PEALELEND: Madis Kolk

Tambet Kaugema

Madis Kolk , Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, teatrikriitik ja festivali „Draama 2010” kuraator, Tartus septembri alguses taas toimuv teatrifestival „Draama” on läbi tegemas mitmeid korralduslikke muudatusi, neist olulisim: lavastused sõelub festivalile ainuisikuliselt kuraator. Mille poolest on uusvana kuraatorikeskne valikusüsteem parem viimased üheksa aastat kehtinud  korrast, kui iga teater valis ise, milline oma lavastus laadale läkitada? Kui astun korraks kuraatorirollist välja, siis teatrivaatleja ja -sõbrana pole ma sugugi täiesti kindel, et üks süsteem on absoluutselt parem kui teine. Tundub, et nagu paljude ühiskondlike protsessidegi puhul, nii toimub ka siin võnkumine või pendeldamine laiapõhjalisema ja subjektiivsema lähenemise vahel. Kord toimitakse ühtmoodi, siis see mõneks  ajaks ammendub, ja otsustatakse teise viisi kasuks. Võib-olla ongi õige iga kümne aasta tagant jälle proovida vastasseina, pilt muutub värskemaks ja ühe või teise süsteemi eelised tulevad esile. Kuraatorifestivali eestkõnelejana olen aga igati nõus viimastel aastatel kõlanud etteheidetega, et liigne demokraatia ja vaikimisi võetud kohustus, nagu peaksid kõik teatrid olema kindlasti pildil, nivelleerib ega võimalda  esitada Eesti teatrit kogu oma paremikus. Kuraatorikeskne süsteem ongi ebademokraatlik. On üks inimene, kelle maitse on loomulikult vaieldav, kuid kes vastutab festivali kunstilise terviku eest ja peab suutma oma valikut põhjendada. Ideaalis võiks „Draama” esindada kogu Eesti teatripüramiidi tippu, mitte olla kõigi teatrite püramiiditippude demokraatlik kompott.   

Milliseid korralduslikke muudatusi „Draama 2010” endaga veel kaasa toob?

Enam pole žüriid, kes auhindu jagaks. Välisvaatlejad ja nende välispilk jäävad, samuti soov tutvustada Eesti teatri paremikku nii oma- kui ka välismaistele vaatajatele, kuid  lavastusi ei asetata pingeritta. Kuraatorikeskse valikusüsteemi ebademokraatlikkust aitab puhverdada ka see uuendus, et festival hakkab nüüd toimuma igal aastal, aga poole väiksemas mahus. Igal aastal valitakse festivalile kaheksa lavastust ja valik tehakse kahe aasta lõikes, teatripäevast teatripäevani, 27. märtsist 27. märtsini. Kui üks kuraator lavastust festivalile ei vali, siis jääb veel võimalus pälvida järgmise kuraatori tähelepanu.   

„Draamale” valitud lavastusi ei saa veel avalikult nimetada, küll aga saab rääkida valikupõhimõtetest. Millised need on?

Olen mitmel aastal olnud ka teatriliidu aastaauhindade žürii liige ja võin kinnitada, et see, mis on teatris päriselt hea, ei olegi tegelikult väga seinast seina vaieldav ja „maitse asi”. Võib tunduda natuke üldsõnaline või  väheütlev, aga valikut tehes sõnastasin moto: „Ilma mööndusteta”. Üritasin leida Eesti teatri kahest viimasest aastast lavastusi, mille kohta saab öelda: need on ilma mööndusteta head. Tõsi, Eesti teatrit on nii vähe, et ma pole päris kindel, kas üldse saaks – lähtudes ikka hea teatri otsingupõhimõttest – kokku panna mitu eri printsiibi järgi koostatud festivali. Olgu lähtekohaks dramaturgia või novaatorlikkus või midagi muud – väheusutav, et  õnnestuks järjestada mitu paremikku, mis omavahel üldse ei kattu. Kümmekond aastat tagasi olin samuti selle festivali kuraator ning võin seetõttu tõdeda, et Eesti teatripilt on vahepeal institutsiooniliselt rikastunud, mitmekesistunud. Siit võiks kuraatoril või radikaalsemal teatrikriitikul tekkida ju kiusatus nimetada Eesti teatritegemise põhiosas sumbunuks ning väärtustada vaid ääreala. Hoidusin ka sellest  teest, sest nii idee kui ka selle teostus peavad olema mööndusteta head. Mind huvitas, mis on Eesti teatris üleüldse hinnaline ja väärtuslik. Kõiki valikupõhimõtteid õigustab ikkagi see, mis lõpuks lavale ja sealt edasi üle rambi saali jõuab.

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming