Pealelend. Kristiina Põllu

Marie Pullerits

„Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum” on Tartu Uue teatri esimene vabaõhulavastus. See seadis kunstnikule teistsugused ülesanded kui teatrimaja lavaruum. Kuidas kujunes lavastuse omapärane kohavalik ja maastikumaalilik ilme? Kui palju on selles lavastaja ja kuivõrd teie kui kunstniku nägemust? Kristiina Põllu, Tartu Uue teatri kunstnik: „Naised valitsevad …” on Tartu Uue teatri koostööettevõtmine Eesti Rahva Muuseumiga, nende algidee oli leida mängupaik Raadi mõisa territooriumil. Seal aga ükski vaade ei käivitanud meid Ivariga (lavastaja Ivar Põllu – toim) piisavalt. Nii luusisimegi kevadel Raadil üsna murelike nägudega ringi, tegime ümbruskonnas üha suuremaid tiire, kuni ühel õnnelikul päeval sattusime kaponiiride vahele. Äratundmine tuli kohe, aga esialgu tekitas kõhklusi kommunikatsioonide loomise keerukus. Õnneks võitis südame valik siiski mõistuse. Koht innustas meid mõlemaid niivõrd, et sisuliselt juba valmis näidend lendas prügikasti ning Ivar kirjutas spetsiaalselt sellest paigast tõukudes uue teksti. „Naised valitsevad …” ongi kirjutatud sellesse konkreetsesse loodusruumi, nagu ka rollid on kirjutatud kindlatele näitlejatele. Meid köitis meeste tekitatud militaarruum, mille emake loodus on üle võtnud ja muutnud pehmeks maaliliseks keskkonnaks – selle koha juures võluski just juba seal eos peituv, meie lugu toetav energia. Nii et küllap on see nägemus jagatav üsna kahasse lavastaja ja kunstniku vahel.

Lavastuse kujundus toetub suuresti looduskeskkonnale, mis tagab loomulikku atmosfääri. Kuivõrd oli võimalik kasutada sealset (tehis)looduslikku ruumi ja millisel määral tuli sellele ise uut juurde konstrueerida?

Kaponiir meenutab oma kujult lavaruumi koos rõhutatud perspektiiviga. Seejuures on see ehitatud kaldenurga all, nii et saab kõndida mööda seinu. Külgseinad, aksid põõsaste kujul ja horisont – kõik oli olemas ja loodusel juba väga osavalt viimistletud. Mida veel tahta! Seega, konstrueerida tuli minimaalselt, mis muidugi ei tähenda, et töömaht oleks olnud väike. Vastupidi, tekitatav uus pidi sulanduma loomulikku vabakäelisesse looduskeskkonda. Kasutasime võimalikult palju ümbrusest pärit taimi, kohalikku pajuvõsa ja murumätast, Raadi vanade pärnade puitu, kive. Sinna juurde ehitusmaterjalina punast savi. Tõsteti pinnast, toodi vesi, ehitati „hooned”. Meeskond oli väike, aga väga pühendunud, töötati jõuvarude piiril. Selle eest suur tänu kõigile.

Kas teile tundub tagantjärele, et lavastuse looduskeskkonda toomine seadis pigem piiranguid või soodustas see hoopis uute ideede teket?

See seadis positiivses mõttes piiranguid, aitas välja sõeluda lavastust toetava. Näiteks naiste kostüümid tõukusid otseselt looduskeskkonnast: need on inspireeritud pinnasekihtidest, geolõigetest Eesti eri paigus. Viljakas must muld, happeline muld, sinisavimuld, punasavimuld, liivakivi, paene pinnas – igal oma iseloom, nagu ka naistel, kes neid kleite kannavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming