja kus ta oma hillitsetud keelekasutusega asetus Lembit Ulfsaki lõputu kohvijooja kõrvale. Keelega ümberkäimine peegeldab ka tekstiga ümberkäimist ning karjumine laval oli mõneski etenduses märk jõuetusest olemust väljendada. Probleemiks tundub olevat sidusa või kontseptuaalse terviku loomine. Atmosfäär, mida mõnigi lavastaja edukalt laval loob, vajab narratiivset tuge. Kui tegu pole just absurditeatriga. Terviku seisukohalt oli väga õnnestunud „Mängurid”, sest mitmes suuruses nukkude kasutamine ning valguse ja muusika oskuslik sidumine andsid väga gogolliku efekti. Huvitav kontseptsioon oli ka „Hullumeelse päeviku” aluseks, kuigi  realiseerimine ei olnud nii veenev. Samuti oli just tekstiloomeliselt huvitav „Elud”, kus jalatsite vahetamisega markeeritud elulugude hulk sulas järk-järgult väiksemaks ja lõpuks esitas kaks näitlejannat vaheldumisi sama elulugu – seega jõuti mingi üldistatud prostituudi elulooni. Näitetehniline pool ja lavaruumi kasutamise viis aga nii kontseptuaalne polnud. Siiski tundub mulle kui võhikule, et isegi näidendina kirjutatud tekstide lavastamisel jäi vahel  puudu loolisusest. Raske oli mõista etenduste aeglust, pauside rohkust seal, kus intensiivsus puudus ja lõpuks igav hakkas. Ka pikad eksperimentaalsed lavastused muutusid loolise toeta stseenide jadaks ning samal etendusel võis nautida ansamblitööd ja olla nördinud bulvarlikkuse ja teatri kasutamise pärast malakana – seda kõike sotsiaalse teatri nime all. Leheruum ei võimalda kõike kommenteerida, kuid üldjoontes olin ma rahul sellega, et nägin  ära eesti teatri mitmekesisuse, orienteerituse oma vaatajale (ka kavalehtede erinevus näitab seda), olulisuse Eesti ühiskonnale ja kultuuriidentiteedile. Seega täidab eesti teater oma missiooni ning vajab lihtsalt aeg-ajalt seisundikontrolli – nii oma kui võõrast hindajat.

Küsinud Margot Visnap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming