Pealelend: Hedi-Liis Toome ja Liina Unt, „Teatrielu 2012” koostajad

Tambet Kaugema

Tartus kestva teatrifestivali „Draama” raames tutvustati teisipäeval artiklikogumikku „Teatrielu 2012”, mille seekordsed koostajad on teatriteadlane Hedi-Liis Toome ja -kunstnik Liina Unt, teatristatistika osa on pannud kokku Tiia Sippol.

Raamatu koostamine on mõnes mõttes nagu lavastamine, enamasti peab olema ikka mingi kontseptsioon. Millise põhimõtte järgi hakkasite teie seekordset „Teatrielu” kokku panema?
Iga kontseptsiooni esimene tingimus on, et see peab endale siiralt huvi pakkuma. Kuna tegemist on aastaülevaatega, on kogu raamatu eesmärk teatrimaastiku kaardistamine aasta lõikes. Seekord ei tähenda kaardistamine niivõrd kaardil juba olemasolevate objektide esiletoomist, kirjeldamist ja analüüsimist, vaid pigem nende objektide omavahelisi suhteid. Palusime autoritel märgistada teid ühe objekti, ühe nähtuse juurest teise juurde, tänu millele kerkis esile ka marginaalseid ja seni vähe käsitlemist leidnud teemasid.

Kes ja millest seekordses kogumikus kirjutavad?
Madli Pesti tutvustab esmakordselt eestikeelses pikemas artiklis mõistet „rakendusteater”, Andreas W kirjutab seni Eestis üsna vähe praktiseeritud tehnoloogilisest teatrist, Luule Epner käsitleb reaalse ja fiktsionaalse piire etenduse mõistmise ja mõtestamise taustal, Pille-Riin Purje analüüsib reaalsete tegelaste kujutamist elulookirjanduse buumi valgusel, Helena Krinal vaatleb fiktsionaalsuse nihestamist nüüdistantsus, Eva-Liisa Linder annab põhjaliku ülevaate lasteteatrist, Heidi Aadma kirjeldab publikumenukeid vaataja seisukohast, Kristel Pappel näitab nihkeid uudsusesse eesti muusikateatris, Madis Kolk mõtiskleb religioossuse ja pühaduse suhte üle teatris, Katrin Maimik arutleb kultuuriturunduse argipäeva üle turundaja pilgu läbi.
Uus on rubriik „Fenomenid”, kus vaadeldakse nähtusi, mis on veel kujunemas või muutumas, aga mis ometi pälvivad 2012. aasta mõistmiseks tähelepanu. Siin kirjutab Paavo Piik suhteliselt algusjärgus stand-up’ist, Tambet Kaugema analüüsib tihenevat teatribloginduse maastikku, Kristiina Reidolv teeb kokkuvõtte 2012. aasta muudatustest teatrite ja teatriorganisatsioonide juhtimises ning suundumustest riigi teatripoliitikas. Jätkub „Mälu” rubriik, kus Kirsten Simmo annab ülevaate eesti balletist.
Sellele lisandub Eesti Teatri Agentuuri koostatud teatristatistika ülevaade, mis hakkabki nüüdsest ilmuma koos „Teatrieluga”.

Kui tagasi vaadata, siis milline oli teatriaasta 2012?
Sellest teatriaastast tõuseb eelkõige esile „institutsionaalne ringmäng” (seda terminit kasutas oma lühiülevaates Kristiina Reidolv), mis vähemalt lühemas perspektiivis varjutab ka teatrilavadel toimunut. Positiivseks võib selles lugeda Marat Gatšalovi alustamist Vene teatri kunstilise juhina (iseasi, kas ta suudab tema peale pandud ülisuured lootused täita), ebaõnnestunud „mänguna” paistab silma Nukuteatri „Puhhi” autoriõiguste teema, mis viis teatrijuhi vahetuseni. On põnev, et ringmäng jätkub ka 2013. aastal.
Ühele teatriaastale tagasivaatamine poole aasta pärast on suhteliselt keeruline ja teatud mõttes ka sisutühi – pigem võiks kümne aasta pärast küsida, millised lavastused ja tendentsid ja mis põhjusel tõusevad 2012. aastast või ka näiteks aastatest 2010–2015 esile. Eks näis, kas sinna mahuvad möödunud aastast näiteks teatri NO99 „Reformierakonna juhatuse koosolek” ja Tartu Uue teatri „Vanemuise biitlid”.

Küsinud Tambet Kaugema