Pealelend: tantsukunstnikud Maarja Tõnisson ja Arolin Raudva

TAMBET KAUGEMA

aa_sirp_15-04_0007__art_r218. veebruaril stardib Sõltumatu Tantsu Laval taas uute koreograafide sari „Première”: seitsmes toimumisaasta toob vaatajate ette Maarja Tõnissoni lavastuse „Body Shift Body“ („Keha nihe kehas“) ja Arolin Raudva lavastuse „Dying to Become“ („Surra, et olla“). Maarja Tõnisson on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal ning täiendanud end Berliini Kunstide Ülikoolis. Arolin Raudva on lõpetanud samuti Viljandi kultuuriakadeemia ning täiendanud end Islandi Kunstide Akadeemias.

Millised on teie seni napi loometee tähtsamad verstapostid?
Maarja Tõnisson: Loomulikult oli viimane kasulik õppetund Viljandi kultuuriakadeemia koreograafia lõputöö, lavastus „Trilemma“ (2013), kuid veelgi olulisemaks pean iseseisvaid ja koolitööväliseid projekte. Kooli toetavas ja armastavas keskkonnas on turvaline ja meeldiv kasvada, katsetada ja luua, aga tegelik karastus ja oskused tulevad ikka tundmatusse vette viskudes. Esimene suurem oma produktsioon, kontsert-tantsulavastus, sündis 2012. aastal Kultuurikatla aias koos muusiku ja helilooja Ann Kuudiga. Eredad ja praegu tähenduslikud loomingulised aktsioonid meenuvad ka õpingute ajast Berliinis.

aa_sirp_15-04_0007__art_r1Arolin Raudva: Viljandi kultuuriakadeemia, esimene verstapost, avas mulle tee tantsuni. Enne seda ei hoomanud ma üldse, mis on tantsukunst või mida selles valdkonnas tehakse. Algselt oli see mõeldud ajatäitena, kuid pani endasse armuma ning nüüd olen tantsust läbi imbunud.
Murranguline areng leidis aset kevadsemestril Islandi kunstide akadeemias. Seal oli kaks geniaalset õppejõudu, kelle tunnid olid mulle senise tantsuhariduse jooksul suurimaks proovikiviks: nad nõudsid rohkem, kui keegi kunagi varem oli minult nõudnud. Füüsilisus muutus tähendusrikkaks ja filosoofiliseks pinnaseks.
Pärast seda jäi veel viimane ülikooliaasta, mis oli taas tõsine eneseületus. Viljandis oldud aeg on mõjutanud mind salajasemalt ja pikaldasemalt, kui võiks arvata, kõik samastumis- ja vastandumismomendid on võrdselt olulised. Inimesed, kelle sain sealt end ümbritsema, on suur kingitus. Meie kehakogemus, arusaam füüsisest on jagatud – see on suur asi. Inimesed ongi vist minu olulisemad inspiratsiooniallikad ja mõjutajad.
Tantsijana on kohe pärast lõpetamist olnud järjest kolm tähtsat tööd: Mari-Liis Eskussoni „vägisi“, kadrinoormetsa ja Kadi Maria Vooglaiu „an hour of“ („tunni jagu“) ning Ruslan Stepanovi „Klapp“ – kõik väga erisugused ja arendavad. Nüüd töötan siis esimese päris oma lavastuse kallal.

Kui teha põgus kokkuvõte, siis millest teie seekordses lavastuses liigutakse ja tantsitakse?
Tõnisson: Lavastus „Body Shift Body“ on ajendatud soovist panna ennast proovile ning katsetada iseenda kui tantsija ja etendaja kehalisuse ja kehastustega, vahetada pidevalt fookust ja rolle, liikuda ühest seisundist teise. Mina kui ajutine, õrn konstruktsioon, mateeriast ja ideedest koosnev, tantsiv kollaaž, mis lakkamatult monteerib, lõhustab ja seab kahtluse alla keha-vaimu „loomulikud“ ja harjumuspärased liikumismustrid. Keskmeks on minu keha, mis asetub kummastavatesse kollaažlikesse olukordadesse, kus kokkusobimatute elementide kooslus tekitab kergeid tajuhäireid ja avatud tähendusvälja. See lavastus on meelte koreograafiast, neuronite tantsust, tähendusrikkast nihkest.
Raudva: Kõik sai alguse plaanist minna seitsmeks päevaks pimedasse ruumi, et uurida üht seisundit, millesse olen alates 17. eluaastast ikka ja jälle kukkunud. Tundub, et kõik on seiskunud, et keha ja vaim on elutud, pole impulsse millegi tegemiseks. Ümber on ilu ja rõõm ja kõik on võimalik, tõesti, kõik on võimalik, aga seesmiselt midagi ei liigu. Puudub sisemine tuli. Kerkib küsimus, mida ma üldse pean elamiseks ja millal tunnen, et olen elus. Milleks on oluline tunda, et oled elus ja põleda, olla motiveeritud? Kuidas õigustan enda olemasolu siin maailmas? Mind häiris kõige konstrueeritus: ükskõik, kes ma olen või mida endast teen, on ikka olemas mingisugune kunstlik kontseptsioon. Niisiis on ka see seisund konstrueeritud reaalsus, mis ei toimi, ning kui ei toimi ja aheldab paigale, tuleb see endast eemaldada.
Pimedus on lõputu ja lööb kõik selgeks, puhastab üleliigsest. See tuletas mulle meelde, et võtan end kui projekti, mis peaks saama ühel hetkel valmis. Alatasa peab millekski saama. Üldse ei märka, mis juba on.

TAMBET KAUGEMA

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming