Pealelend

 

Aare Toikka, missuguseid mõtteid ja lauseid kutsub sinus esile pahede ja teatri temaatika? Istusime rootsi lavastaja Bengt Anders­soniga rahvusraamatukogu kohvikus ja rääkisime jumalast. Et kui raske on olla jumal, mis vastutuse see endaga kaasa toob. Et kas jumalal on valikuid, kas jumal on vaba. Meie maailmas on jumalad surelike loodud, nad on nagu lapsed, kelle ajuvaba tegevus ajab heatahtlikult muigama, nagu nukud ? lavastaja Andersson kavatseb oma lavastuses nukke kasutada, võrdlus sobis. Ja targutasime aga edasi, et kui meie jumalad on nukud, siis meie oleme ju nagu lapsed, kes nende nukkjumalatega mängivad ja kelle ajuvaba tegevus ajab heatahtlikult muigama. Andersson kavandab lavastusse stseeni, kus nukud tapavad nukunäitleja ? selline ajuvabadus ajas meid mõlemaid naerma. Rääkisime nii või teisiti pahedest, pahelistest nukkudest, kes plaanivad nukujuhi mõrva, jumalatest, kes surelike loodud nukkudena aitavad surelikel aja pöördumatust unustada. Ja vastutusest, sellest, kas sureliku loodud lõbusalt pahelise jumala võimuses on surelikule maailma palet näidata, aeg peatada, end ära tunda. Teatri võimuses peaks see nagu olema: näidata teeskluses tõelist.

Meile mõlemale meenus pahelise näitleja võrdkujuna esmalt üks Rootsi geenius. Bengtile seetõttu, et nad töötasid millalgi ühe katuse all, mulle seetõttu, et ma olen olnud geeniuse kunsti austaja. Bengt ei teadnud, kas ta on veel elus või juba narkootikumide kätte surnud. Ma ütlesin, et tegelikult ma ei usu, et see geniaalne näitleja on loomult paheline, oma tõelises loomuses on ta siiski väga puhas. Siis me rääkisime tõelisest pahelisusest, olemuslikust pahelisusest ja mängupahelisusest, et nagu teatris, et nagu mängus, et mis on päris ja mis mängult. Et alkoholid ja liiderlikkused ja vastutustundetused jne.

Jõudsime ka selleni, et küllap on päris paheline näitleja see näitleja, kes teeskleb, nagu oleks tal midagi vaatajaile anda, kes ronib lavale vaid edevusest, sellepärast, et lavastaja käsib, kuid toob enesega lavale vaid tühjuse. Kuid kas me saame ikkagi väita, et tühjus on vaid tühjus? Ja paheline lavastaja on küllap see lavastaja, kes mõistetel ?päriselt? ja ?mängult? vahet ei tee ja tühjuse laiutama laseb. Muidugi on näitleja töö teeselda ja lavastaja töö tema teesklusetahet täita, kuid küllap see tegu, mis teeseldud maailmas teoks tehakse, peab olema tõeline. Muidu on paha lugu. Muidu tegeldakse vargusega ja vargus on ju pahe küll ? surelike inimeste aja vargusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming