Peegelmosaiik iraani modernteatrist

Kristiina Reidolf

Pilguheit Iraani ja selle teatri kuvandi taha. Sellel ajal, kui projektiteater R.A.A.A.M pidas „Antigone” (lavastaja Homayoun Ghanizadeh) külalisetendustel Teheranis (20. VIII – 12. IX) mänguloa pärast tsensoritega ägedat võitlust,* keskendusin mina iraani modernteatrist mosaiigi kokkupanemisele. Iraani teatri grand old lady, kellel on olnud oluline roll ka modernteatri kujunemisel, ning kolm noort iraani lavastajat, kellel on juba märkimisväärne rahvusvaheline pagas, vaatasid igaüks omaette peeglisse ning kirjeldasid iraani teatri praegust palet. Mosaiigimeister sobitas peeglikilde (peegel kui tõe seerum iraani kultuuriruumis) ning sai kokku pildi, kus torkas silma kaks põhimotiivi. Esiteks: kui igapäevavõitlused tsensoritega kõrvale jätta, siis suurim mure on praegu välisilmas kinnistunud Iraani kuvand, mida on võimatu muuta. Teiseks aga: mida rohkem lääneriigid Iraanile sanktsioone kehtestavad, seda enam räägivad loojad üldinimlikkusest ning vajadusest teha riikideülest koostööd. Tsensuur Kuidas on mõjutanud teie teatriteed tsensuur? H. R.: Tsensuur on jõuliselt mõjutanud kogu iraani teatrit. Tsensorite tavaline meetod seisneb selles, et nad lükkavad otsustamist ja mänguloa andmist paari kuu kaupa edasi, kuni seda ei antagi. See on üsna tavaline asi, paraku väga frustreeriv. Toon ühe näite. Minu abikaasa Hamid Samandarian tahtis lavastada näidendit Galileo Galileist, alustasime proovidega neljal korral. Tsensoritel oli ebamugav talle lavastamisluba mitte anda, kuid iga kord leiti proovide edasilükkamiseks mingi ettekääne. Lavastust me valmis ei saanudki. Minu abikaasa Hamid Samandarian oli väga erudeeritud inimene ja suurte kogemustega lavastaja, tal oli tsensuuri rangeid ettekirjutusi küllaltki raske täita. Noorema põlvkonna lavastajad on tsensuuriga üles kasvanud ja oskavad sellega toime tulla, ent Hamid Samandarian kuulus generatsiooni, kes oli kogenud ka loomingulise vabaduse perioodi enne 1979. aasta islamirevolutsiooni. Sellel põlvkonnal oli väga keeruline tulla toime loomingu pideva tsenseerimise ja misanstseenide ümberlavastamisega.

A. R. K.: Toon sellise näite. Kui lavastasin „Kus sa olid 8. jaanuaril?”, oli poliitiline olukord Iraanis äärmiselt keeruline ning sellise pealkirjaga näidend oli kui härjale punase rätiku näitamine. 8. jaanuar kaheksa aastat tagasi tähistas kuupäeva, mil naised ei tohtinud avalikes kohtades enam hijab’i (pearätt, mille kandmine on tänapäeva Iraanis naistele kohustuslik – toim) kanda. Laiem eesmärk oli tookord Iraani „tsiviliseerida” ja pöörata riik lääneliku arengu teele. Üldiselt püüan oma lavastustes vältida liigset teravust ja konfliktsust, tookord oli aga olukord teine. See lavastus oli minu lavastajakarjääris üks poliitilisemaid ning sellest tulenes ka terav vastasseis tsensoritega, mis väljendus järgnevas. Tegelased selles lavastuses üksteisega ei kohtunud, vaid suhtlesid mobiiltelefonide kaudu. Kuna sõna „relv” ei tohtinud kasutada, asendasin selle sõnaga „parukas”. Tsensuuril kulus kuu aega, et seda koodi lahti muukida. Üllatav, et sellest kujundist leiti, piltlikult öeldes, selliseid sügavusi, mis annaksid tuukritelegi tööd. Leiti, nagu ma püüdnuks öelda, et naiste juuksed on kui relvad! Lõpuks tekkis mul reputatsioon, et püüan tsensuuri kulul nalja teha. Igatahes, pärast lavastust „Kus sa olid 8. jaanuaril?“ on riik hakanud minu tegemistel rohkem silma peal hoidma, ent õnneks pole midagi radikaalset veel juhtunud.

H. G.: Mulle tundub, et minu lavastused on erilise luubi all. Need lavastajad, kelle töödel on publikule suurem mõju, pälvivad tsensuuri suurema tähelepanu ja neile rakendatakse rohkem piiranguid. Näiteks minu „Caligulas” keelas tsensuur sõnade „majandus” ja „õiglus” kasutamise. Ühes teises lavastuses, mida etendati samal ajal, sõna „õiglus” tsensoreid küll ei häirinud.

K. M.: Tsensuur võib kuulutada mille tahes mitteaktsepteeritavaks ning siis on väga keeruline ja aeganõudev misanstseenides tsensuuri rahuldavaid muutusi sisse viia. Nii on Iraani lavastajad nagu väike seltskond vandeseltslasi: meid ühendavad samad raskused ja probleemid.

A. R. K.: Iraanis töötades on saanud mulle selgeks, et pole võimalik liikuda lineaarselt selle suunas, millest unistad, vaid tuleb pidevalt katsetada, millises suunas on üldse võimalik edasi liikuda. Olukord on võrreldav Iraani liikluskultuuriga: Iraanis ei järgita liikluseeskirju ja liiklusmärke, vaid sõidetakse sinna, kus on parasjagu ruumi liigelda. Nii ka teatris. Kui ei saa mängida „8. jaanuari”, siis üritan leida uue näidendi, mida saan lavastada ja mängida. Eurooplastele oleks säärane „töömahukas protsess” täiesti vastuvõetamatu, Iraanis on see aga reegel.

Islami reeglid naiste ja armastuse kohta

Lisaks tsensorite ettekirjutustele tuleb Iraanis järgida ka islamist tulenevaid reegleid. Kas islami kultuuris on raske eelkõige naisnäitlejate elu?

H. R.: Laval esinedes peavad naistel olema pea ja keha kaetud, ainult nägu on katmata. Loomulikult on niimoodi raskem näidelda ning näoilmed ja miimika peavad olema seetõttu maksimaalselt väljendusrikkad ja täpsed.

K. M.: Reeglite järgi peavad naised kandma laval hijab’i, mehed ja naised ei tohi üksteist puudutada jne. Lavastajale on eelkõige oluline lavastuse sõnum, seejärel on võimalik leida reegleid järgides ka erisuguseid väljendusviise. Näiteks juhendasin Edinburghi festivalil „Romeo ja Julia” workshop’i. Loomulikult tahtsid näitlejad laval kallistada ja suudelda, ent mina keelasin neil seda teha. Nad olid tõepoolest üllatunud ja küsisid, kuidas nad siis peaksid mängima? Soovitasin neil kasutada oma kujutlusvõimet. Iraani näitlejad väljendavad kõike silmade kaudu – silmad on hinge peegel. Kui olete armunud, siis peab seda olema võimalik ka silmist lugeda.

Kuuldavasti ei tohi armastust iraani lavalaudadel kujutada, kuigi enamik näitekirjandust ja kirjandusklassikat on pühendatud armastusele. Kuidas te sellise dilemma lahendate?

H. R.: See ongi üsna keeruline. Tuleb leida viis, kuidas tundeid mingi iseloomuliku kujundi kaudu edasi anda. Paradoksaalsel kombel võib kujutada n-ö „odavat armastust”, ent mitte tõelisi tundeid. Näiteks on mul plaanis lavastada Lev Tolstoi „Anna Karenina”, kuid ma pole sugugi kindel, et saan selleks tsensuurilt loa. Asi on selles, et armastuse kujutamine mehe ja naise vahel on iraani teatris ja laiemalt iraani kultuuriruumis tabu. Kui naine väljendaks oma armastust sõnades, peetaks teda lihtsalt prostituudiks. Suhe abielunaise ja võõra mehe vahel on aga täiesti mõeldamatu. Selline naine visataks tegelikus elus kividega surnuks. Minu lavastus oleks seega väga julge, sest selle fookuses oleks just armastus ja tunded.

Nüüdisaegne iraani teater

Millised suundumused valitsevad tänapäeva iraani teatris?

H. R.: Laias laastus on meil kolme tüüpi teatrit: kõigepealt on olemas ametlik, n-ö riigiteater, mis väljendab valitsuse seisukohti, siis on loomulikult kommertsteater ning kolmandaks modernteater. Mulle endale tundub, et iraani nüüdisteatris valitseb praegu stagnatsioon, kunstiliste standardite osas võib-olla isegi tagasiminek. Teatris liigub vähe raha, näitlejad ja lavastajad on alamakstud ning paljud teenivad lisa, osaledes kommertstelevisioonis ja meelelahutusäris. Kahju on sellest, et näitlejad ei taha enam proove teha, sest aeg on raha. Selline teater on võimuesindajatele meelepärane, sest ei pane inimesi mõtlema.

A. R. K.: Teatrivaldkonnas tegutsevad inimesed on väga killustunud. Eelarve on väike ja teatritrupid peavad selle pisku pärast võitlema. Kõike on vähe: raha, lavasid mängimiseks jms. Näiteks Teheranis on ainult kümme teatrisaali rohkem kui kümne miljoni linnaelaniku kohta! Sellest tulenevalt on teatraalid üksteisele eelkõige konkurendid: me ei jaga mõtteid ega tegutse koos, meil puudub ühisplatvorm. Võimudele on selline olukord iseenesestmõistetavalt meelepärane.

H. G.: Mina võrdleksin praegust iraani teatrit inimesega, kes on põrutada saanud. Selle tulemusel on ta kaotanud mälu ja suunataju ning peab ennast üleval kaunis ettearvamatult: kord käitub ta nii, et kõik on lummatud, kord tobedalt, vahel aga vihastab kõik välja.

Iraani ja euroopa publik

A. R. K.: Ometigi meeldib mulle lavastada eelkõige Iraanis. Armastan siinset publikut! Meie publik on noor ja tuline. Tunnen, et ainuke paik maailmas, kus ma võin oma kunstiga mõjutada ühiskondlikke protsesse, on siin, Iraanis. Mulle on oluline tunda, et teen enda ja teiste heaks midagi vajalikku. Euroopas mul seda tunnet pole. Tsensuurile vaatamata on Iraani publiku ees lihtsam mängida kui Euroopas. Suhtlemisel publikuga ei ole tsensuur Iraanis nii suur probleem, kui võiks eeldada. Publik teab väga hästi, mida oodata, ning on võimeline lugema n-ö ridade vahelt. Kui võrrelda Euroopa ja Iraani publikut, siis iraanlased on harjunud sõnumit dekodeerima, eurooplased aga mitte, ning seetõttu on Euroopas sageli väga frustreeriv etendusi anda. Euroopas oodatakse kriitikat meie presidendi, tuumaprogrammi vms aadressil. Eurooplaste ettekujutuses on Iraan paariariik. Publik on niivõrd kinni klišeedes iraani ja laiemalt islami kultuuri suhtes, et on väga keeruline sellist kitsast vaatenurka väärata. Veelgi enam, selgub, et euroopa publik soovibki vaid sellist kallutatud informatsiooni, mida nad on saanud meedia vahendusel. Nad peavad televisioonis nähtut puhtaks tõeks. Seega peaksid ka Iraani teatrilavastused Euroopas olema selle imagoga vastavuses, sest see läheb kaubaks. Tekib jõuetuse tunne, kui mõistad, et sa ei saa mitte midagi muuta. Selliste kuvandite loomist Euroopas nimetaksin ma tsensuuriks, mis pole karvavõrdki parem Iraani omast.

Olen teiega täiesti nõus. Ida-Euroopaga seostuvad samuti stereotüübid ja teemad: prostitutsioon, vägivald, depressiivsus jne. Kahjuks on meie enda kunstiinimesed sageli varmad neid teemasid lääneriikidele pakkuma ja nii aitame me ise kaasa klišeede kinnistumisele.

K. M.: Kui rääkida klišeedest, siis välismaailma on alati üllatanud, kui kasutan oma lavastustes uusi tehnoloogiaid. Arvatakse, et Iraani ühiskond pole tänapäevane ega tehnoloogiliselt arenenud. Selle peale olen alati sunnitud vabandama, et me ei ratsuta enam kaamelitega. Välismaailmas arvatakse, et oleme suletud moslemiühiskond. Meil on küll palju tabusid, ent meie ühiskond areneb jõudsalt.

Võõrsil lavastamine

Milline on teile loominguliselt stimuleerivam olukord: kas lavastada välismaal, kus olete loominguliselt täiesti vaba, või Iraanis, kus tuleb arvestada tsensuuri nõudmistega?

K. M.: See võib üllatada, aga Ameerikas lavastades ma tegelikult ei loobu oma arusaamadest, mis on seotud minu päritolu, tavade ja üldise kultuurikontekstiga. Pealegi, ameerika publikul pole ju huvitav vaadata, kui lavastaksin nagu ameeriklane: vaataja tahab avastada midagi uut, kohata värsket ja ootamatut vaatenurka. Prantsuse kriitikud küsisid kunagi Abbas Kiarostamilt, miks pole tema filmides intiimseid stseene, mida Euroopa vaataja on harjunud filmis nägema. Vastuseks oli: sest ma olen iraani režissöör ja meie kultuur on selline.

A. R. K.: Võõras kontekstis on võrdlemisi raske lavastada. Tavaliselt kutsutakse külalislavastaja kohale umbes nädal aega enne näitlejatega tutvumist ja proovide algust. Tegelikult kulub ligikaudu aasta, et mõnd riiki tundma õppida: tuleks kohtuda inimestega, lugeda ajalehti jne. Isegi kui lavastajal on väga head näitlejad ja tugev lavakujundus, ei pruugi lavastuse sõnum publikuni jõuda, sest vaatajad interpreteerivad ikkagi oma kogemusest lähtuvalt. On palju asju, mis teises kultuuriruumis lihtsalt ei toimi. Olen seda korduvalt kogenud.

Iraani teatri tulevik

Millist tulevikku ennustate iraani teatrile?

H. G.: Väga raske on midagi ennustada. Selge on see, et teater ei eksisteeri ühiskonnast lahus. Kuna me ei suuda prognoosida ühiskondlikke protsesse, siis pole ka võimalik öelda, mis hakkab teatris juhtuma. Pealegi, minu meelest ei saa me mujalt retsepte importida, Iraanil on oma poliitiline tee ja oma lahendused.

H. R.: Lootust peab olema, armastus teatri vastu ületab kõik raskused. Minu abikaasa Hamid Samandarian rääkis veel paar päeva enne oma surma üliõpilaste ja kolleegidega teatrist. Ta oli väga kurb, et iraani teatri praegune olukord on nagu ta on. Ta pani kõigile südamele, et nad ei unustaks, kui tähtis on loomeinimestele omada selgroogu ja öelda tsensuurile resoluutne ei.

K. M.: Minu meelest on praegu üleminekuetapp: kunstiinimestel on aeg minna välismaale, et omandada uusi kogemusi ja töötada eri kultuurides erisuguste truppidega. Mina näen Iraani teatri tulevikku koostöös maailma teatritega. Selleks, et olla elus, et olla terav, on vaja uusi impulsse, seoseid ja võrdlusmomente. Kõige halvem on teatrile endassesulgumine. Oma töös püüan leida universaalseid, rahvusüleseid teemasid, mis puudutaksid meid kõiki, sest me kõik oleme inimesed. Minu loomingu keskmes on inimene, mitte poliitika vms. Maailm on muutunud: oleme ühises vereringes Facebooki, interneti vms kaudu. Minu meelest on probleemid, mida peaks kajastama teater, globaalsed ja universaalsed. Teatritegemine on suurepärane viis kõnetada inimesi kogu maailmas!

Tõlkinud Inga Koppel

*Loe: „Iraanist, ilma filtriteta” (Postimees 15. IX).

*

Peeglisse vaatajad

Homa Rousta (H.R., sündinud 1946) – iraani teatri grand old lady, teatri- ja filminäitleja, kes omandas näitlejahariduse Bukaresti Draamakunstide koolis. Tema abikaasa oli lavastaja, režissöör, näitekirjanik ja õppejõud, „iraani teatri isaks” kutsutud Hamid Samandarian (1931–2012), kellel oli tsensuuri tõttu võimalik teha viimase 30 eluaasta jooksul vaid neli lavastust.

Kiomars Moradi (K. M., sündinud 1972) – lavastaja ja Iraani Azadi ülikooli õppejõud, teinud üle 20 lavastuse nii Iraanis kui ka välismaal. 2002. aastal võitis parima iraani lavastaja auhinna rahvusvahelisel teatrifestivalil „Koit” („Fadjr”), 2007. aastal parima välisteatri auhinna India rahvusliku draamakooli festivalil ja 2010. aastal parima välisteatri auhinna Avignoni teatrifestivalil. Praegu kirjutab Minnesotas (USA) Iowa riiklikus ülikoolis doktoriväitekirja.

Amir Reza Koohestani (A. R. K., sündinud 1978) – tööstusinseneriks õppinud lavastaja ja näitekirjanik, kes on osalenud oma lavastustega paljudel rahvusvahelistel teatrifestivalidel Euroopas, Kanadas ja Brasiilias. 2004. aastal Londonis Royal Courti teatri residentuuris kirjutas näidendi „Keset pilvi”, mis 2005. aastal produtseeriti koostöös Kunsten Festival Des Arts’i ja Wiener Festwochen’iga. 2008. aastal kaitses Manchesteri ülikoolis magistrikraadi näitekunsti alal, nüüd jätkab doktoriõpingutega. Ta on võitnud kaks korda parima iraani lavastaja tiitli ning aasta parima lavastuse tiitli.

Homayoun Ghanizadeh (H. G. , sündinud 1980) – lavastaja ja näitekirjanik, kes on lavastanud peamiselt Iraanis („Godot’d oodates”, „Daidalos ja Ikaros”, „Agamemnon”, „Caligula”) ning Eestis („Antigone” ja „Kuningas sureb”). 2007. aastal võitis Teheranis rahvusvahelisel teatrifestivalil „Koit” parima iraani lavastaja tiitli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming