Pealelend – Maret Tamme, „Hälina ja raevu“ lavastuskunstnik

TAMBET KAUGEMA

sirp_2016_38_0031__art_r2

Norras Trondheimi Trøndelagi teatris esietendub 7. oktoobril William Faulkneri „Hälin ja raev“, mille lava ja kostüümid on kujundanud Norra teatriakadeemias õppiv Maret Tamme. See lavastus on osa tema magistritööst, bakalaureusekraadi stsenograafias kaitses Tamme 2012. aastal Eesti kunsti­akadeemias.

Kuidas sai alguse teie koostöö Trøndelagi teatriga? Mis sorti teatriga on tegemist?

Trøndelagi teater on Norra üks suuremaid riigiteatreid ja põhiolemuselt klassikaline repertuaariteater. Teatri­juht Kristian Seltun, Oslo alternatiivteatri Black Box üks asutajaid, on tekitanud eksperimentaalsematele lavastustele ruumi ka Trøndelagi teatris. Seltuniga kohtusin esimest korda Norra teatriakadeemia sisseastumiskatsetel. Stsenograafia osakonna juhataja Serge von Arx oli minu magistriprojekti kirjelduse põhjal kutsunud ta vestlusele. Seltun näis innustuvat minu ambitsioonikast soovist teha Faulkneri romaani „Hälin ja raev“ põhjal lavastus. Lõpuks jõudsime ühisele arvamusele, et võiksin teha magistritöö just nende teatris.

Serge von Arxi üks keskne idee magistrandiõppes on üliõpilaste infiltreerumine – nii ta seda kutsub – riigiasutustesse ning sealse õhustiku värskendamine ja raputamine. Muidugi nõuab see asutuselt avatust ja sõbralikku suhtumist alternatiivsetesse ideedesse. Trøndelagi teatri paindlikkust on mitme radikaalse lavakujundusega proovile pannud ka Serge von Arx, kes muu hulgas on lasknud tõsta suure saali pöördlavale Põhja-Norra vana talumaja.

Teie kujundatud lava ja kostüümidega „Hälina ja raevu“ lavastab Kjersti Haugen. Missugune on tema lavastajakäekiri?

Kjersti Haugeni käekirjast saan rääkida ainult meie koostöö põhjal, mis sai alguse teatri pakkumisest. Me ei tundnud teineteist, minu pakutud projekti hakkasime arutama kirja teel. Üpris kiiresti sai selgeks, et inimestena oleme väga sarnased, ent meie kunstilised huvid paistsid olevat totaalselt vastandlikud. Nii tekkis huvi üksteise vastu ning keskmesse nihkus küsimus, kuidas ülepea teise inimesega suhelda. Sellest saigi lavastuse põhiteema, mille oleme asetanud faulknerlikku mõrkjasse maailma.

Lavastajana on Kjersti Haugen tuntud pigem kui osav ja emotsionaalne draamalavastaja, mitte niivõrd suur eksperimenteerija. Seejuures, võtnud vastu pakkumise töötada tudengiga, kes tahab Faulkneri romaani ainetel ruumiga eksperimenteerida, on ta prooviprotsessis avatud ja julge. Kogu trupp töötab koos, katsetab, lavastab, mängib ruumi ja tekstiga. Meie koostöö on hästi aus: ükski totter idee või veider sisetunne ei jää välja ütlemata. Minu magistritöö osana on selline lähenemine hindamatu, kuna tunnen, et saan anda huvitava terviku heaks oma parima.

Missugused näevad välja selle uuslavastuse lava ja kostüümid? Millest oma töös lähtusite?

Lavastuse „Hälin ja raev“ alguspunkt oli küsimus, kuidas tekitada ruum, kus nii näitlejad kui ka publik tunneksid ennast autsaideritena, „Hälina ja raevu“ maailmas idioodina, sellena, kes paigutub väljapoole normaalset. Ühtlasi tahtsin luua ruumi, mis arvestab black box’i omadustega, suhestub selle arhitektuuriga.

Jaotasin black box’i kaheks: maapealseks ja lavaaluseks ruumiks. Maapealne osa, kus asetseb ka publik, on must põletatud ruum, mille põrandas on kolm auku. Maa-alune, mida publik näeb vaid põgusalt läbi aukude, on vastandina mustale ruumile realistlik ja valgusküllane elutuba. See osa kujundusest esindab argipäeva müra ja kõike, mis on teatraalne, võlts, pealispindne. Sestap olen peitnud selle ka täielikult lava alla.

Osaliselt publiku selja taha jäävad põletatud puitseinad ja põrand, mis tekitavad hüljatustunde. Puidu põletustehnika on algselt mõeldud maja välisfassaadide kaitseks niiskuse, hallituse ja ka tule eest, seega on mu ruum oma mahajäetuses ka omamoodi pelgupaik. Must ruum on lavastuse kontekstis ka offstage – siin ei etendata midagi, vaid räägitakse ausalt, ehk naiivseltki.

Kostüümide kujundamisel lähtusin säästlikkusest: kõik kostüümid on kujundatud juba varem ostetud või õmmeldud rõivastest. Kui tegelaskujud realistlikust maa-alusest maailmast välja ronivad, joonistuvad erilaadsed karakterid mustal taustal hästi välja. Saan kasutada palju kombinatsioone realistlikust kampsuniga vanamehest abstraktsete kuldsete tegelaskujudeni välja, kuna kostüümid ei hakka lavakujundusega võistlema.

Millised on teie senised olulisemad tööd lavastuskunstnikuna?

Väga oluliseks pean oma magistritöö raames tehtud esimest tööd: proloog, installatsioon ja performance „The Fence“ ehk „Tara“ Bergeni teatrifestivalil. Installatsiooniks oli vanast puidust ehitatud tara, inspireeritud „Hälina ja raevu“ esimesest peatükist, kus peategelane kõnnib piki tara ja igatseb teisele poole. Performance’is paigutasin publiku tara sisse, asetasin nad „lava“ keskele ning näitleja liikus ümber tara, jäädes peaaegu nähtamatuks. Nii sai publikust peategelane ja näitlejast vaid midagi ähmast vaataja kujutlusvõimes.

Eestis tehtud töödest hindan kõrgelt koostööd lavastaja Merle Karusoo ja stsenograafi Illimar Vihmariga Eesti Draamateatri lavastuses „Laul, mis jääb“. Üsna suuremahuline lavastus oli väärt kogemus n-ö täiskomplekti kokkupanekust. Samuti pean oluliseks lavastaja põhjalikkust ning stsenograafide kunstnikuväärikuse austamist.

Mida on andnud teile magistri­õpingud Norra teatriakadeemias ja kuidas saab seal õpitut edaspidi Eestis kasutada?

Norra teatriakadeemia tudengeid õpetatakse töötama ja looma lavastusi grupis, kus puudub hierarhia. Seda sorti töökogemus on väga oluline, kuna see ei lahuta mind kui stsenograafi ruumis toimuvast, vaid seob sisu ja vormi tervikuks. Lavastusprotsessis on mulle ruumis toimuv sama oluline kui ruum ise.

Maret Tamme on jaotanud black box’i  maapealseks ja lavaaluseks ruumiks.

Maret Tamme on jaotanud black box’i maapealseks ja lavaaluseks ruumiks.

Pressifoto

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar