Pauli päevik: Paulike nõuab võrdsust!

  Teema, millel Paulike sõna võtab, on tegelikult hierarhiad ja stereotüübid ja et kas teatriilmas võiks hierarhiateta läbi saada. On ju laste- ja noorteteatri kuu ja käib teatrifestival “Draamake”, mis on igavesti vahva. Tahaks isegi arvata, et tegu on omamoodi murrangulise sündmusega. Vaatajakesed tulevad saalikestesse ja naerukesed puhkevad ja pisarakesed voolavad, ikka kaastundekesest inimese vastu, millest muust, ja teatrisaalikestes saavad hingekesed ülendatud ja vaimukesed valgustatud. See kõik toimub ju muidu ka, aga nüüd siiski suure avalikkuse tähelepanukese all. Kriitikukesed vaatavad laste- ja noortelavastusi ja annavad oma hinnangukesed. Need hinnangukesed on tõsised ja tähtsad. Või pole? Küllap ikka on. Kas või mängult. Ja kõik see sünnib puhtast elurõõmust. Rõõmukesest. Stanislavskike ja Brechtikegi vaatavad ja rõõmustavad, olgu kus nad on, või ärgu olgu, ärgem siin usukestest räägi, me teatriinimeste vaimu-Olümposel on mõlemal suurkujukesel ju peenrake niikuinii. Mis neist ikka – Andrus Kivirähal me oma Olümposest ju terve lugu Vanemuise kavas.

Pöördugem “Draamakese” juurest tagasi Paulikese manu. Paulikese jutu lähtepunktiks oli tegelikult üks artikkel Sirbis, kus teatrikriitik ütleb midagi taolist, et Stanislavski ja läbielamine kõrge ja Brecht ja näitamine madal. Mitte otse, aga ma saan aru, et eesti teatrikriitikute mingis isegi teadvustamata stereotüüpses kujutlusilmas võib selline hierarhia eksisteerida. Mis on õige teater? Ikka see, mida rohkem nähtud. Kas pole? See, mis ära nimetatud ja üle loetud. Puhtast vaidlemise rõõmust tahaks arvata, et selline arvamus on ekslik. Pole see Stanislavski Brechtist kõrgem ühti. Ja kas peab olema keegi kellestki kõrgem? Louis oli eluajal küll kõrgem kui Jean-Baptiste, aga mis sest enam. Teda kohustas seisus. Olud. Brecht on Stanislavskist hiljem sündinud, seda küll. Ja kõik need teised Brookid takkapihta. Mina kahjuks ei tea, kellel neist on õigus, ja minul endal omaenese tarkusest on õigus niikuinii. Ma ei arva, et Bertolt Brecht vajaks kuidagi Paulikese poolt rehabiliteerimist (kui enda üle irvitada)… Mina arvan, et Brecht oli mõistlik mees ja mõtles, et tundlemisest laval on vähevõitu ja eeldas teatris mitte ainult emotsionaalset vaid ka intellektuaalset vapustust. Et kui need kaks on koos, siis saame kõrgest teatrikunstist rääkida. See on nii õige mõte, et ei kannata kuidagi vastu vaielda. Aga eks igaüks loeb ju ise ja saab isemoodi aru.

Siiski üks üldisem küsimus on ka ja see kõlaks nõnda: milleks üldse hierarhiseerida me kaunist maailma, las ta olla selline fraktaalne ja oma kordustes ilus. Isegi anarhiline. Olümpos on uhke küll ja peajumal peab olema, sest kuidas siis muidu. Keegi peab ju koerad poisid, ja küllap need teatrimehed koerad on, korrale kutsuma, kui pulbitsev elurõõm hakkab mudalaviiniks paisuma. Ja kuhu see kõlbab, et Olümpose mäelt voolab alla muda… Või pagan seda teab jälle. Mudalaviini langemine on ju dramaatiline. Ja draama on ju ülev. Oleks tegu draamakesega, poleks probleemi, et laste mäng või nii, aga tõsise teatrikunsti puhul… Kes teab, kes teab. Brecht teab, aga on surnud.

Tahaks kõva häälega küsida, et milleks meile teatriilma sellised absoluudid nagu madal ja kõrge, aga ei saa, sest nii lolli asja ei tohi isegi Paulike küsida. Et kas peab ikka Aristotelest ka igas teesis uskuma? Või on tema endiselt peajumal ja targem on pool suud kinni panna? Kes teab. Stanislavski teaks, aga on… Paulike arvab siiski, et must-valge maailmapilt pole mingi saavutus. Ma saan aru, et Brecht pole eestlastest näitekunstnikel kunagi liiga hästi välja tulnud ja on alati nagu poolele teele jäänud ja et sotsiaalsus on peaaegu sama mis sotsialism. Kes eesti kirjameestest küll nõnda arvas? Küllap Panso mäletas, aga temagi… Teater on ikka mäng. Stanislavski naturalismi ja intelligendikeste tundlemise võib ka madalaks nimetada… Midagi selletaolist arvas Stanislavski kohta vist Tairov ja temagi on juba ammu… Aga olgu kuidas on, tahan arvata, et ärgem uskugem väga hierarhiaid, las võimuritel olla oma liivakast ja meil me Olümpos. Ja viigem lapsed teatrisse, draamakest kaema! Teatri ees oleme kõik võrdsed. Kas pole?

21. mail