Pealelend: Hedi-Liis Toome, Liina Unt, „Teatrielu 2013” koostajad

TAMBET KAUGEMA

Tartus kestval teatrifestivalil „Draama” esitleti teisipäeval artiklikogumikku „Teatrielu 2013”, mille seekordsed koostajad on teatriteadlane Hedi-Liis Toome ja teatrikunstnik Liina Unt.

Kas saab tuua esile mingi põhimõtte, mille järgi hakkasite seekord „Teatrielu” kokku panema?
Lähtekohaks on veendumus, et teater pole ainult lavastused ja etendused, vaid ka ühiskondlike, kultuuriliste, majanduslike jm protsesside kogum. Eesmärk on avada eri vaatenurkadest 2013. aasta teatrielu konteksti, mis väljendub ühel või teisel moel ka kunstilistes valikutes. Loodame, et see aitab täita tühimikku olukorras, kus teatrimaterjale on palju (statistika, arvustused, intervjuud, kokkuvõtted, teatrite pressimaterjalid), aga ei uurita neid ühendavat tausta. Koostajatena tundub meile, et Eestis on teatrist saanud kuidagi iseenesestmõistetav nähtus. Ehk on selle taga ülisuur publikuhuvi ja stabiilne rahastus (vähemalt võrreldes mõne muu kultuurivaldkonnaga). Selle juures aga unustatakse, et teatrit kui kultuurinähtust võiks pidevalt (ümber) defineerida ja (ümber) sõnastada.

Kes ja millest kirjutavad?
„Teatrielu 2013” koosneb mitmest osast. Esimese osa moodustavad pikemad artiklid, mille hulgas on Anneli Saro artikkel identiteediloomest teatris. Soome teatrikunstnik ja pikaaegne lavastuskunsti professor Laura Grön­dahl kirjutab lavatehnika tegelikust rollist lavakujunduse ja lavastuse loomisega seotud kunstilistes valikutes. Ruth Alaküla ja Andres Laasik analüüsivad algupärandeid Eesti ooperiteatrites, Heili Einasto 2013. aastal esietendunud tantsulavastusi. Auri Jürna esitab subjektiivse ülevaate Eesti noorest režiist, Ott Karulin analüüsib kolmeteistkümne eesti (teatri)kriitiku stiili, Monika Larini tõstatab küsimusi teatri suhetest autoriõigustega ja Roland Leesment suhetest rahaga. Lisaks artiklitele on pikem vestlusring Liisa Hirshi, Ardo Ran Varrese ja Ivar Põllu osavõtul sõnalavastuste muusikalise kujunduse teemal.
Uudsena on selleaastases „Teatrielus” portreede rubriik, kus tõstame fookusesse inimese, kunstniku enda, ja laseme temast kirjutada just nimelt protsessi ja kujunemisloo, mitte ühe rolli, lavastuse või kujunduse kaudu. Portreteeritavateks on näitleja Meelis Rämmeld (kirjutab Enn Siimer), lavastuskunstnik Iir Hermeliin (kirjutab Kerttu Männiste), koreograaf ja tantsija Mart Kangro (kirjutab Laur Kaunissaare) ning lavastaja Aare Toikka (kirjutab Rait Avestik).
„Mälu” rubriigis on kaks artiklit: Piret Verte õnnitleb mullu 100. sünnipäeva tähistanud Estoniat, Berk Vaher kirjutab Aare Pilve 2010. aastal ilmunud virtuaalnäidendist „Me oleme vabad”.

Kas kogumiku tekstidest koorusid välja mingid ühisjooned, mis võiksid iseloomustada teatriaastat 2013?
Kogu Eesti teatrielu on viimastel aastatel tabanud mõningane letargia või stagnatsioon. Seda on märganud ja mainivad ka mitmed kogumikuks kirjutavad autorid. Nagu märgib Ivar Põllu, on kummaline, et see „pole tulnud mingist jamast, vaid just mingist edust”. Teater ei ole asi omaette, letargia on valitsenud ka Eesti ühiskonnas. Teater ja ühiskond peaksid olema omavahel aktiivses ja kommenteerivas suhtes, osalema võrdselt väärtusdebatis, mis on just viimasel ajal Eestis taaskäivitunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming