Pauli päevik: Teater külastab

 

  Ega ei oskagi öelda, kumb see uhkem on, kas ise teatrit külastada või kui teater külastab sind. Uhke ja tähtis sündmus siis küllap mitte neile, kes elavad teatrilinnas ja kes mingil põhjusel käivad teatris tihedamini kui normaalne oleks. Eks mingil moel ja keeruliselt seletataval põhjusel lubab teatriskäimine ja etendusel viibimine inimesel ennast kuidagi normaalsemalt tunda, vähemalt kas või tund enne ja pärast etendust (vahest ka etenduse ajal), sest mõtted on lihtsalt mujal igapäevasusest. Selles mõttes ei saa ühe rändava teatri külastuse tähtsust inimestest tühjaks kuivavas maapiirkondades alahinnata. Arvan, et rändav professionaalne teater (igasuguseid halturtsikuid töllerdab ju ikka ringi) on efektiivne levitama inimestes seda “meid polegi unustatud” tunnet ja teadmist.

Trehvasin poolkogemata augusti alguses Raplamaale Kehtnasse, kus lavakunstikooli ja Viljandi kultuuriakadeemia tudengitest koosnev Rändteater omi asju ajas. Ma ei tea, kui oluliseks sündmuseks võis Rändteatri külastus kujuneda näiteks Tartus või Pärnus, aga Kehtnas ja selletaolistes kohtades on asjal jumet ja mõtet. Seda oli publiku hulgas istudes näha ja kuulda.  

Arvestades eesmärke ja olukordi, on Rändteater kunstilise poole pealt oma eesmärgi üsna täitnud. Kuigi kumbki etendus ei olnud just tudengite näitlemismeisterlikkuse esiletõstmiseks efektiivseim, polnud see ka eesmärk. Mati Undi “Tinasõdur, baleriin ja siga” Ingo Normeti lavastuses ja Tallinna kooli tudengite esituses kujutas endast kimpu muinasjutte ohtra laulu ja musitseerimisega. Ja kuna kogu see rändav teater tähistab meie kutselise teatri sünnipäeva, siis sellist 100 aasta taguse teatritegemise tunnet nimetatud laulumäng tekitas küll. Vahest siiski poleks pidanud lavakate esinemist välja kuulutama lastelavastusena, sest see lisab ilmselgelt pingeid nii tegijaile kui vaatajaile ja ebaõnnestumise oht on suurem.

Pisut vähem pretensioonikat estraaditükki näitasid Viljandi kultuuriakadeemia tudengid.

Katri Aaslav-Tepandi lavastatud “Kilplastes” esitati tublide olendite tegemistest valitud palu, kus olulisel kohal oli tänapäevakõnekas sotsiaalselt terav ja vaimukas tekst. Laulumäng minimaalsete abivahenditega oli tehtud väga eesmärgikindlalt ning ülesanne täideti suureprotsendiliselt. Tekkis aga kõhklus, mis üldse nagu Rändteatri tegemisse ei puutugi. Kas oli ka “Kilplased” varsti lõpetavate tudengite koolitöö nende teadlikuks eksponeerimiseks, aga üks estraadikava on neil juba olemas, Peeter Raudsepa lavastatud “Müsteerium Buff”. Ega sellest polegi nagu midagi, aga, olgem ausad, rolli ja pinget ei koge selliste töödega ei näitlejad ega ka vaatajad. Jääme lootma, et viljandlased enne kooli lõppu ka midagi pikka ja “igavat” kogevad.

Pole teada, kas kõik need Tallinna ja Viljandi tudengid pärast kooli lõpetamist ka omale tavapärase töö teatrites leiavad. Aga olekski vahest parem, kui kõik ei leia, sest siis moodustavad need võib-olla juba permanentsema rändava teatri. Suurepärane kogemus on juba ju olemas.

 

14. august

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming