PEALELEND: Rein Pakk , „Kaose” lavastaja

Tambet Kaugema

Mika Myllyaho „Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises lavale jõudnud „Paanikale”, kus keskea kriisi hirmude küüsis sipleb kolm meest. Kuivõrd erinevad on kolme naise mured meeste omadest? Ja kui lihtne oli meeslavastajal neid mõista?        Mulle näib, et meie mured on praegu nii ilmsed ja intensiivsed, et laias laastus ei erine need sooti kuigi palju. Küll aga erineb ühiskonna suhtumine naiste ja meeste probleemidesse ning nende lahendamise võimalustesse kaunis oluliselt. Nagu üks kolmest „Kaose” peategelasest tabavalt ütleb: „Üks kord vägivallatsenud naine – ja igavesti hull? Vägivaldne mees on lihtsalt ühiskonna lakmuspaber!”. Tõesti, naiste ja meeste vägivaldsusesse suhtub ühiskond ju isemoodi. Läks nii, et ei olnud meeslavastajal raske neid probleeme mõista. Kuidagi see õnnestus  sellisel matiuntlik-feministlikul pinnal, kus mehed ja naised leiavad ühist. „Kaose” autor Mika Myllyaho on ju ka mees, aga ometi ta ütles, et probleemid, mida „Kaose” karakterid esindavad, on tegelikult ta enda omad. Tegelaste kaudu tajume tema sotsiaalset närvi.    

Kui mõelda soome filmidele, aga miks mitte ka teatrile ja näitekirjandusele, siis kukub neil kahtlaselt hästi välja see tavalise inimese murede ja ängide kujutamine. Ühteaegu nukker ja naljakas. On see soomlaste rahvuslik eripära?

Tõsi see on, et emotsionaalsema meelelaadiga  „Kaose” vaataja saab nutta ja saab naerda. Mul on kavas lavastada veel üks soome näidend, kus see nukrus ja naljakus, mille kohta küsid, on veelgi jõulisem ja teravam. Nii et – valdavad nad seda küll. Eesti autorid on ju ka selle tunnetuse kandjad, kuid meie kirjanikel on neis teemades ehk vähem sentimenti. See pole sugugi hinnanguline, sest eestlased valdavad tänu sellele sarkasmi paremini. Lihtsalt ma olen ise suur  sentimendisõber. See sobib minu meelelaadiga ning ma arvan ennast vahet tegevat odaval ja peenemal sentimendil.     

Mida sa lavastamisprotsessi käigus kaose kui nähtuse kohta teada said?

Ei teagi, et oleksin lavastamisprotsessi kaudu „Kaosest” palju uut teada saanud. Lavastuse pealkirjale vaatamata oli see protsess üllatavalt harmooniline. Eks sai lavastust ette valmistades muidugi loetud kaose kohta uuesti üle kõiksugu teooriad ja tekste. Neist leidsin vaid kinnitust, et kaos moodustab lõviosa  kõiksusest ja kord on vaid kitsuke köis, mida mööda meil tuleb käia. Kaos on midagi elementaarset, paratamatut ja loomulikku, millega ei tohi liiga suure bravuuriga võidelda – suure tõenäosusega võid jääda kaotajaks. Kaosega tuleb õppida elama. Seda õpivad ka naised meie lavastuses.

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming