Pealelend – Jürgen Rooste, Sõltumatu Tantsu Lava majaresident

TAMBET KAUGEMA

Sõltumatu Tantsu Lava (STL) on kuulutanud välja konkursi, et leida kaks-kolm nüüdistantsust kirjutavat kriitikut, kellele võimaldatakse prii juurdepääs STLi kõigile lavastustele ja nendega seotud loengutele, samuti saavad väljavalitud kokkuleppel koreograafide-etendajatega käia proovides. Konkursile on oodatud nii juba kirjutavad inimesed, teiste kunstivaldkondade kriitikud või kultuurist huvitatud ajakirjanikud kui ka keeleliselt-analüütiliselt võimekad algajad. STLi selle hooaja majaresidendid Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste on lubanud olla neile nõu ja toimetamisega abiks, lavastusi ja tekste ühiselt analüüsida. Kriitikute artiklid hakkavad ilmuma STLi veebilehel Koreokohvikus ja ERRi kultuuriportaalis.

Ettevõtmisega liituda soovijailt oodatakse 10. oktoobriks e-aadressile kriitikakomando@stl.ee kuni üheleheküljelist mõtisklust, miks on nüüdistants talle põnev ja oluline.

Kuidas on praegu seis tantsukriitikute rohkusega ja miks on STL otsustanud neid otsima hakata?

Nüüdistantsukriitikat peaaegu ei ilmugi, ehkki enamasti on kriitikud-mõtisklejad nõus, et koreograafia on nüüdisteatri alusmõiste. Näiteks NO99 lavastusi ei saagi väljaspool füüsilis-kehalis-tantsulise teatriruumi analüüsida. Nüüdistantsule pühendunud kriitikuid eriti polegi. Need vähesed – näiteks Leenu Nigu või Madli Pesti – ei ole eriti enam kirjutanud. Või need, keda on manitsetud, et nad peaksid kirjutama-rääkima – näiteks Valle-Sten Maiste –, ei ole seda oma südameasjana ette võtnud.

Eks nüüdistants või lavakunst üldisemalt (kas siis, kui keegi ei räägi laval tund aega midagi, vaid „taidleb“, on see „tants“, ja kui tantsija loeb 45 minutit raamatut ette, siis „draama“?) ongi määratlematu inimeste ees olemise viis, see on looming laiemal pinnal kui lihtsalt artistlik gümnastika, mille poole ka moderntants paindus. Seejuures, just nimelt too füüsiliselt kohal, laval olemine ongi nüüdistantsus-teatris toimunud nihe, mille tarvis pole meil veel eraldi keelt ega autoreid. Olen selles ruumis liikudes isegi laps ning tahan teisi kaasa kutsuda-vedada, et oleks suurem see pind, millel kõneleme. Kunstnik on kogu oma tööga inimeste ees laval, olgu see performance, tants, luuleõhtu, igatahes on kunstide ühinemine ja „lavastumine“ viinud meid tagasi sinna, kus kunst on loomulik, mitte mingi eriline püha toiming, vaid osa elamisest-olemisest, mõtestamisest, olemasolemise kõnest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming