PEALELEND: Peeter Raudsepp, „Eikellegimaa” lavastaja

Meelis Oidsalu

Millest selline kehatundlikkus Raudsepa „Eikellegimaal”, on see omane pigem Pinterile või Raudsepale? Pinteri tegelastele on suhtlemine teiste inimestega ränk ülesanne ja seetõttu püüavad nad ennast alati esitada kellegi teisena, et võimalikult vähe haiget saada. Nende kehakasutus on seega äärmiselt teadlik, samas ajab nende alateadvus „oma asja”: lõhkudes, rünnates,  liibudes, paitades, hammustades ... Loo olemuses on peidus teatav koreograafilisus ja see tuleb tekstist, kõnelemisest, üles leida. Suurema osa leidsid näitlejad ise, minu asi oli nii-öelda pinnast kobestada.       

Lavastuse lõpp erineb näidendi omast (lavastuses jalutab Spooner lambi juurde ja süütab selle imeväel). On see Raudsepa trots „Eikellegimaa” troostituse vastu?

Kui „Eikellegimaa” lõpuosa hoolega lugeda, leiab sellest üles teatava, enne lõplikku pimenemist välgatava lootuse, millele me ühel hetkel  lihtsalt leidsime niisuguse lahenduse. Volli Käro kõndis ühes proovis seina poole, sellest sündis tule süttimine. Mingit karmi, autorit vaidlustavat muudatust ma selles käigus ei näe, sest see kasvas loomulikult tegevusest välja.       

Kui ühiskonnatundlik Pinter teie arvates on ning kas „Eikellegimaa” vaese Spooneri ja „eduka” Hirsti dialoogis võiks olla ka tänases Eestis poliitiliselt aktuaalset allteksti?

See on väga ebamugav küsimus lühikeseks vastuseks, sest kõigile söödava plakatlikkuse vastu Pinter sõdibki. Iga inimene on ühtviisi nii primitiivne kui ka ülikeerukas. Eks see olegi ta humanismi põhituum.

Küsinud Meelis Oidsalu  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming