Pealelend

Tambet Kaugema

Üüve-Lydia Toompere, „yes / no Truth” koreograaf-lavastaja Mari-Liis Eskusson, „vägisi” koreograaf-lavastaja

11. veebruaril stardib Tallinnas Kanuti gildi saalis taas uute koreograafide sari „Première”: kuues toimumisaasta toob vaatajate ette mullu TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Mari-Liis Eskussoni lavastuse „vägisi” ning 2012. aastal Tallinna ülikooli koreograafia osakonna lõpetanud Üüve-Lydia Toompere „yes / no Truth” („Tõde või mitte”). „Première” on Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) koreograafiadebüütide sari, kuhu STÜ loomenõukogu valib konkursi korras igal aastal kaks koreograafi. Sari on olnud hüppelaud sellistele nüüdseks tunnustatud koreograafidele nagu Karl Saks, Svetlana Grigorjeva ja Jaan Ulst: Saksa „Première’il” etendunud „Tšuud” pälvis 2010. aasta teatri aastaauhindade jagamisel parima tantsulavastuse tiitli, Grigorjeva sai aga lavastusega „sõp rus est” 2011. aasta Eesti sõltumatu tantsu auhinna kui aasta tulija.

Millised on teie seni lühikese loometee tähtsamad verstapostid?
Mari-Liis Eskusson: Kronoloogilises järjekorras oli ilmselt esimene olulisem sündmus performance’i-sari „Põika!”. See oli tollel ajal mulle küll üpris segane ettevõtmine, aga ega see mind häirinud. Ühelt poolt oli mul võimalus töötada juba kogenud kunstnikega (Rait Rosin, Anu Vask), teiselt poolt lubas sealne vaba vorm mul teha ükskõik mida. Esinejana pakkus see kogemus mulle mitmeid põnevaid väljakutseid: tänaval ei olnud lavaruum kunagi määratletud, raamistik, mille sees pidi improviseerima, oli küllalt lai ja kadus mingitel hetkedel sootuks.
Ilmselt järgmine verstapost oli mu enda esimene lühilavastus, mis sai tehtud kooliajal. Palju energiat kulus muidugi käsitööoskuse arendamisele – lavastamine ongi enamjaolt käsitöö, eri võtted ja kompositsioonilised lahendused määravad palju. Neid õpib kaua: võib-olla draamalavastustes on reeglid selgemad, nüüdistants aga kubiseb ideede kujutamise võimalustest.
Kahtlemata pakkus kogu ülikooliaeg mulle loominguliseks eneseteostuseks palju võimalusi. Viimane olulisem neist oli koreograafi lõputöö „Maali!”. Praegu mõtlen, et sinna panin ma sisse küll kõik, mis minusse oli kogunenud. Mul ei ole kunagi eesmärki teha isiklikke lugusid, aga et olen huvitatud ainult selle lavastamisest, mis mind ennast paelub, siis selle osised omandavad teatava isikliku mõõtme. Kuna „Maali!” oli minimalistlik, siis selle lavastamise ajal olin sunnitud mõtestama iga viimsegi detaili – see andis just kunstnikuna mulle palju.
Üüve-Lydia Toompere: Loominguliselt loen kaheks oluliseks verstapostiks oma esimesi lavastusi „Armastab ei armasta armastab ei arm…” ja „HÜPO.HONDRIA”. Mõlema puhul oli lisaks lavastamisele tähtis ka eneseotsing, et saada teada, mida ma siis tegelikult teha tahan. „Première’il” esietenduv „yes / no Truth” on selle otsene ja oluline järg. Kui nüüd tagasi vaatan, siis ennast analüüsides tunnen, et olen nii koreograafi kui ka inimesena teinud läbi korraliku arengu. Kui esimene töö oli veel väga naiivne ja toores, siis mida aeg edasi, seda tihedamaks on muutunud mõtted ja ka tähendused nende sees, olen saanud teadlikuks aeg-ajalt mind tabavast naiivsusest. Kuigi lavastusprotsessid on olnud väga erilaadsed, on need moodustanud omamoodi ahela: igas järgmises töös olen märganud mõjutusi eelmistest, tsiteerinud, olgu või korra, ka mõnda varasemat. Näiteks lambipirni ja laterna motiivi, millega lõppes minu teine lavastus „HÜPO.HONDRIA”, olen poolalateadlikult toonud sisse ka uude lavastusse. Äratundmine, et sellise ebastabiilse ja õrna elukutse juures on mingid olulised asjad minu sees ikkagi olemas ning muudavad vahel kaootilised mõtted selgemaks ja püsivamaks, tekitab meeldiva tunde ja annab kindlust. Ajapikku teadmiste hulk ilmselt kasvab ja sellest moodustub kasulik kogemuste kuhi, millele on hea toetuda. Küll aga ei tohi alati lihtsalt sellele lootma jääda ja muutuda laisaks.

Kui teha põgus kokkuvõte, siis millest teie seekordses lavastuses tantsitakse, liigutakse, räägitakse?
Eskusson: Lavastuse „vägisi” puhul on tegemist kahe inimese vahelise situatsiooniga. See olukord on üks paljudest, mis võib tekkida, ja nagu pealkirigi vihjab, on tegemist jõu abil konsensuse saavutamisega. Paraku on sellistes olukordades alati palju rohkem nüansse kui rääkides saab väljendada. Tants või liikumine pakub selles mõttes laval toimuva mitmeti tõlgendamiseks hea pinnase. Sõna ei kasutata, mistõttu liikumistel võib olla palju tähendusi. See peaks andma võimaluse diskussiooniks.
Toompere: Koos Harriet Toomperega, kes on laval, üritame jõuda tõdemuseni, et mitte miski siin maailmas pole kindel ja absoluutne, kõik on pidevas muutumises. Sealhulgas ka tõde, mida kasutame iga päev kui mingit kirjapandud reeglit. Proovin oma lavastuses seda arusaama pöörata ja käänata, suunata laval erisuguste kujundite abil inimeste tähelepanu sellele, et nii nagu mis tahes semiootilise või tarbelise tähendusega ese võib omandada hoopis teisi väärtusi ja tähendusi, nii kehtib see ka tõe  ja muude subjektiivsete väärtuste kohta meie elus.

Millises suunas plaanite oma edasises koreograafi- ja lavastajatöös liikuda?
Eskusson: See on huvitav küsimus mulle endalegi. Ei teagi, mis suund see on, kuhu mu ideed sobituvad. Teemana huvitab mind eestlase identiteet: mõtlen, mis õigupoolest ühendab seto keele kõnelejat ja Õismäelt pärit inimest. Samastumise ja kokkukuulumise teema pakub mulle väga huvi, otsin selliste võrdluste kaudu traditsioone. Mul kõlab ikka peas Roy A. Rappaporti täheldatu, et „püha” tähendus luuakse ja integreeritakse rituaali käigus.* See paneb mõtlema, et kui minu igapäevaelus ei ole rituaale, siis kas mul on üldse arusaam millestki pühast või mille käigus see tähendus siis luuakse. Mis puutub koreograafilisse plaani, siis huvitab mind endiselt paaristöö ning ma tahaksin tegeleda rohkem ka rütmiga. Ilmselt salamisi loodan, et kui ma selle oma või mulle sobiva rütmi üles leian, siis loksuvad mu väärtushinnangud paika. Kas need ideed leiavad ka lavastusliku lahenduse, seda on muidugi veel vara öelda.
Toompere: Kui minu senised tööd on olnud küllaltki ühelaadsed, pigem narratiivsed, elulised, mitteverbaalsed keha ja mõtte otsingud, siis nüüd võiks võtta ette midagi sellist, mida seni pole proovinud – pigem võiks see olla midagi mittenarratiivset või tuleks toetuda hoopis mingile juba olemas materjalile ja dramaturgiale. Tahan kiskuda ennast lahti senisest, kobada natuke oma praeguste mõtete ääremaadel.

* Roy A. Rappaport, Ritual and Religion in the Making of Humanity. Cambridge University Press 2001.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming