Peaasi, et pulli saab!

Meelis Oidsalu

Estraadliku jandi tasemel lavastus, naisteajakirjandust parodeeriv dialoog ja sotsiobioloogia loengud kerges macho’likkuse pila kastmes.Andrzej Saramonowicz, „Testosteroon”, tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Silver Vahtre, valguskujundaja Jaan Laur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Raivo Rüütel (külalisena), Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Tambet Seling, Jaanus Mehikas ja Veljo Reinik. Esietendus Endla teatri suures saalis 4. X 2008.  Hiljuti võis veebiportaalides lugeda populaarteaduslikku uudist meeste väidetavalt parema ja agressiivsema huumorimeele allika kohta. Keegi Briti professor olevat teada saanud, et meessuguhormoon testosteroon teeb mehed naistest naljalembesemaks. Testosterooni leidmise ajalugu on aga pigem kurb ja halenaljakas: kõik kastraadid, kes Egiptuse vaaraode naisi kantseldasid või Euroopa õukondades lõõritasid, on selle tõeni jõudmiseks loovutanud  oma mehelikkuse allikad. Eriti head kuulsust ei toonud mehelikkuse-hormooni avastamise üritus ka Harvardi professorile CharlesÉdouard Brown-Séquard’ile, kes armastuse linnas Pariisis endale koera ja sea munanditest ammutatud ekstrakti süstis ning pärast kokteili mehistavast toimest artikli kirjutas, aga jäi teadusilma tunnustuse asemel hoopis naerualuseks. Alles 1927. aastal jõudis Ernst L aqeuri juhitud teadlaste grupp meessuguhormooni  eristamiseni. Kui mehelikkus lõpuks purki oli pistetud, käis 1930ndate teisel poolel testosterooni tööstuslik tootmine Saksamaal juba täie hooga. Ülejäänu on ajalugu: natsirežiim, maailmasõda, Souli olümpiamängude saja meetri jooksu finaal.

Kõige selle taustal on veidi üllatav, et poola näitekirjanik ja lavastaja Andrzej Saramonowicz testosterooni nõrutamise piinarikka protseduuri uuesti ette on võtnud.  Doktor Saramonowiczil on oma katsealuste munad kindlalt peos ja neid pigistatakse täiest jõust. Tekstis käiakse läbi kogu genitaalne, vaginaalne ja anaalne leksika, vahepeal tehakse lülitusi loomariiki, sest seltskonnas, mis on tulnud restorani viinaga alla loputama luhtunud pulma (pruut tegi keset laulatust vehkat), on nimelt nii bioloog kui ka tuntud linnuteadlane, kes pakuvad lõdvestavast ropendamisest küllastunud  publikule vahelduseks ajaviiteportaali stiilis teadusuudiseid. Kindlasti on mõni teaduslik seletus sellele, miks laval ropendamine nii hästi kaubaks läheb, pole ka mingit põhjust süüdistada Endlat selle fenomeni ärakasutamises – otsida halba lõbustava tüki lavaletoomises tunduks silmakirjatsemisena. Südamepõhjast ropendatud roppus maitseb hea, hoopis elusamini kui punnitatud estetism. Ometigi on teatris rõvetsemine hoopis  teist laadi sündmus kui kirjanduses, kus lugeja on autoriga kahekesi: näiteks Rabelais’ „Gargantuad” lugedes ei pea kahtlustama, et vulgaarsustega publiku piinlikkusepuna noolitakse. Kui süda läheb pahaks, võib raamatu käest panna. Teatrilaval puhtast ulakusest liputamine kvalifitseerub aga juba seksuaalse ahistamise juhtumiks. „Testosterooni” publik nägi Sepo S eemani riista kenasti ära ja ega see vaatepilt küll kedagi tapnud – ilus eksemplar,  palju õnne Endla teatrile: on, mille üle uhkust tunda. Aga isegi pärast sellist kultuurielamust vajaks veidi rohkemat, mingit teist plaani, mis annaks lootust, et meessugu ei ole ainult „instinktidega metsloomad”, nagu Jaanus M ehikase kehastatud ornitoloogist peigmees Kornel sedastab, ja et isegi kellegi elujõuallika vahtimine võib olla vahend teatud valgustatuse saavutamisel. „Gargantua” puhul aitab roppuste seedimisega hakkama saada  Mihhail Bahtin, kelle karnevalikultuuri teooria valguses Rabelais’ groteskne naturalistlikkus hoopis kultuursemat tantsu tantsima hakkab. Endla „Testosterooniga” on asi veidi hapum, vaatajasse süstitud alakehahuumor annab küll veidi mehisema, karastatuma tunde, aga valgustatus jääb nagu selle Harvardi professori puhulgi saabumata, sest loomse toormaterjali töötlemata kujul manustamisest ei piisa tunnetuslikuks või teaduslikuks läbimurdeks. 

Lavastaja Enn K eerdil on oma uurimistöö läbiviimiseks kasutada suurepärased isendid: Sepo Seeman (Tytus) ja Raivo R üütel (Stavros) kannavad alfaisase maski meeldiva loomulikkusega, Ago A ndersoni (Sitikas) koomikutalent leiab ka siin väärilist rakendust, ansamblitöö on lustlik ja nauditav. Kahju ainult, et lavastaja pole võtnud endale väärilisi eesmärke püstitada, seda enam, et Saramonowicz on tekstis küllaldaselt vihjeid andnud võimaliku teise  plaani kohta, mis ka vaataja ülakorrust kõnetada võiks. Võtame stseeni, kus Lauri K ingu mängitud rokkar hüüdnimega Pähklimees räägib pahaaimamatult välja, et talle tegi suuseksinaisfänn, kelle mees parasjagu samas seltskonnas viibib. Läheb löömaks, lava pimeneb. Autori remark: „Kui lava uuesti valgeks läheb, viibivad laval üksnes Tytus, Kornel ja Sitikas. Tytus üritab laual valitsevat korralagedust koristada. Ta tõstab taldrikuid ja pudeleid ümber, paneb suhkrutoosi suhkrut juurde, tõstab põrandalt laialipillatud  noad ja kahvlid üles ja paneb nad kuskile ära. Kornel jälgib Tytust. Sitikas on pea lauale toetanud. Ta justkui magaks. Lavalt õhkub saali nukrust ja masendust”. Nukrus ega masendus, koitusejärgne kurbus ja nõutus, mis tõutäkust Tytuse ja ringikargajast kreeka soku Stavrose macho-maski alt üksildus- ja tühjusetunde paljastaksid, saali kahjuks ei jõua. Seetõttu ongi „Testosteroon” estraadliku jandi tasemel lavastus, mida täidavad naisteajakirjandust parodeeriv dialoog ja tüütavad  sotsiobioloogia loengud kerges macho’likkuse pila kastmes. Lavastuse lõpplahendus mõjub hormoonikülvi järel justkui poogitult: valmistutakse uueks pulmaks, sedakorda on sugutäkk Tytus otsustanud abielumeheelu maitsta, selgub ka, et Stavros on oma eksnaisega uuesti kokku kolinud ja et tema jaoks siiski „kõige tähtsam asi on armastus”, mitte mööda Poolat ringisõitmine ja oma territooriumi märgistamine. Mismoodi Tytus ja Stavros sinnamaani jõudsid, see ei paista  lavastajat huvitavat. Eeldus, mille kohaselt pullitegemisest piisab, et komöödialavastus end õigustaks, alavääristab publikut ja teeb ülekohut autorile, kelle teksti tähendusrikkamad kihistused tähelepanuta jäetakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming