Pealelend. Vahur Keller

Tambet Kaugema

Eesti Nuku- ja Noorsooteater toob märtsi alguses Lennusadamas vaatajate ette Jules Verne’i „20 000 ljööd vee all”, põneva seiklusloo tabamatust kapten Nemost ning tema allveelaevast Nautilus. Lavastaja on Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll. Kas võib oletada, et poisikesepõlves oli Jules Verne üks sinu lemmikkirjanikke?Vahur Keller, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kunstiline juht: Jah, päris kindlasti oli ta üks minu lemmikutest. Sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt” raamatud on minu põlvkonnal kõik kapsaks loetud. Verne’i kirjutatu on ajalooline ulme: sündmused toimuvad küll minevikus, ent tegemist on ikkagi ulmekirjandusega. Osalt põhineb see teaduse saavutustel ja osalt on kirjanik loonud sellised asju, mis pole tegelikkuses võimalikud. Kapten Nemo puhul on põnev, et see tema teistmoodi maailm on siinsamas, meie maailma sees, mitte kuskil kosmoses või kauges tulevikus. Kuidas õnnestus leida nii ainuõige mängupaik keset merendusajaloolisi eksponaate?Õige mängupaiga tabamine võttis tegelikult päris kaua aega. Seda lavastusideed olen kandnud endas ikka aastaid – tõsi, alguses oli plaanis hoopis Verne’i „Saladuslik saar”. Aktiiv­seks läks asi paar aastat tagasi, kui võimaliku mängupaigana hakkas silma Aegna saar. Tundus, just see võiks olla rännakulavastuse tarvis see õige saladuslik saar, mis pealegi asub kesk­linna lähedal. Aegnaga tekkisid aga logistilised raskused, kuidas inimesed sinna saada. Kui nüüd hakati taastama ja ehitama Lennu­sadamat, tundus see kohe olevat väga äge koht. Alguses läks mõte „Kapten Granti lastele”, ent otsustasime praegu siiski „20 000 ljööd vee all” kasuks, sest on ju Lennusadamas olemas allveelaev Lembitu ja vajalik veealune maailm. Dekoratsioone ehitada ei ole eriti tarvis, kuid tehniliselt tuleb kogu lavastus päris keeruline. Loodan, et kunagi teeme Lennusadamas ära ka Verne’i kogu triloogia.

Miks suunatakse lavastuse heli kõrvaklappidesse, mis publikul etenduse ajal peas on?
See tulenes Lennusadama akustikast: nii tekst kui ka muusika lööb seal kõmama ning kaob suurde ruumi ära. Takistus tuli kuidagi ületada ja probleemist sai boonus. Kõrvaklapid, mis publikult peas, pakuvad vingeid võimalusi. Noor andekas helilooja Liina Kullerkupp, kes on lõpetamas muusikaakadeemiat ning jõudis novembris rahvusvahelisel filmi- ja meediaheli kongressil animafilmile „Apollo” kirjutatud muusikaga laureaatide hulka, hoolitseb lavastuse helimaastikke luues selle eest, kuidas tekitada vaatajates veealune tunne. Kõrvaklappidega kuulates on heli isiklikum.

Millised teemad sind lavastajana Jules Verne’i loos huvitavad?
Muidugi on selles loos palju seiklust, ka keskkonna poolest on see eriline ja põnev. Huvitaval kombel sobib „20 000 ljööd vee all” imehästi ka just nukuteatrile – seda seetõttu, et tegelased, kes jälitavad maailma meredel laevu ründavat „tundmatut mereelukat”, satuvad n-ö reaalsest maailmast sinna veealusesse maailma, mis on täitsa teistmoodi, ulmeline, omalaadne veealune kosmos. Selli­ne reaalsuse nihe sobib nukuteatri vahenditega väga orgaaniliselt.
Kapten Nemo juures on mulle oluline tema enda lugu, mis mõnes mõttes kõlksub kokku meie tänapäevase maailmaga. See on ühe mehe viha lugu. Kapten Nemo loob endale oma maailma, tänapäevases tähenduses siis ehk virtuaalmaailma, tõmbub eemale ühiskonnast ning reaalsest elust, on pettunud ja vihane. Seejuures on ta ääretult intelligentne, suurte vaimsete võimetega. Just selle vihaga loob ta oma maailma.
Selles teoses on üks emotsionaalselt väga võimas koht: Nemo vallutab lõunapooluse ning heiskab täielikus üksinduses oma lipu. Keegi maailmas ei saa tema võidust kunagi teada – see on ainult tema enda triumf. Selles stseenis on meeletut üksindust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming