Pauli päevik: Noor, mässumeelne tudeng – see on Paul, meie teatri tulevik

 

  27. III tähistatakse kogu maailmas

rahvusvahelist teatripäeva,

sel päeval antakse Vanemuise teatris üle ka Eesti teatri aastaauhinnad,

peetakse pidu ja vaadatakse

suurejoonelist fantaasiapilti

sajandivanuse eesti kutselise teatri

teemal, Andrus Kiviräha näidendi

“Teatriparadiis” esmaettekannet.

Sirp õnnitleb eesti teatritegijaid ja

-sõpru eriväljaandega!

 

Pauli veerg… Head lehetoimetajad on teatriaasta puhul sellise asjakese välja mõelnud. Teatrijutt, mida kirjutavad anonüümselt eri autorid ja mida pakutakse maskott Pauli päeviku pähe, et oleks nagu teatritegijate ühine jutt – kas murejutt või rõõmujutt või analüüsiv jutt või ärapanev, nagu anonüümselt ka võimalik oleks. Tore algatus igatahes ja küllap on kena seegi, et honorar läheb nüüdsest Pauli arveldusarvele, et teha sellest tulevikus mõni tore preemia või fond, sest loodetavasti kestab see Pauli veerg kauem kui teatriaasta ja pealegi on Paulil raha hädasti tarvis, sest tee, mis sa teed – see salapärane Paul, kes ilma mingi legendita disainibüroo laualt kohe kõigi poolt armastatud aastamaskotiks ronis, kippus algul minu meelest vägisi jääma nagu olümpiamaskotidki selliseks veidi veretuks veiderdiseks, kes unustatakse Linnateatri peol 1. jaanuari hommikul 2007.

Pealegi on nimel Paul eesti teatriruumis üsna kindel kõla: alaku ta pealegi Pinnast ja Sepast, küllap kõlab ta paljudele ka vastu nimedes Poom ja Laasik ning siis on tal juba teistsugune kõla. Loodetavasti samastub ta ellujäänuna tulevikus näiteks Ingomari ja Kleeri pisipoja Paul-Samueliga ja võib-olla on see seos veel kõige tugevam. Paule eesti teatris peab jätkuma ja seda nime ei tuleks mingi kindla inimesega seostada, erinevalt jällegi hetk tagasi mainitud Ingomarist ja Kleerist – nende nimedega on meie teatris vaid üks paar inimesi ja seepärast pole nende puhul tarvis perekonnanime kasutada – me saame niigi aru, kellest jutt.

Jah, Paul küll, aga… kes ta ikkagi on – see pikalakaline tantsutunniriietes ja sussides kuulekas kastitõstja? Hommikuses unehämus selle üle mõeldes sain selgelt aru: Paul on eesti teatri tulevik, teatriüliõpilane esimeselt kursuselt. Võimas mässumeelne lakk on veel alles, aga juba on ta surutud totratesse siputuspükstesse, et võtta stange juures esimest, teist ja kolmandat positsiooni. Ja tõsta erialatunniks vajalikke kuubikuid, mis vähemasti paarkümmend aastat tagasi moodustasid umbes üheksakümmend protsenti lavakateedri õpperekvisiitidest. Aga sellised juuksed on teatrikoolis omaette legend. Praegu on teised ajad ja kõik kannavad, mida tahavad, aga enamuse oma tegevusajast on kool üritanud viia säärase mässumeelse vabatahtliku juustest loobumiseni, et asemele tuleks sisemine individuaalsus ja mitte väline. Sest näitleja välimus olgu neutraalne, et temast saaks kõike teha, ja seepärast ongi Indrekute (eriti selle pikema) lakad hoopis teist laadi suveräänsuse tunnused – mu kodu ei piira need metsikud mäed. Suurte ja proffidena saavad nad seda lubada, sest sisemine individuaalsus on välja arenenud, aga tänapäeva teatris on välimus samuti oluline.

Seega – noor, mässumeelne tudeng, aga stange ääres. See on Paul, see on meie teatri tulevik.

Kuidas aga teater minevikust läbi õrnlühikese oleviku tulevikku liigub, see oleks järgmine jutt. (Pakun, et olevik võiks olla nii umbes poolteist nädalat pikk – see on aeg, mil ununevad lõplikult värsked anekdoodid; mil ununeb pommuudis ajalehest või telekast; läheb meelest kibe kriitika ja tühjast tülliläinud inimesed pööravad iseenesliku leppimise teed. Tulevik on see, mida arvame tulevat lähema poolteise nädala pärast – kui esietenduse või valimisteni on 15 päeva, siis arvame ikka, et need on veel kauges tulevikus. Minevik on aga kõik see, mida teame – mäletame. Minevik on pikk ja ulatub täpipealt saja aasta taha.)

Mida oleme oma minevikust olevikku kaasa võtnud? Sellest vanast teatrist? Mida peaks Paul nüüd mäletama?

Reegleid ja rituaale on üksjagu ja need oleks huvitav kirjagi panna. Sellist teatrielu sisekorraldust. Teatrite kaupa. Kuidas ühes või teises teatris näiteks sündmusi tähistatakse. Mismoodi käivad esikapeod? Sest nad käivad ikka veidi erinevalt. Mismoodi toimuvad esimesed proovid? Kuidas lavastus repertuaarist maha läheb? Mida tähendab täpselt inspitsiendi töö? Kuidas tehakse grimmi? Sest uskuge, ka grimmi tehakse teatreis erinevalt. On teatreid, kus istud õigel ajal tooli – lased silma kinni ja hops – kui lahti teed, ei tunne ennast ära. On teatreid, kus näitleja tunnistas, et talle pole kunagi grimmi tehtud – ise, ikka ise on ta endal täänipulgaga üle näo käinud. Siin pole küsimus selles, mis on parem, vaid selles, et on lihtsalt erinevad arusaamad. Teame ju kõik Draamateatri ülemise puhveti esimest lauda, Ugala jäätisekokteili jne. Nende “kirjutamata seaduste” järgi olekski hästi näha aja kulgemine teatris kui organisatsioonis.

Sest jah, viimasel ajal oleme pidanud paraku liiga sageli kuulma lauseid: “Öeldakse, et asendamatuid ei ole, aga…” Ja kui kurvad sündmused hetkeks kõrvale jättagi, siis just see lause ning üks tühisest arusaamatusest konfliktiks kerkinud situatsioon teatris pani mind mõtlema “asendamisele ja asendamatusele” teatris.

Tobe on niimoodi anonüümselt Paulina esineda, aga ma võin ju mõne vihje anda. Ma töötan selles ristsõnades esinevas viietähelises teatris, mille lõpp on “la”, aga mis pole Endla. Ja see teater vajab hädasti renoveerimist. Mitte seetõttu, et kõik ruumid oleksid äkitselt kasutuskõlbmatuks muutunud. Ei. Oma kahekümne viie aasta jooksul on muutunud lihtsalt arusaam ruumist. Ma ei räägi sellest, et selles teatris on ilusa vaatega hiiglaslik fuajee ja pole normaalset proovisaali, vaid ka sellest, et nende aastatega on muutunud niivõrd palju teatrielu sisekorralduses. See teatrimaja alustas siis, kui peaadministraator tegi lauatelefoni, pliiatsi ja märkmikuga ära vähemalt 3-4 inimese töö ning samade vahenditega varustatud kirjandusala juhataja juhatas vaid iseennast, sest arvutitega varustatud reklaami-, reklaamikorralduse-, avalike suhete, müügi- ja dramaturgilised tiimid olid veel loomata. Pole mõtet anda hinnangut, kumb on parem, arvuteid ju ära ei võta ja arvuti on töökoht. Annab jumal arvuti, annab ka inimese sinna taha. Aga nende tiimide jaoks on teatris vaid kaks kabinetti. Keegi ei teadnud 25 aastat tagasi, et selles teatris hakkavad kunagi tööle muusikajuht ja liikumisjuht, trupijuht ja IT-spetsialist jne, ruume neile aga pole. Muidugi aga ei hakka siin niipeagi tööle orkester ja dirigent, kellele küll ruumid mõeldud olid, kus aga maja spetsiifika tõttu hoopis teised meistrimehed pesitsema peavad. Garderoobidki said tehtud tolleaegseid vajadusi arvestades jne. See ei vaja selgitust ja pole ka eesmärk.

Tahtsin jõuda asendamatuseni, aga selleks pean veel mõningaid aspekte puudutama, mis tulnud koos teatriga minevikust. Võtame valguse. Kes lavastamisega kokku puutunud, see teab, milline erinevus on valguse tegemisel minevikus ja praegu. Kuidas mitte ainult tehnoloogiliselt vaid ka ajaliselt erineb reostaatidel põhineva valguspargiga töö ettevalmistus digitaalpuldiga võrreldes. Ja kahjuks ajalises mõttes digitaali kahjuks. Valguse tegemisele kulub kordi enam aega. See aeg jääb aga ikka proovidele arvestatud aja sisse, kus vanasti ei kulunud sellele üle paari päeva. Kui sedagi. Proov kestab aga ikka 4 tundi sellestsamast 24st, mis sama pikk kui vanasti. Vanasti käisid lapsed teatris rohkem vanematega, nüüd vaid klassiti; vanasti käisid koos õpetajaga vaheaegadel, nüüd vaid kooliajal, sest kes see ikka vabast ajast… Nüüd on jõulutükid, suvetükid… Pole aga pikki ringreise, kui nädalate kaupa kodust eemal oldi. Kõik see on muutnud teatrielu sisekorraldust, aga kui põrkuvad vana ja uus, siis jääb tihti miski häirima. Aeg näitab, kumb jääb peale.

Siin teatris töötab kolm jumestajat. Ütlen nimme jumestajat, mitte grimeerijat, kuigi nad teevad fantastilisi grimme ja omakeski kutsume neid ikka grimeerijateks. Nagu kogu aeg. Nagu vanasti. Grimmi kõrvale on aga ammu tulnud ka jumestus. See on peen töö silmade, kulmude, põsesarnade ja säärase kallal. See on kohutavalt aeganõudev töö. Pluss need soengud ja keerulised lateksmaskid. See pole vanaaegne – karbi kolmest keskmine tään näkku, valge pulgaga must ring ümber silme – ja läks! Ei – see on hoopis teine töö ja seegi töö võtab kordi enam aega. Näitlejad lõpetavad hommikuse proovi ja lähevad sujuvalt üle grimmisappa. Mitmeid tunde enne etendust. Aga tööajaks seda ei loeta. Näiliselt oled sa vaba – mine aja oma asju või suhtle telefonitsi perega, aga tegelikult lähed grimmi. Ja naised on muidugi ebavõrdsemas olukorras. Lahendus oleks võtta kolme grimeerija asemele seitse. Asi oleks kohe loomulikum, aga kuidas see võimalik oleks…? Kellele sa tõestad? Ja kui tõestama ei peagi, siis mingi osa ajast oleksid nad alakoormatud. Mida teha?

Kui kolmkümmend aastat tagasi võis peanäitejuht hüpata sisse peaaegu igasse rolli ja selle asenduse korras ära teha, siis praegu oleks see meeldiv haruldus. Valguspartiid, helipartiid – need on keerulised. Ei ole sugugi nii, et valgustaja haigestumise korral tuleb, naksti, teine valgustaja ja teeb ära. Isegi inspitsiendid õpivad omaette prooviga sisse, mis siin rääkida teistest asjameestest. Ja kui grimeerija teeb haigena tööd, siis on see hirmus ja imeteldav üheaegselt. Ta peaks end ravima, olema kodus, aga ei… Ilma temata jääks etendus ära, sest ta on asendamatu. Ja ongi. Ja tõsiselt. Sest ükski teine ei oska ära teha tema tööd. Selles kvaliteedis, nagu tänapäev nõuab. Ma ei räägigi näitlejast. Teater on täis asendamatuid. Kui üks lüli järele annab, haigestub, kõrvale jääb, siis on üliraske seda kohta täita. Kuidagi pusserdada ju saab. Ja alati võib olla nauditav, kui kampsunis peanäitejuht laval tekstiraamatu abil ajaloolist suurrolli mõtestab ja sedasi publiku pika aplausi pälvib, kuid sedasi saab juhtuda ainult üks kord. Haigus kestab aga päevi. Ja keegi ei oska enam teise tööd. Võib-olla ma pisut utreerin, aga nii see tundub. Mõneti on see hea – kõik on viimistletud, kõik on täpne, aga hirm on ka. Nii täpse teatri ees. Hirm, mis ajab inimese hommikul pool viis seda juttu kirjutama. Vabatahtlikult. Uned jäävad poolikuks… Näitlejate unenäod. Tüüpilised, eks. Pükse pole, teksti ei tea, tükki ei tunne. Vana garderoobikaaslane Allan aga nägi hiljuti sellise näitlejaunenäo, et… õnneks on olemas telefon: tuut-tuut!

 

– Allan? Sina?

 

– Mina.

 

– Ole hea, räägi mulle see oma unenägu uuesti ära!

 

Seda unenägu ma nägin “Tõe ja õiguse” IV osa pingeliste peaproovide ajal ja unenägu oli selline, et meil oli “Tõe ja õiguse” II osa etendus ja ma ei tea, mis ma sinna peale etendust jorutama jäin, aga kõik olid juba läinud. Teater oli täitsa tühi. Läksin valvelaua juurest välja: hakkasin koju minema. Ja Andres Raag tuleb mulle vastu. Mobiiltelefon kõrva ääres, hirmus pahas tujus – muudkui vannub, et kurat, kurat, miks praegu, miks just täna, raisk, ja läheb teatrisse tagasi. Ma küsisin siis, et kus lähed nüüd, mis juhtus. Raag ütleb mulle, et mul on täna see kuradi karistusetendus, tead. Ma ütlesin, et mis asja sa räägid. Mis karistusetendus? Raag – kas sa siis ei tea? Ma ütlesin, et ma pole kuulnud ka sihukesest asjast. Raag ütles, et mitu nädalat käib juba. Et Elmo seadis sihukese asja sisse, et kes “Tõe ja õiguse” tükis hästi ei mängi, sel on õhtul karistusetendus veel tund aega. Et meil on lugusid jutustav teater ja kes lugusid jutustada laval ei oska, siis jutustab veel tund aega pärast etendust. Mingit sellist tükki, milles ta ise ei mängi. Jutustab tund aega publikule ära ja siis on korras. Minu küsimuse peale, et kas nüüd lähedki, vastas Raag, et tal on “Kuningas Arhispektrum I” etendus, Mart Toomega koos – tund aega jutustame publikule ära, siis saame lahti. Mina vastu, et uskumatu, pole kuulnudki. Mis karistusetendus? Mõtlesin – äkki on mulle ka see karistusetendus pandud? Lähme tööplaani juurest vaatama. Ongi! Homseks, peale “Tõe ja õiguse” etendust on mulle pandud “Inishmaani igerik”. Tund aega. Mõtlesin, et ma peaks Raagi käest selle tekstiraamatu küsima, et ma olen seda etendust näinud küll mitu korda, aga peaks ikka järgi vaatama, kuidas need süžeekäigud seal olid, et lugu ära jutustada. Ja siis vaatan, et kellega ma koos olen! Aarne Ükskülaga koos! No ei saa olla, siin peab mingi viga olema. Ega siis Aarne nii sitasti ei mänginud, et peab karistusetendust tegema. Ja seejärel tuleb inspitsient uksest välja ja ütleb, et, jah, sa ei usu, aga Elmo oli Aarne peale hirmus vihane eelmisel etendusel, et seda esimest stseeni oli Aarne ikka jubedasti venitanud. Ja et teie, Allan ja Aarne, teete homme “Inishmaani igeriku” karistusetenduse. Et sina, Allan, pead enamuse teksti rääkima, aga Üksküla on siis Marje Metsuri asemel, mängib seda vanamutti ja ripub üleval lae all. Muud ei pea tegema kui tund aega ripub võrgus seal lae all. Loo lõpetuseks ilmus meie riietur Ene Villemsoo, käes Andres Raagile kuuluvad küünarnukid ja põlvekaitsed, millega ta ennast seal etenduses vigasemaks teeb. Ene tuli, viskas need minu juurde kolksti maha – ütles, et näh, vaata, proovi neid kätte-jalga, et kui need sulle lähevad, siis lähevad, mina uusi tegema ei hakka. Ja siis ärkasin üles. Aga termin “karistusetendus” on täitsa unes sündinud.

 

– Allan, ma panen selle kirja ja saadan Margotile Sirpi.

 

– Saada, kui tahad, mis mul muud üle jääb.

 

– Jah, aga ole hea, tervita siis teatris seda ka, kelle kohta tuleb ristsõnades kirjutada kolme punkti asemele “Anu”, mitte “lae”. Ma olen ju Paul, ma ei tahaks õigeid nimesid kasutada. Aga pea meeles, me kõik oleme asendamatud!! Jumal tänatud!

 

19. märtsil

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming