Pauli päevik: Parem olgu viinavankrid

 

 

Ega see asi Mäeotsaga ära ei lõpe. Ma ei hakanud enne kirjutamagi, kui kõik bloggerid ja teised kommentaaritargad on kõik teada asjad lagedale laotanud. Tuhkagi nad ei tea, tuleb välja. Kui Mäeots mees oleks, siis see lugu küll ühe väikediileri kinnipanekuga ei piirduks. Mäeotsast saaks hoopis uimastivastase võitluse ikoon ja liikumise Uimastivaba Teater esimees. See käib ikka nii – nagu pöördunud Remsu juhatab karskusliikumist ja võitleb alkoholisõltlastega. Aidsiohu ülemaailmseks tajumiseks oli ju ka Freddy Mercuryt vaja, miljon neegrit ei läinud kellelegi korda.

Uimastid on täpselt samasugune seltskondlik tegevus nagu viinajoomine. Paljuke neid üksi või salaja joojaid ikka on? Mõni protsent ehk ja needki on tavaliselt arveametnikud või füüsikud. Staatuse, mitte häda pärast uimastitarvitajadki on pigem seltskonnaloomad, mitte eremiidid.

Eesti Ekspress käsitles Vanemuise värki ikka õhkõrnalt ja andis kõigile võimaluse pimedaid mängida. Ah et Nõgene ei tea midagi! Ja kolleegid ei tea ka, enne kui politsei lõpuks jaole tuleb. Ja leht ise ka – kas ei ole väga pehme hinnang, õigemini hukkamõistu peaaegu täielik puudumine? Ainus, mida ma oskan arvata – ja mis seal arvata –, et toimetajad-omanikudki ehk pole uimastimaailmas päris tulnukad.

Kui mina tean, teavad kõik. Küsimus on äraspidi solidaarsuses, uimastitarvitamise sallimises. Ja mida peenem (ka kallim) aine, seda rohkem on tegu staatuse näitajaga. Kui näitleja hakkab kodanlase staatuse tunnuseid otsima, siis järelikult on ta rikas küllalt ja kogu avalik nurin näitleja kehva sissetuleku üle on eksitav. Mäeotsa võlad ju tekkisid ka hasartmängust, aga mitte kokaiiniostudest. Lehe väitel.

Ja edasi? Kogu jutt kanepi ohutusest ja sealt edasi on hale ja vale eneseõigustus. Eriti enda kultuuriinimeseks pidaja peaks hästi teadma, mis sobib ajalooliselt eesti kultuuripilti. Viin on kindlasti vanem rahvuslikust kõrgkultuurist ega ole selle sündi takistanud. Kas uimastid võiksid selle arengule surmahoobi anda, ma ei tea. Pole vist õigust katset tegema hakata ka.

Parem on kolleegid üles anda. Mis ülesandmine see ikka on, kui tahad teise elu päästa. Tulekahju või uppumisohu puhul ju ei kõhkle, kas minna appi või mitte. Ainult et narkomaan ei pruugi head nõu kuulda võtta. Siis tuleb riikliku sunniaparaadi abil aidata. Teatris eriti, sest kunstnik või kirjanik ei pea ilmtingimata looma siis, kui ta pilves on. Näeb oma nägemuse ära ja vormistab hiljem. Aga laval võib asi üsna õnnetult välja kukkuda. Kes ei mäletaks mõnd etendust, kus joobnu laval töllerdab või mäng üldse ära jääb, sest peaosaline jalgu alla ega keelt suhu ei võta? Uimasti puhul ei pruugi haigust nii kindlalt ära tunda. Ja mida see teatri mainele teeb, kui õiget põhjust ära ei jagata ja kriitika väidab, et näitleja või kogu trupp tegi lihtsalt praaki.

Mulle meeldiksid puhtsüdamlikud ülestunnistused näiteks anonüümsuse tagatise vastu. Võimalik, et ainuüksi näitlejate panusest piisaks, et mingi suurem uimastimüügivõrk likvideerida. Kaitstes ennast, kaitstaks nii ka lapsi, kes on ju põhiline diilerite sihtmärk. Praegu võis küll vähemasti Tartu lastele jääda mulje, et Mäeots on lahe mees ja proovima ikka peab. Saadi idee proovida. Lasteasutusi ja noorte kooskäimiskohti piiravad diilerid said küllap ka idee kasutada oma müügipakkumistes Mäeotsa näitena, et tegelikult ei juhtu ei esimese ega kümnenda ostu järel midagi. Lihtsalt mõnus on ja sõltuvust ei teki. Õudne. Menning või uimastid? Olgu, see on otsustatud. Niipea, kui mõnda teatris või väljaspool uimastitega mehkeldamas näen või kuulen, annan üles. Päev ei ole raisku läinud.

22. august

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming