Pealelend: Heidi Sarapuu,teatri Varius kunstiline juht

Tambet Kaugema

Aastatel 1966–1968 töötas teatri- ja muusikamuuseumis fotolaborandina õhtukeskkoolis käiv ja luuletajana esimesi samme astuv Juhan Viiding (1948–1995). Noor ja boheemlike elukommetega särav seltskonnahing sattus konservatiivsesse, rangelt piiritletud töökorraldusega nõukogude muuseumi, kus ta leidis küll kiiresti mõttekaaslasi, aga ka taunivat mõistmatust. Tagantjärele meenutustest selgub, et tegu oli lühikese, ent päikeselise ja rõõmsa ajaga selles teatri- ja muusika-aardeist pungil muuseumis, kust Juhan Viidingu tee viis edasi juba lavakunstikateedrisse.
Teatril Varius esietendub 90. sünnipäeva tähistavas teatri- ja muusikamuuseumis täna uuslavastus „Laborant Viiding”, mille autor ja lavastaja on teatri kunstiline juht Heidi Sarapuu. Nimiosa mängib Alo Kõrve, teistes osades Lii Tedre, Haide Männamäe, René Soom ja Peeter Kaljumäe.

Kelle mälestustest „Laborant Viidingu” tarvis ainest ammutasite?
Muuseum, Marika Rink ja Lilian Kirepe, samuti Mari Tarandi mälestusteraamat olid näidendi teksti koostamisel suureks abiks. Pluss juba varasemast kokkupuuted Viidingute suguvõsaga. Variuse avalavastus oli 1988. aastal Nõmmel Kristjan Raua majamuuseumis mängitud „Arbujate aegu”, kus üht arbujat Paul Viidingut mängis tema lapselaps Juhan Kreem, kes kutsus etendust vaatama ka oma ema ja vanaema. Koos arbujatega oli lavastuse tegelaste hulgas ka Linda Laarman, kellest sai Linda Viiding, Juhan Viidingu ema. Neil aastatel süvenes Variuse sõprus Linda Viidingu ja tema perekonnaga. Seetõttu oli mulle tähtis, et saaksin nüüd, rohkem kui veerand sajandit hiljem, proua Viidingu tegelasena taas lavale. Ema ja poja suhted on juba oma loomult igavikuline teema, sobib hästi lavale. Nagu ka toonane aeg ja olud, mis mõneti seletavad Juhan Viidingule omast irooniat ja sarkasmi.
Minu mälestustes on Juhan Viiding sädelev ja vaimukas päikesepoiss, irooniline mängur, kelle ülitundlikkus ei talunud rumalust ega valet. „Laborant Viidingus” näitame teda kui päikesekiirt, sest tema depressiivsest poolest on juba niigi palju räägitud. Lavastus on lustlik, kuid ei puudu ka sentimentaalne pool.

Mida Juhan Viiding muuseumis korda saatis?
Kui tema tööülesandeid silmas pidada, siis ilmselt ei midagi erilist. Muuseumis ta tuvastas fotodelt inimesi ja kirjutas fotonegatiivide kaartidele nende nimesid. Lõpuks edutati ta isegi majandusjuhatajaks, mis oli tema ebapraktilist meelt arvestades üsna kummaline samm. Küll aga räägitakse Juhan Viidingu seiklustest siiani legende. Tema endine kolleeg Marika Rink on jutustanud loo muuseumi sanitaarpäevast, kui noor Juhan Viiding kõlkus aknaraami küljes – aken ise, olgu öeldud, asus kolmandal korrusel – ning tundis sellest eluohtlikust olukorrast lõbu. Omaette lõbusad ettevõtmised olid ka muuseumitöötajate kokkutulekud, kus muuseumide – nende seas ka teatri- ja muusikamuuseumi – töötajad üksteisele esinesid. Muidugi ei saanud kõiki neid lugusid üks ühele lavale panna, aga üht-teist sealt ikka võtsime, olgu või mõne toreda ütlemise või mõiste.
Muuseumiseiklustes tuleb eredalt esile Juhan Viidingu näitlemise pool. Temas olid võrdselt tugevalt esindatud nii luuletaja kui ka näitleja ning neid kahte oli elus küllap raske kokku viia – ikka oli keegi, kes võttis teda kui mingit veiderdajat. Usun, et tema sisemuses võis sellelt pinnalt tekkida mingi vastuolu.

Varius on keskendunud kultuuriloolistele lavastustele. Millise näidendi järgmisena ette võtate?
See on kuidagi nii läinud, et alustasime omal ajal väliseesti kirjanikega, sealt edasi tekkisid kontaktid rootsi kirjanike ja kirjandusega ning siis sai üldse Põhjamaadele tiir peale tehtud. Tosinkond aastat tagasi kirjutasin ja lavastasin Variuses „Saaga”, mis põhineb norra kirjaniku Sigrid Undseti elul ja loomingul. Oslos oli mul juhust näha, kuidas Undsetit mängis tuntud norra näitleja Ellen Horn, kes tol ajal pidas kultuuriministri ametit ja juhib nüüd Riksteatretit.
Vahepeal oli Variusel Põhjamaadega päris pikk paus, sest viimasel ajal oleme keskendunud rohkem Estonia teatri ajaloole, kuid taas umbkaudu aasta tagasi tuli norra keelest tõlkija Eha Vainuga juttu sellest Otto Homlungi ja Tine Thomasseni näidendist „Undset”. Variusega on juba mitu aastat teinud koostööd väga võimekas näitleja Ene Järvis, kellele otsisime väärikat rolli. Nüüdseks on näidend tõlgitud ning kohe pärast „Laborant Viidingut” algab lavastamine – esietendus on planeeritud maisse. Seega on Varius ühe jalaga Põhjamaadel tagasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht