Pauli päevik: Näitlemiskunsti kiirkursus

 

Ülehomme lõpeb Saksamaal suur teatrifestival. Kuigi meie teatreid sinna esinema ei kutsutud, ei kahandanud see meie teatrihuviliste suurt, ma ütleksin silmatorkavat huvi toimunu vastu. Möödunud pühapäeval lõppes Rakveres spordipidu, kus peamiselt võistlesid kõnetehnika meistrid. Ka seal ei andnud meie omad just massiliselt tooni ning pealtvaatajate hulgas ei paistnud pea ühtegi siin tunnustatud sportlast. See on aga tänu põnevatele teleülekannetele Saksamaalt täiesti loomulik, sest kes meie sportlastest ei tahaks osa saada hiilgavast näitlemiskursusest, mida annavad oma ala maailma parimad... Ka Rakvere spartakiaadil üritati igal vabal võimalusel osa saada ülemaailmsest teatrisimmanist.  Hea küll, kui nüüd asju nende harjumuspäraste nimedega nimetada, siis teeb – iroonitsedes või mitte – suurte ja tugevate meeste näitlemine spordiareenil tõesti mõnevõrra nõutuks. Pole ka meile ju võõras näitlemise sünonüüm teesklus. Ei hakka siin jalgpalli ja teatri olemuse ühiste tunnusjoonte üle mõtisklema, sest Andrus Org on “Teatrielus 2002” ilmunud artiklis “Jalgpall on parem kui teater ehk Sporditeatri piirjooni” teinud seda veenvalt. Muuhulgas kirjutas ta ning sellega tuleb ka nõustuda: “Nõustugem tõrkumata, et teater – niivõrd, kuivõrd selle keskmes on etendamine ehk performing – on ülimalt mitmekihiline kommunikatsiooninähtus. Ja tõenäoliselt peab nii mõnigi teatraal tunnistama, et jalgpallietendus ei ole pelgalt õllerähmas huligaanide eralõbu ja  toorutsemise õppelava, vaid kaasaja sporditeatri, võibolla kogu kosmopoliitse vaatemänguteatri kvintessents.”

Kiirused on suured, pall veereb, meeste vahel võib aimata füüsilist kontakti – äkki üks atleet-etendaja katab kätega näo, kukub efektselt murule, haarab siis jalast ja me näeme valust moondunud nägu. Ta väänleb murul, ahmib õhku, vist viimased hingetõmbed… Jah, ilmselgelt murdis kondi, või siis lõhkes mõni organ, või vähemalt sai nuga. Midagi õudset on juhtunud ja seda tunnistab terve maailm. Avalikult sandistatakse inimene või isegi tapetakse. Millegipärast jääb kohtunik rahulikuks ja see rahulikkus mõjub kuidagi ka ohvrile – ta ei tunne enam valu ja surmahirmu, vaid tõuseb püsti ja kepsleb minema.

Oot-oot, mõtleb mängu jälgiv teatrihuviline, küll ikka mängis hästi. Aga mida siis, kas palli või näitles hästi? Teinekord sellel etendajal enam nii hästi ei lähe, kuna ta ei näitle enam nii hästi või eksis lihtsalt misanstseeniga. Kui kohtunik ikka ei usu näitleja mängu, siis saab ta karistada. Nagu teatriski. Kas pettusega midagi korduvalt üritada ei muutu juba eos mõttetuks ja naeruväärseks. Siiski, mis sunnib raske pallimängu ajal ennast tohutult pingutama ja ette võtma veel raskema ülesande – esinema nii, et publik, kaasa arvatud kriitik, jääks uskuma. Mida peaks teatritööline suurte meeste imelikust käitumisest järeldama? Et kui mängid kirega, siis on kõik hästi? Või et mängi kuidas tahad, aga petta ei tohi? On selline asi üldse võimalik…

3. juulil

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming