PEALELEND: Tiit Palu, Pärnu Endla pealavastaja ja „Madame Bovary” lavastaja

Tambet Kaugema

Millisel kohal asub Flaubert’i „Madame  Bovary” sinu elukestvas raamaturiiulis?  „Madame Bovary” ja „Tundekasvatus” mõjuvad neljakümneselt hoopis teistmoodi kui kahekümneselt  ülikooli ajal. Soovitan üle lugeda kõigil, kel kohustusliku kirjanduse ajast mingi maik meeles ja kes veel üldse midagi lugeda viitsivad. Lugu pole tänapäeval ju enam eriti oluline lugema innustaja, kes neid kõiki lugusid ikka jaksab endale sisse ajada, kui need on enamasti veel ühesugused kah. „Madame Bovary” puhul on esikohal stiil, selle jõuline elluviimine ja autori skeptiline pilk. See, kuidas Flaubert mängib laadastseenis või kirikuepisoodis  üleva-labasega, on ju lausa postmodernismi klassika, ehkki kirjutatud rohkem kui sajand varem. Koomika ja traagika segunemise kõrghetk on Emma suremine, mis kestab romaanis lõpmata kaua, ehkki peaks käima sama lihtsalt, nagu Emma ooperis Luciat suremas nägi. Elu on ooperi paroodia, mitte vastupidi. 

Need kokkukõlad, lisaks sobiv hetk, hea trupp ja suure osa publiku kindel veendumus, et tegemist on „naistekaga” (aga siis nad tulevad ju teatrisse ja võib-olla saavadki seda?, aga võib-olla saavad muudki!), julgustasidki „Madame Bovaryd” ette võtma. Olin „Madame Bovary” peale mõelnud mitu aastat ja kui siis  meie teatridirektor arvas, et Endla suvelavastus peaks olema „Mehed ei nuta”, tõin püssi põõsast välja. 

„Madame Bovary” ilmumisest on möödas rohkem kui poolteist sajandit, tahes-tahtmata on mõne teema tähendus tänapäevaks  vägagi muutunud: näiteks naisterahva iseseisvumispüüe ei kõla praegu kuigi revolutsiooniliselt, ka moraalipõhimõtted on vahepeal kõvasti teisenenud. Millised Flaubert’i teose teemad pakkusid sulle kui dramatiseerijale ja lavastajale kõige rohkem huvi?   

Romaan koosneb kolmest osast. Esimeses selgitatakse, kuidas tütarlapsest sirgub neiu ja miks sirgus just selline. Antakse ülevaade ka Charles’i arenguloost, romaani raamtegelasena võib ta olla ka peategelane (et siis juhtus Charles’iga selline lugu, et ta sai omale sellise naise nagu Emma ja mis siis juhtus). Dramatiseering algab teisest osast, kus juba abielus Charles ja Emma  siirduvad uude elupaika. Flaubert pidi omal ajal tõesti põhjendama, miks on Emma see, kes ta on; tänapäeval areng, mis on toonud praeguse hetkeni, meid ju enam ei huvita. Ära jätsin Emma tütre, äiad, ämmad. Muutus apteeker Homais’ funktsioon: romaanis on ta telgitagune niiditõmbaja (selle väljatoomiseks polnud lihtsalt lavaaega kulutada), temast sai väikekodanliku poolharitlase, selle jõulise elu edasiviija koondkuju. Kui Flaubert ütles oma  kuulsa lause „Ka mina olen Emma Bovary”, siis mina pean vaikse häälega sama öeldes silmas inimese õigust püüelda porist välja. Kes seda ei taha, püherdagu edasi. Sellise sublimatsiooni pakun välja. 

Üks lavastust näinud kriitik on küsinud: kas  Emma Bovary loos on üldse armastust, kõikehaaravat üllast tunnet, või on armastus vaid päästenöör, mis aitas ta välja hallist argipäevast? Kuidas sellega lood on?   

Armastuse võimalused on ikka. Süütenöörid,  mida viimasel hetkel ei süüdata või mis kiiresti kustutatakse. Miks muutub Leon küünikuks, miks Rodolphe, siis, kui laine on talle juba peale vajumas ja ta võib-olla kõrgele üles tõuseb, põgeneb? Juba nendele küsimustele vastuse otsimine võib inimese paremaks muuta. Võibolla on vastus sama kulunud nagu „kõige taga oli hirm”. Aga Emma ei kartnud üldse.

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming